Pealuutroon. Peter V. Brett

küsimuste jaoks, khaffit.”

      „Kas Ahmann ei küsitlenud neid mitte iga päev?” päris Abban.

      „Ahmann oli Päästja …” Inevera parandas end. „… on Päästja. Arbud pole mängukann, et sinu taskutesse kulda tuua.”

      Abban kummardas. „Sellest olen ma teadlik, Damajah, ja tõotan teile, et ei palu neid heita kerglaselt. Aga kui tahate ustavust, on minu hind säärane.”

      Inevera nõjatus mõtlikult patjadele. „Sa ütlesid äsja, et võlujõu hind on alati kõrge. Arbudki võivad rääkida tõtt, mida me kuulda ei taha.”

      „Millisel muul tõel oleks väärtus?” päris Abban.

      „Üks küsimus,” ütles Inevera.

      „Vähemalt kümme,” ütles Abban.

      Inevera raputas pead. „Kümmet ei saa aastas isegi Damaji, khaffit. Kaks.”

      „Selleks, mida te minult nõuate, Damajah, ei piisa kahest,” vaidles Abban. „Poole tosinaga ajaksin ehk läbi …”

      „Neli,” lausus Inevera. „Kuid ma võtan sind sõnast, et sa ei kasuta minu teenet kerglaselt. Kui raiskad Everami tarkust väiklase ahnuse ja võistluslusti rahuldamiseks, maksab iga vastus sulle sõrme.”

      „Oh, Damajah,” ütles Abban. „Minu ahnus pole kunagi väiklane.”

      „On see kõik?” küsis Inevera.

      Abban raputas pead. „Ei, Damajah, üks asi veel.”

      Inevera manas jälle näole altkulmu põrnitsuse. Selle meisterlikkus polnud raske. Khaffit suutis temalgi kopsu üle maksa viia. „Sinu tehing hakkab juba lõhki minema, khaffit. Lao lagedale, ära venita.”

      Abban kummardas. „Minu pojad. Ma tahan, et nad kaotaksid musta rüü.” Kui Abban audientsilt longates lahkus, käratseti krasialaste laagris. Inevera märkas tõtlikul sammul lähenemas Ashanit.

      „Mis on juhtunud?” küsis Inevera.

      Ashan kummardas. „Damajah, teie poeg Jayan rääkis sõdalastele isa haihtumisest. Sharum Ka käitub, nagu oleks ette otsustatud, et meie naasmisel istub tema Pealuutroonile.”

      Inevera tõmbas hinge ja leidis meelerahu. Seda oli oodata, ehkki ta oli lootnud rohkem aega.

      „Palu Sharum Ka’l isiklikult juhtida oma kadunud isa otsinguid ja jäta käputäis sõdalasi laagrit valvama. Teised ratsutagu Everami Kingitusse, nagu oleks neil tuli takus. Ärgu võtku kaasa midagi, mis võib meid pidurdada.”

* * *

      Kodu poole kihutati nii ruttu, kui loomad jaksasid. Kohe kui päike loojus, läkitas Inevera Sharum’id alagai’sid tapma ning maalis kaamelitele ja hobustele väerikka musta verega sitkuseloitsud, et loomad oleksid küllalt tugevad öös teekonda jätkama.

      Hora võlujõu avalik kasutamine oli ohtlik. Nupukamad võisid ära tabada mõningad salateadmised, mida dama’ting’id olid aastasadu valvanud, kuid mis parata. Arbud soovitasid tal võimalikult kähku tagasi pöörduda – ja hoiatasid, et ruttamisest ei pruugi piisata.

      Lähipäevil seisis ees lugematul hulgal hargnemisi: võimuvõitlus ähvardas katki käristada hapra rahu, mille Ahmann oli hõimude vahel sepistanud, ning paisata nad tagasi segadusteaega. Kui paljud suguvõsad, kes olid inimpõlvede kaupa isekeskis kaevutülisid pidanud ja verd valanud, haudusid Päästja korraldusel kõrvale asetatud vimmasid südames endiselt?

      Inevera abinõude kiuste jõudis Jayan Päästja Odadega enne Everami Kingitusse. Tuisupäine nooruk loobus küllap otsingutest varakult ja ratsutas sõdalastega otse üle maastiku, ajades võimsad mustangid vahule ja oimetuks. Inevera nippi, kuidas loomi musta verega tugevdada, suutsid jäljendada öös deemoneid tapvad sõdalasedki; odade loitsumärgid ning ratsude terasega rautatud kabjad imasid väge, et keerata alagai’de vastu viimaste endi ramm.

      „Ema!” karjatas Jayan pöördudes jahmunult, kui nägi Ineverat, Ashanit, Aleverakit ja Asome’it tormamas troonisaali, kuhu ta oli kogunud linna jäänud Damaji’d ja oma enim usaldatud leitnandid.

      Inevera rühma kannul tuli kaksteist Damaji’ting’i: Kaji hõimu Qeva ja Ahmanni üksteist kaasat mujalt hõimudest. Naiste ustavus kuulus eranditult Ineverale. Ashanit saatsid varjudena tolle vägevad leitnandid, dama’d Halvan ja Shevali – see kolmik oli õppinud koos Päästjaga Sharik Horas. Ashani poeg Asukaji, kes kõneles Kaji hõimu nimel isa äraolekul, ootas Damaji’de seas.

      Abban lonkas troonisaali nii vilkalt kui kark lubas, jäädes saginas üpris märkamatuks. Ihukaitsja seltsis lipsas kaupmees tasakesi hämarasse orva pealt vaatama.

      Õnn, et Inevera oli kaaskonda takka kiirustanud. Jayan oli selgelt lootnud rohkem aega Damaji’de soosingu korjamiseks. Viibinud Everami Kingituses alles paar tundi, ei tihanud nooruk veel seitsmest astmest üles Pealuutroonile istuma ronida.

      Kuni Päästja siseringi nõunikud ja mõjukaimad Damaji’d olid eemal, polekski see temast valitsejat teinud, aga tema vägivallatu troonilt kangutamine oleks olnud hoopis keerukam. Inevera armastas poega hoolimata puudustest, kuid oleks Jayani kõhklematult tapnud, kui poiss oleks söandanud sedavõrd ülbelt võimu haarata. Ahmann oli troonisaali suured aknad kardinatega katnud, et kasutada kroonipilku ja võimaldada Ineverale päevaajalgi hora võlujõudu. Inevera vööl rippus elektroni kätketuna teadvusedeemoni küünarvars, mida soojendas talletunud vägi.

      „Tänan sind, poeg, et kutsusid Damaji’d minu tarbeks kokku,” ütles Inevera, möödus ammuli sui vahtivast Jayanist, tõusis trepile ja laskus oma harjunud padjaasemele Pealuutrooni kõrval. Mitme jala kauguselgi oli tunda uhke istme tuiget – vahest oli see vägevaim võluese maailmas. Trooni jalamil kogunesid pühamehed ja – naised, nagu juba sajandeid kombeks: Damaji’d paremal ja Damaji’ting’id vasakul. Viivuks ohkas Inevera õigel ajal saabumise kergendusest, kuigi teadis, et võitlus pole lõppenud, vaid seisab pigem ees.

      „Austatud Damaji liikmed,” ütles ta, ammutades loitsumärkidega ehtest väekübeme, et hääl kanduks saalis laiali nagu Everami sõna. „Mu poeg on teid kahtlemata teavitanud minu jumaliku abikaasa, Shar’Dama Ka ja Everami saadetud Päästja kadumisest.”

      Kui Jayani pajatus kinnitust leidis, puhkes jutusumin. Ashan ja Aleverak noogutasid, ehkki nad polnud narrid ega maininud üksikasju, kuni ei olnud kuulnud, mida Jayan täpsemalt rääkis.

      „Ma olen heitnud alagai hora,” lausus Inevera hetke pärast, tema võimendatud hääl lõikas vadinast läbi, ilma et ta oleks seda tõstnud. Kergitatud arbudel laskis ta peos eredalt hõõguda. „Arbud teavitasid mind, et Päästja jälitab deemonit Nie sügaviku servani. Minu mees naaseb sealt, ja tema tulek tähistabki Sharak Ka algust.”

      Taas puhkes jutukõma, mida Inevera lubas veidi paisuda, enne kui edasi seletas. „Ahmanni enda juhtnööride järgi istub tema äraolekul Pealuutroonile tema õemees Ashan, kandes Andrah’ tiitlit. Kaji hõimu Damaji’ks saab Asukaji. Shar’Dama Ka naasmisel tervitab Ashan teda troonitrepi jalamil, aga säilitab tiitli. Ashanile ehitatakse siis uus troon.”

      Ahhetati kooris, kuid ainult üks hääl karjatas rabatult.

      „Mida?!” hüüdis Jayan. Noorukist õhkuv viha oli eksimatult tajutav ka Ahmanni auradelugemise andeta.

      Inevera piilus Asome’it, kes seisis vaikselt Ashani kõrval, ning märkas temagi auras ebaõigluse üle pulbitsevat raevu, kuigi teisena sündinud poeg oli selle näitamiseks liiga arukas. Asome’it oli eluaeg Andrah’ ameti jaoks koolitatud, ja sestsaadik, kui vend Odatroonile pääses, oli ta pahutsedes korduvalt valget turbanit taotlenud.

      „See on naeruväärne,” hüüdis Jayan. „Mina olen vanim poeg. Trooni peaksin pärima mina!” Damaji’de ridades pomiseti nõustuvalt, ehkki tugevaimad püsisid targu vakka. Et Aleverak poissi ei salli, oli hästi teada, ning mõjuvõimult kolmanda hõimu Mehndingi Damaji Enkaji ei valinud iial avalikult pooli.

      „Pealuutroon