Raamat lastest. Osho. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine. Osho

n>

      „Vaata lapse silmadesse – midagi sügavamat pole olemas.

      Lapse silmad on nagu põhjatu kuristik.”

Osho

      Lastele on omane ehe vabadus. Nad on rõõmsameelsed, mängulised ja loomu poolest loovad. Kuid kui lapsed kasvavad, ohverdatakse neist enamik „produktiivsuse” ja hea käitumise jumalale, nii et alles jääb vaid lapsepõlvenostalgia. Osho ütleb: „Intelligentsed inimesed igatsevad lapsepõlvekogemusi terve elu. Nad tahavad ikka ja jälle kogeda sedasama süütust, sedasama imet, sedasama ilu.” Ja ehkki iga täiskasvanute põlvkond kõige paremate kavatsustega kinnitab, et ei korda minevikus tehtud vigu, sunnib ta paratamatult uuele põlvkonnale peale oma päritud puudusi ja piiranguid.

      See raamat kutsub üles „laste vabastusliikumisele”, et purustada vanad käitumismustrid ja panna uus alus lastega suhtlemisele. See on teejuht täiskasvanutele, et nad teadvustaksid, kui palju nende käitumine lapsi mõjutab. Me õpime, millal laste eest hoolitseda ja neid kaitsta ning millal lasta neil omaette tegutseda, et nad oskak sid elust rõõmu tunda ja saavutaksid oma kõrgeima potentsiaali.

      Lapse omadused

      Intelligentsed inimesed igatsevad lapsepõlvekogemusi terve elu. Nad tahavad ikka ja jälle kogeda sedasama süütust, sedasama imet, sedasama ilu. Nüüdseks on see kõik kauge kaja, näib, nagu oleksid seda unes näinud.

      Ent kogu religioon on sündinud sellest kummitavast lapsepõlvekogemusest, kaunist tantsust, mis oli tulvil elu imesid, tõde, ilu. Kuulates linnulaulu, vaadates vikerkaarevärve, nuusutades lillede lõhna, tajub laps sügaval sisimas, et ta on kaotanud paradiisi.

      Pole juhus, et kõigis maailma religioonides leidub lugusid, kuidas inimene elas kunagi paradiisis ja miskipärast aeti sealt välja. Need lood on erinevad, aga sisu on sama: poeetiliselt väljendatud lihtne tõde, et iga inimene on sündinud paradiisis, mille ta seejärel kaotab. Ainult vaimselt mahajäänud, ebaintelligentsed inimesed unustavad selle täielikult.

      Ent intelligentseid, tundlikke, loomingulisi inimesi kummitab paradiis, mida nad kunagi tundsid ja millest on nüüdseks jäänud vaid ähmane, uskumatu mälestus. Nad hakkavad seda otsima.

      Paradiisi otsimine tähendab lapsepõlve otsimist. Muidugi pole su keha enam lapse keha, aga su teadvus võib olla sama puhas kui lapsel. Müstilise teekonna kogu saladus peitubki selles, et teha sinust jälle laps, süütu, rikkumata mistahes teadmistest, teadlik kõigest, mis sind ümbritseb, kes imestab sügavalt ja kellel on saladus.

      MÄNGULISUS

      Keegi ei luba oma lastel tantsida ja laulda, kisada ja hüpata. Ikka praktilisel põhjusel – võib-olla läheb midagi katki, võib-olla teevad nad riided vihmaga märjaks, kui väljas ringi jooksevad, ja nende väikeste asjade pärast hävitatakse täielikult suur hingeline omadus, mängulisus.

      Kuulekat last kiidavad ta vanemad, õpetajad, kõik inimesed, ja mängulist last mõistetakse hukka. Ta mängulisus võib olla täiesti kahjutu, aga teda mõistetakse hukka, sest on olemas mässuoht. Kui laps kasvab üles täieliku vabadusega olla mänguline, siis saab temast mässaja. Teda ei saa kergesti orjastada, ta ei tule sõjaväkke, et inimesi tappa või ise surma saada.

      Mässulisest lapsest saab mässuline nooruk. Te ei saa sundida teda teie soovi järgi abielluma, ei saa sundida teie soovi järgi tööd tegema, ei saa sundida täitma teie täitmata unistusi ja soove. Mässuline nooruk läheb oma teed. Ta elab oma elu omaenda soovide, mitte kellegi teise ideaalide kohaselt.

      Kõige selle pärast surutakse mängulisust alla kohe algusest peale. Sinu loomusel ei lubata selliseks jääda. Aegapidi su sisemine laps sureb. Sa kannad teda kaasas ja see surnud laps hävitab su huumorimeele: sa ei suuda kogu südamest naerda, mängida, nautida elus väikesi asju. Sa muutud nii tõsiseks, et su elu hakkab avardumise asemel kahanema.

      Elu peaks igal hetkel olema väärtuslik looming. Mida sa lood, pole oluline – see võib olla vaid liivaloss rannal, aga su tegevus peab alati sündima mängulisusest ja rõõmust.

      INTELLIGENTSUS

      Intelligentsus pole midagi sellist, mida saaks omandada, vaid see on kaasa sündinud, omane elule endale. Mitte ainult lapsed pole intelligentsed, ka loomad on omamoodi intelligentsed, puud on omamoodi intelligentsed. Muidugi on nende intelligentsus erinev, sest nende vajadused on erinevad, aga tänapäeval on teada fakt, et kõik, mis elab, on intelligentne. Elu ei saa olla ilma intelligentsita, olla elus ja olla intelligentne on sünonüümid. Aga inimesel on dilemma sel lihtsal põhjusel, et ta pole mitte ainult intelligentne, vaid oma intelligentsist ka teadlik. See on midagi unikaalset – see on inimese privileeg, eesõigus, hiilgus – ent võib kergesti muutuda piinaks. Inimene on teadlik, et ta on intelligentne, ja see teadlikkus toob kaasa omad probleemid. Esimene probleem on see, et teadlikkus loob ego.

      Kellelgi teisel peale inimese pole ego ja ego hakkab kasvama, kui laps kasvab. Vanemad, koolid, ülikoolid – kõik aitavad ego tugevdada sel lihtsal põhjusel, et sajandeid on inimene pidanud ellujäämise eest võitlema ja sellest on saanud kinnisidee, sügav ebateadlik uskumus, et vaid tugev ego suudab eluvõitluses ellu jääda. Elust on saanud võitlus ellujäämise eest. Ja teadlased on kinnistanud seda veenvalt teooriaga, et ellu jääb see, kes on kõige kohastunum. Niisiis, me aitame lapsel tema ego järjest tugevdada, ja sealt kerkibki probleem.

      Kui ego muutub tugevaks, siis ümbritseb see intelligentsust nagu paks pimedusekiht. Intelligentsus on valgus, ego on pimedus. Intelligentsus on väga õrn, ego on väga kõva. Intelligentsus on nagu roosiõis, ego on nagu kalju. Ja kui tahad ellu jääda – ütlevad niinimetatud teadjad –, siis pead muutuma kalju sarnaseks, olema tugev, haavamatu. Sa pead saama kindluseks, suletud kindluseks, siis ei saa sind rünnata. Sa pead muutuma läbistamatuks.

      Aga siis oled sa suletud. Siis hakkad sa surema, sest sinu intelligents vajab taevast, tuult, õhku, päikest, et ta saaks kasvada, laieneda, voolata. Et olla elus, on vaja pidevat voolamist, ja kui vool peatub, siis muutub elu surmaks.

      Me ei luba lastel jääda intelligentseks. Esiteks, kui nad on intelligentsed, siis on nad ka haavatavad, õrnad, avatud. Kui nad on intelligentsed, siis on nad võimelised nägema vigu ühiskonnas, riigis, kirikus, haridussüsteemis. Neist saavad mässajad. Neist saavad isiksused, neid ei saa kergesti hirmutada. Sa võid nad purustada, aga mitte orjastada. Sa võid nad hävitada, aga ei saa sundida tegema kompromisse.

      Ühest küljest on intelligentsus väga pehme nagu roosiõis, teisest küljest on sellel oma tugevus. Aga see tugevus on peen, mitte kogukas. See tugevus on mässu, kompromissitu hoiaku tugevus. Inimene pole valmis müüma oma hinge.

      Vaadelge väikesi lapsi, siis näete, kui intelligentsed nad on. Jah, nad ei tea midagi – kui arvate, et nad peaksid teadma, siis te ei näe nende intelligentsust. Kui esitad neile küsimusi, mis eeldavad informatsiooni, ei näe sa nende intelligentsust. Aga küsi neilt tegelikke küsimusi, millel pole informatsiooniga midagi pistmist ja millele saab vastata spontaanselt, ning sa näed – nad on palju intelligentsemad kui sina. Muidugi su ego ei aktsepteeri seda, aga kui suudad seda aktsepteerida, siis on sellest suur kasu. See aitab sind, aitab su lapsi, sest nähes nende intelligentsust võid neilt õppida.

      Isegi kui ühiskond hävitab su intelligentsuse, ei saa seda täielikult hävitada; see kattub vaid paljude informatsioonikihtidega.

      Ja meditatsiooni ülesanne ongi viia sind sügavamale endasse. See on meetod, millega sa pääsed sügavale endasse oma intelligentsi eluvee juurde ning avastad oma intelligentsi allika. Kui oled oma sisemise lapse uuesti avastanud, vaid siis suudad aru saada, mida ma mõtlen, rõhutades pidevalt, et lapsed on tegelikult intelligentsed.

      Ema seadis väikest Pedrot peoleminekuks valmis. Kui ta oli poisi juuste kammimise lõpetanud, seadis ta korda pluusikrae ja ütles: „Mine nüüd, poeg. Lõbutse… ja käitu korralikult.”

      „Ole nüüd, ema!” ütles Pedro. „Palun otsusta ära, enne kui ma lähen, kumba ma pean tegema!”

      Saate aru? Ema ütles: „Lõbutse… ja käitu korralikult.” Neid kahte asja ei saa koos teha. Ja lapse vastus oli väga hea. Ta ütles: „Palun otsusta ära, enne kui ma lähen, kumba ma pean tegema!” Laps näeb seda vastuolu selgelt, aga emale polnud see üldse selge.

      Mööduja küsib poisilt: „Poiss, kas sa oskad mulle öelda, palju praegu kell