Pealuutroon. Peter V. Brett

meelerahu!” karjus ta mehele, kes jälle lähemale tikkus. „Sa võlgned mulle elu!”

      Sharum sülitas. „Oleksin selle alagai tapnud sama hõlpsasti kui eelmise!”

      „Eks virutanud ma eelmise su jalge ette oimetuks?” küsis Ashia. „Eks nottinud mu õed karja, mis oleks tapnud teid kõiki?”

      Vastuseks vehkis mees odaga, et tal nägu lõhki lüüa. Ashia haaras odavarrest ja väänas, kuni tundis sõdalase rannet murdumas.

      Nüüd tulid ülejäänud müdinal, võlujõu pakitsus mitmekordistas nende loomuomast ägedust ja naisteviha. Lahingus äpardumine, mistõttu neid pidi päästma, häbistas niigi. Kuid see, et päästjateks olid naised …

      Ashia põikas pöördsammuga sõdalase taha ja rullus mehe seljal, et äsada jalaga näkku järgmisele. Too kukkus ning ta ründas kolmandat, äigas kõrvale odateraviku ja põrutas lahtise peopesaga lauba pihta. Juhmilt koperdava vennikese paiskas Ashia heitega kahe rabeleva kaaslase otsa hunnikusse.

      Toibudes avastasid mehed, et ümbritsevad Sharum’ting’id sihivad neid odadega.

      „Hale.” Ashia kergitas loori ja sülitas meeste jalge ette. „Teie sharusahk on sama kehv kui teie enesevalitsus, mis lubab teil alagai’de võlujõust joobuda. Korjake semu üles ja naaske üksuse juurde, enne kui ma kannatuse kaotan.”

      Vastust ootamata tuhises ta öhe, relvaõed sabas.

      Meie relvavennad pigem lööksid meid kui soostuksid meie abiga, viiples Jarvah joostes.

      Praegu küll, viiples Ashia. Aga nad õpivad Sharum’ting’e austama. Me oleme Päästja veri, kes Sharak Ka eel pööbli uueks loob.

      Ja kui mu pühitsetud isa ei naase, viiples Jarvah. Mis seisus on Everami armee temata?

      Ta naaseb, viiples Ashia. Ta on Päästja. Tema äraolekul peame olema üldiseks eeskujuks. Läki. Meil on tapmata pooled alagai’d, keda vaja, et kergendada meistri taevateed.

      Nad uitasid edasi, kuid enamik Sharum’eid tundis ööd – ja oma piire – ning rohkem ei leitud midagi tähelepanu tarvitsevat. Mindi kaugemale, jäeti maha dal’Sharum’i patrullid, lahkuti Labürindist armutusse öösse, nagu seda kutsusid põhjamaalased.

      Ashia avastas suure karja möödumise jäljed ja ajas seda taga, kaaslased hääletult kannul. Nad sadasid kaela peaaegu kolmekümnele pahaaimamatule alagai’le, raiusid tee karja südamesse, kus moodustasid kilbiringi. Ashia arvestas, et õed kummalgi käel julgestavad teda ja tema neid. Vasturünnaku ohuta hakkasid nad deemoneid külmaverelise vilumusega surnuks pistma, ükshaaval, justkui kustutanuks küünlaid. Igal tapatööl läbistas rühma võlujõu tugevdav raputus. Vägi uhtus nende enesevalitsust, aga naiste meelerahule oli see vaid õrn tuuleke.

      Pool karja oli juba hukatud, enne kui deemoneile turgatas pähe põgeneda. Selleks ajaks olid Ashia ja õed peibutanud soerdid kitsasse jäärakusse, mille kõrged kaldad ei sobinud kalpsavateks hüpeteks. Ashia märguande peale jagunesid õed väiksemateks vorminguteks, ajades deemonid mitmekaupa nurka.

      Ashia võimaldas alagai’de salgal end õdedest ära lõigata, käitus söödana, et teda sisse piirataks. Ta nägi tunglevate kollide jäsemeis kulgevaid väejooni, hingas sügavalt ja sulges silmad.

      Sinu auks, meister. Tema oda ja kilp pudenesid lõtvade sõrmede vahelt, kui ta silmad avas ja sharusahk’i-asendisse laskus.

      Deemonid kriiskasid ja kargasid kallale, Ashia aga nägi hoope ette, aura joontes olid need selgelt kirjas. Varastatud võlujõud lisas talle kiirust, ta kummardus, pöördus pooleldi ning laksas kärmeimale lõua pihta, et suunata selle rünnakuhoog kahele teisele jalgu. Sasipuntrast kõrvale astunud, suskas ta jäikade sõrmedega kõhtu ühele deemonile, kes kummuli prantsatas.

      Sõrmeküünte loitsudes lõõmas vägi: otsepuutest pärinev võlujõu tagasiside oli sada korda võimsam kui puidust odavarre kaudu. Rinnakorv söestunud ja lömmis, paiskus põlludeemon eemale ega suutnud tõusta. Põtkega halvas Ashia uue viskuda kavatsenud deemoni jala ja elukas kukkus uperkuuti. Kolmandale raksas ta käega pimestamiseks oimukohta.

      Kuidas söandas too mees teda selja tagant lüüa? Ta oleks pidanud mehe tapma, ülejäänute hirmutamiseks.

      Alagai’d vehklesid metsikult, kuid kaks lihtsat tõrjeliigutust peletasid teravad küünised, viies ta oodatud hoobini. Kaitsest läbi murdnud, suskas ta sõrmed olevusele kõrri. Nahk venis ja rebenes, samavõrra tugevast löögist kui seda täiendava võlujõu kõrvetusest.

      Ashia lükkas käe küünarnukini deemoni rinda. Seest olid nood olevused haavatavad nagu maapinnaloomadki. Ta krahmas, mis pihku sattus, ja sakutas puruks elundeid. Võlujõud kõmises nüüd ta hinges kui kõu.

      Päästja läinud. Damajah’ saatus noateral. Enkido surnud. Ning tema relvavennad pigem tapaksid ta mehelikkuse solvajana kui lepiksid tema abiga. See oli talumatu.

      Tema kihk kasvas ja ta loobus passimisest, alustas ajujahti taanduvate deemonite lõksumeelitamise asemel. Dal’Sharum’ite puhul oli ta säherdusi tempe tauninud, aga tema oli ju Päästja veri. Tema valitses end.

      Järgmisel kallale karanud deemonil haaras ta peast ja keerutas ringiratast, kuni raskus kaksas katki kolli kaela.

      Ashia ei andnud asu, kolkis rusikate ja jalgadega, üritas sõrmeküüntega surmavalt tabada alagai’de väejooni.

      Silme eest kiskus kirjuks; ta nägi vaid deemoneid, keda püüda. Kehi ta ei vaadanudki, üksnes tõelist kuju – aurade väejooni. Ainult neid ta nägi, ainult neid ründas.

      Äkki läks tal silme eest mustaks ja ta komistas hoobi käigus. Kui ilmus uus sihtmärk, ründas ta raevunult, kuid põrkus loitsuklaasist kilbile.

      „Õde!” hüüatas Micha. „Leia meelerahu!”

      Ashia tuli mõistusele. Ta oli üleni musta verega koos, tema ümber lebasid surnud alagai’d. Seitse tükki. Jäärak oli tühjendatud ning Micha, Jarvah ja kaaslased vahtisid teda.

      Micha krabas ta küünarvarrest. „Mis see veel oli?”

      „Milles asi?” pomises Ashia. „Ma austasin meie meistrit sharusahk’iga.”

      Micha kulmud tõmbusid kriipsuks ja hääl tasanes, et teised karmi sosinat ei kuuleks. „Sa tead väga hästi, milles asi, õde. Su enesevalitsus kadus. Sa püüad austada meistrit, aga Enkido häbeneks sinu etendust, eriti meie õekeste nähes. Sul vedas, et tunnistajaks polnud Sharum’eid.”

      Aastate jooksul oli Ashiat sageli löödud, kuid ükski hoop polnud rängem praegustest sõnadest. Tal oli himu vastu vaielda, ent lõplikult toibudes taipas ta tõde.

      „Everam, andesta mulle,” sosistas ta.

      Micha pigistas lohutavalt ta käsivart. „Ma saan ju aru, õde. Minagi tunnen võlujõu lainet. Aga sinust oleme alati eeskuju otsinud. Kui meister on surnud, pole meil peale sinu kedagi.”

      Ashia võttis Micha peopesad kõvasti pihku. „Ei, armas õde. Meil oleme vaid meie. Kuni Shanvah on ära, juhite Sharum’ting’e ka teie Jarvah’ga. Olge neile toeks, nagu olid sina täna öösel mulle.”

      Ashia rüü oli alles deemoniverest ligane ja märg, kui ta seadis sammud tagasi palee ruumidesse, mida jagas Asome’i ja nende poja, maimukese Kajiga.

      Harilikult oleks ta enne naasmist vahetanud Sharum’i-rüü sündsate naisterahvaste mustade rõivaste vastu, et mitte süvendada lahkheli abikaasaga. Asome ei olnud tema odakandmist heaks kiitnud, kuid see polnudki mehe otsustada. Kui Päästja nimetas Ashia Sharum’ting’iks, olid mõlemad taotlenud lahutust, aga tema onu, kelle tagamõte jäi arusaamatuks, polnud palvet rahuldanud.

      Kuigi Ashia tegi öös pihuks ja põrmuks mehi ning veristas alagai’sid, oli ta ometi väsinud varjamisest, väsinud oma ruumides väeti jiwah’ teesklemisest. Seda kõike vaid kaitsmaks mehe au, kes temast sugugi ei hoolinud.

      Enkido