Milana. Eesti modelli päevik. A. A.

on summa 2200 USD, mis on eelmises töökohas ligi kolme kuu palk. Ma arvan, et ma olen rikas. Ostan endale musta mantli, mis lehvib tuules nagu Nicolas Cage’il filmis «Face/Off». Ma arvan, et ma vallutan maailma.

      2. PEATÜKK

      INTRO

      Aga tagasi algusesse. Ma sündisin vihmasel oktoobrikuu lõpu päeval. Mul endal puuduvad sellest igasugused mälupildid, aga fotod räägivad, et haiglast välja pääsesin ma oluliselt päikesepaistelisemal, mida varjutas ainult mu ema kergelt viril nägu, kuna isa jõudis tööreisilt tagasi hilinemisega ning paraku ei olnud ime tunnistajaks. Samas ei olnud isa paljude imede tunnistajaks ja sellega tuli lihtsalt aegapidi harjuda. Oma esimestest aastatest ei mäleta ma samuti midagi rohkemat kui šokeerivad vahejuhtumid. Esimene mälupilt on lasteaiast. Kuna ema käis tööl ja isa, loominguline hing, vajas haudumiseks ehk oma seni veel surelike oopuste loomiseks rahu ja vaikust, otsustati mind ära anda lasteaeda. Just nii ma siis tundsingi: ära anda. Nagu ütleb Sun Zi, vali oma lahingud, ja ma tundsin, et see pole lahing, mida vahele jätta. Kui olin lasteaias terve päeva karjunud, ilmselgelt kavatsemata ilmutada mingeid leppimise märke, olevat isa ainult ohanud, mind lasteaiast ära toonud ega mitte kunagi enam tagasi viinud. Ja tänud talle selle eest.

      Üldse ei olnud mu lapsepõlv eriti klassikaline ja hetkel on mul tunne, et mind mõjutas pigem kireva loomusega ema. Samal ajal kui normaalsetele lastele loeti lasteaias kohustusliku kirjanduse korras Lumivalgekest või Okasroosikest, rääkis ema mulle omaleiutatud kapitalistlike sugemetega muinasjuttu laisast ja virgast kassist. Kui teised hakkasid lugema õppides veerima kõigepealt Pipit ja muud klassikat, olin mina ema raamatukogust leitud umbes 25nda ingliskeelse Garfieldi koomiksiraamatu juures. Kuigi just ema oli see, kes jättis mulle alati ööseks tule põlema, et ma magades ei kardaks seda midagi, mida ma siiani seletada ei suuda, aga ikka veel kardan.

      Ärge mõistke valesti, mu ema ja isa on tõelised intellektuaalid. Emaga ei ole mõtet mängida pokkeritki, rääkimata muudest mängudest, kus on vaja mõelda. Pokkeris on tal ärritav komme teha panuseid kaarte isegi vaatamata ja olla täiesti loogikavastases ja juhuslikus kohas all-in. Mugavam on mängida eeldades, et ka kaasmängijad arvestavad tõenäosusteooriaga. Raske on käituda, kui mängus puudub klassikaline loogika ja mängijal võimalus kombinatsioone tõlgendada. Isegi tõenäosusteooria ei ole tema vastu, kuna ema sõnul ta «nii pikalt kunagi ei mängi, et tõenäosusteooria mõjuma hakkaks». Olgu kuidas on, aga veel mõttetum on mängida temaga mänge, mis nõuavad silmaringi. Nagu näiteks «Tunne Eestit». Sel ajal, kui kaasmängijad oma kolmandat punkti koguvad, on tema peale teinud juba kolm ringi. Millises tundmatus Saksa väikelinnas trükiti viies eestikeelne Piibel? Elementaarne. Kes on see tundmatu esimese Eesti aegne baleriin, kes esines vaid neli korda suurel laval? Suure ringi küsimus ja kes teab? Loomulikult ema. Ainuke mäng, kus on võimalik talle pähe teha, on Alias. On mänge, kus teistsugune loogika lihtsalt ei aita. See, mille pihta lastakse, ei ole WC-pott, vaid märklaud.

      Algklassis valmistasid mulle kõige suuremat raskust matemaatika ja sõna «müüja» kirjutamine. Millegi erilisega ma silma ei paistnud, eelistasin olla pigem poiss kui tüdruk. Ja kui ikkagi tüdruk, siis juba nimega Kaisa. Mäletan, et vähemalt mitu kuud käisin ringi ja nõudsin, et mind nimetataks Kaisaks. Keegi ei nimetanud mind Kaisaks ja tasapisi läks see meelest ära.

      Sibulat ei söönud, mereande ei sallinud ja armastasin isa rohkem kui ema. Räägitakse, et naised valivad endale mehi isa järgi. Mu isal oli varem temperament, praegu aga ei tea ma temast rahulikumat ja hingelisemat inimest. Tal on silmad, mis räägivad 60 elatud aastast ja kolmest kõrgharidusest. Ta ei ütle kunagi, et sa eksid. Ta naeratab ja ütleb: «Võib-olla küll, aga» ja siis seletab, kuidas asjad tegelikult on. Kõik tunnevad tema seltskonnas sooja aurat. Mulle meeldiks, kui mulle meeldiksid sellised mehed nagu tema. Kui uskuda ema, meeldivad mulle sellised mehed, nagu isa nooruses oli: karismaatilised, hüperintelligentsed, temperamentsed ja raskesti kättesaadavad. Ma eelistaksin, et mulle meeldiks sellised nagu isa praegu.

      Keskkoolis ma õppisin keskmiselt. Mulle endiselt ei meeldinud matemaatika ja keemia, ma fännasin ajalugu. Kuigi ka see võttis aega, sest sel ajal, kui ema tutvustas mind Garfieldi imelise maailmaga, sundis isa mind lugema iga päev tund aega ajalugu, kultuuri ja eetikat. Alles umbes 10. klassis – siis, kui ema ja isa lahku läksid – suutsin ma hakata uuesti ajaloo vastu huvi tundma. Ma arvan, et mulle meeldikski minna õppima psühholoogiat, ajalugu või filosoofiat. Ühesõnaga, mu ema, kaunis ja iseseisev naine, otsustas esimesel, teisel või viiendal põhjusel mu isast lahku minna, kui ma olin umbes 16aastane.

      Psühhiaatrid – kes ei ole mind ravinud – arvaksid kindlasti, et see tekitas minus kompleksi: et lisaks sarnasusele isaga otsin ma meestes ka isakuju. Kardan, et nii see ongi. Ma eelistan, et mehed on vanemad, arendavad mind ja kaitsevad. Heade silmade ja tugeva rusikaga. Mõned kuud tagasi nägin unes meest, kes mulle meeldib. Ma ei suudelnud temaga, ma ei seksinud temaga, ma isegi ei mõelnud sellele, vaid ta silitas mu pead. Mu pea oli ta süles ja ta tegi mulle pai. Ja ma tundsin, et mis iganes ei tuleks, ta kaitseb mind. Ta kaitseb mind alati kõigi ja kõige eest ja ma olin lõpuni õnnelik. Kui Jung elus oleks, võiks ta kirjutada mu oma uue unenägude tõlgendamise manuaali peatükki «Alateadvus ja unenäod» kui musternäidise. Freud oma Annaga oleks meiega võrreldes algaja.

      Õdesid ega rohkem vendi ei ole mul siiani, kuigi nii ema kui ka isa abiellusid uuesti. Ja tuleb tunnistada, et kõrvalt vaadates tundub nende seekordne valik mõistlikum. Ma armastan neid mõlemaid väga, aga eraldi.

      Lapsena olin ma suhteliselt armas. Selline, kelle isegi need, kes lapsi ei armasta, pildi põhjal endale võtaksid. UFO-suurte pruunide silmadega ja korrapäraste näojoontega. Ma polnud kunagi paksuke, vaid elegantselt peenike – isegi fotol, kus ma olen siivutult tagumik taeva poole, kuigi minu meelest tuleks vanematel selliste fotode tegemine või fotoalbumis levitamine ära keelata. Lähemal ja päriselulisel vaatlusel selgub, et ma sõin liiga vähe, nutsin öösiti, sõna otseses mõttes ei lasknud ema kleidist lahti, ei sallinud lasteaedasid ja ei viitsinud sõbrustada teiste lastega.

      Algkooli- ja keskkooliaja kohta ütleks ma tõesti, et olin tavaline. Mitte eriti ilus ega üldse mitte populaarne. Ma olen alati tahtnud endale sõbrannasid, mul ei ole neid kunagi tegelikult olnud. Võib-olla sellepärast, et ma reisin liiga palju, võib-olla sellepärast, et ma ei viitsi eriti klatšida ja tihti sidet pidada, võib-olla mingil muul põhjusel. Meessoost sõpru on mul see-eest olnud ja on siiani. Ja neid erinevalt naissõpradest ka lisandub.

      Keskkooli lõpus, kui kõndisime emaga kuskil Londoni puhkusereisil Green Parki ääres, jäin silma ringi otsivale model scout’ile, mind kutsuti kuhugi casting’ule ja sealt edasi sain ma lepingu modelliagentuuriga ja tasapisi töid. Ilmselt on mul midagi, mis sobib modellindusse, kaasa arvatud kena keha, kuigi ema hinnangul ma «söön nagu väike jõehobu». Ma olen 175 cm pikk, mis tegelikult on modelli jaoks piiripealselt lühike, kaalun umbes 53 kilo ning mu riided on XXS ja oleksid ilma mõistliku suurusega rindadeta veelgi väiksemad. Rinnad on päris ja omad, tagumikus ei ole – erinevalt Ricky Martinist – implantaati ja kui ma proovisin huultesse Restylane’i süstida, läksid need paiste nagu mopsil, kes on veel kord vastu seina jooksnud. Seega olen ma kirurgiliselt täiesti süütu XXS-modell marsruudil Milano – Pariis – Istanbul – Ateena – Rio de Janeiro. Iseenda perenaine, lapsetu, kassitu, koeratu ja boyfriend’iga. Alari võtsin mina. Nägin teda läbi kohvikuakna, astusin sisse ja edasine oli ajalugu. Oleks ma nüüdki veel nii enesekindlalt ülbe. Alar on jääsiniste silmadega blond ja töötab kohas, millest kõva häälega ei räägita, sest see on nii salajane, et isegi mina tean ainult aadressi ja tiitlit. Ta kannab alati kaasas Glocki ja hoiab autos käeraudu. Tema auto on üleni mustade klaasidega ja tal on keha, mille eest tappa. Ei välista, et ongi tapetud. Tema iseloom on sama raske kui keha ilus. Mitte et mina oleksin päikesekiir, aga tema ei ole seda kõike, mida mina olen. Ta on lõpuni rahulik, äärmiselt enesekindel ja kiire, väga kiire. Enne, kui aru saad, on ta kasutanud kõik su nõrkused sinu vastu. Ja teda on eriliselt õpetatud, et see tabaks. Ta kannab Armanit, millest ma mitmel põhjusel aru ei saa, tal on maailma kõige seksikam must sulejope ja six-pack. Üldiselt ta meeldib mulle.

      Ühesõnaga. Sibulat ei söö ma siiani, mereandidest söön ainult krevette ja kalmaari, mul on kena