Pealuutroon. Peter V. Brett

kummardas sügavalt ja asus ka ise asendisse. „Muidugi, Damaji. Teie väljakutse teeb mulle au.” Siis ründas ta kõhkluseta.

      Löögiulatusse jõudes Ashan seisatas, mis jättis Aleverakile kohanemiseks natuke mahti. Tema rusika- ja jalahoobid olid uskumatult väledad, kuid Aleveraki üks käsi liikus kärmesti tõrjudes kahe eest. Aleverak katsus klammerduda, hoopide hoo heiteks muundada, ent liigutust aimav Ashan ei lasknud end tabada.

      Inevera polnud dama’de sharusahk’ist eales suuremat arvanud, kuna oli dama’ting’ide seas õppinud kõrgemat vormi, aga möönis sisimas vastutahtsi, et mehed avaldavad muljet. Aurade järgi oleksid nood võinud parasjagu lõõgastuda kuumas vannis.

      Aleverak liikus kui rästik, vinkles ja vonkles Ashani jalahoopidest kõrvale. Vältis jalust tõukamise katset ning tuli lagedale järsu põtkega õhku, mis olnuks isegi dama’ting’i kohta esmaklassiline. Hoop oli nii ootamatu, et löögiulatusest taanduda proovinud Ashan sai laksu lõua pihta ja tuikus tasakaaluta.

      Inevera ohkas pinevalt, kui muldvana Damaji kasutas ära Ashani hetkelist tasakaalutust. Rauga sõrmed suskasid Ashanile kõrri nagu odateravik.

      Ashan püüdis hoobi täpselt õigel ajal ja väänas Aleveraki heitesse, mis vastupunnimisel oleks murdnud vanamehe käeluu.

      Aga Aleverak ei punninud vastu. Selgus, et ta panustas just sellele – pruukis hüppel abiks Ashani jõudu, hargitas õhus jalgu ja haakis need ümber Ashani kaela. Ta väänles õhus kogu keharaskusega, jätmata Ashanile muud valikut, kui lõdvalt põrandale variseda, muidu oleks Aleverak mehel kaela murdnud.

      Ent Ashaniga polnud lõpp. Sadanud põrandale, Aleverak kukil, kasutas ta põrke hoogu rusikahoobiks üles. Kuna isegi puine Aleverak ei suutnud obadusega sedamaid rahu sõlmida, kõverdas Ashan jalgu, kargas püsti ja pööras kannal ringi, jäädes Damaji’ga jälle võrdsetel alustel silmitsi.

      Nüüd oliAleverak vihane. Inevera nägi aura pinnal õhukest punast särisevat kirmet. Kuid tunded ei vallutanud teda. Osavaid liigutusi juhtiv meelerahu tegi ta hirmuäratavalt tugevaks ja kiireks. Üksik käsi vehkles kui nuga, ilmutas üllatavaid teadmisi survepunktidest, millel rajanes ka dama’ting’ide sharusahk. Ashani õlale lajatanud hoop tuimestas parema käsivarre vähemalt minutiks. Everami mõõdupuu järgi polnud see kaua, aga tapluses terve igavik.

      Inevera hakkas juba arutlema, milliseks kujunevad võimusuhted, kui troonile tõuseb Aleverak.

      Ent Ashan üllatas naist, asudes Aleverakiga sarnasesse poosi ja keskendudes jonnakalt kaitsele. Jalad kekslesid marmorpõrandal nobedalt, tantsitasid Aleverakit sinna-tänna, kuid hoidusid kallaletungist, et mitte võimaldada elatanud Damaji’l jõukeset vastu keerata. Ehkki Aleverak äigas üha uuesti, tõrjus Ashan käe iga kord eemale ja tants kestis. Aleveraki jalahoopidest põigeldi eemale või tõkestasid neid sujuvalt kintsud, sääremarjad, küünarvarred.

      Aura kiretu, ei vandunudAshan alla, kuniAleverak viimaks väsis. Muldvana Damaji hämmastavad jõuvarud ammendusid, liigutused muutusid töntsiks.

      Kui vanamees taas lähenes, ei olnud ta piisavalt kiire, ning Ashan astus takistamiseks talle varvastele. Aleverak suskas parema käega, aga Ashan kahmas randmest ja hoidis seda paigal, täiendades samas puusajõnksuga laastavat rusikahoopi rindu, mille sooritas kosunud parema käega.

      Aleverak ahmis õhku ja komistas, ent tema käsivarre vangistanud Ashan jagas rusikaga lisahoope, et vastane ei toibuks, tümitas nukkidega valusalt Damaji ainsa käsivarre õlaliigest. Aleverak tõugati jalust, seljatati ägedalt. Matsatus, millega rauk marmorpõrandale langes, kaikus ruumis.

      Maas lamav Aleverak vaatas Ashanile karmil pilgul otsa. „Tubli töö, Andrah. Tee mulle auga lõpp ja võta sisse koht trepi tipus.”

      Ashan silmitses muldvana Damaji’d kurvalt. „Oli au sinuga mõõtu võtta, Damaji. Sharusahk’i meistrite seas oled sa põhjusega kuulus. Kuid tava ei nõua, et ma su tapaksin. Üksnes, et ma koristaksin su teelt.”

      Ta tahtis minekule pöörduda, aga Aleveraki aura loitis enesevalitsuse kaotamise äärel, nagu Inevera polnud seda kunagi näinud. Värisevad sõrmed pigistasid Ashani rüüserva.

      „Maji kannab alles bidot!” köhis Aleverak. „Tapa mind ja las Aleveran pärib musta turbani. Päästja pojale ei sünni halba.”

      Ashan piilus Inevera poole. Pakkumine oli ahvatlev. Maji vabaneks tõotusest, mille Ahmann rumalal kombel andis, kuid tasuks saaks Majah’ hõim noore Damaji, kes võib ametis olla aastakümneid. Inevera raputas põgusalt pead.

      „Vabandust, Damaji,” ütles Ashan ja sikutas rüühõlma vanamehe haardest, „aga Päästja vajab sind selles ilmas. Sinu üksildane teekond pole kätte jõudnud. Ja kui Päästja Majah’ hõimust pojaga sünnib siiski halba, välja arvatud avaliku duelli käigus õukonnas sinu loomuliku surma tunnil, ei takista austus sinu vastu mind tapmast tervet su meesliini.” Ta pöördus uuesti ja sammus Pealuutrooni seitsmest astmest koosnevale trepile.

      Seal tervitas teda Asome, tõkestades ta tee.

      Inevera sisistas. Mida see narr poiss õige mõtleb?

      „Vabandust, onu.” Asome tegi piduliku sharusahk’i-kummarduse. „Loodetavasti mõistad, et selles pole midagi isiklikku. Sa oled mulle olnud kui isa, aga mina olen Päästja poegade seas vanim dama ja tohin sulle väljakutse esitada samamoodi nagu kõik kogunenud.”

      Ashan näis siiralt ehmuvat, kuid ei lükanud väidet ümber. Temagi kummardas. „Muidugi, vennapoeg. Sinu au on piiritu. Aga ma ei jäta oma tütart leseks ega tütrepoega isata. Ma palun sind üheainsa korra, astu kõrvale.”

      Asome raputas kahetsevalt pead. „Minagi ei raatsi oma nõbu ja kaasat isata jätta. Ega tädi meheta. Loobu ja luba troonile tõusta minul.”

      Jayan hüppas püsti. „Mis see’s olgu?! Ma nõuan …”

      „Vaikust!” käratas Inevera. Sedapuhku polnud häälevõimendust tarvis, hüüd kajas saalis niigi. „Asome, minu juurde!”

      Asome pöördus ja ronis kähku astmetest üles, kus seisatas Inevera padjaaseme ees. Troonist möödudes loitis nooruki aura. Kas saamahimust? Avastuse kõrva taha pannud, sättis Inevera lihvitud kivikesi käeulatuses oleval väikesel kõrgendil, kattis kinni muist loitsumärke ja paljastas teised. Need kivid aitasid esile manada erisuguseid mõjutusi, mille väeallikaks oli saali laiali paigutatud hora, ning mähkisid padjad nüüd vaikusemüüri, et ema sõnu kuuleks vaid poeg.

      „Mu poeg, sul tuleb sellest rumalast nõudest lahti öelda,” lausus Inevera. „Ashan tapab su.” Asome’i sharusahk’i näinud, polnud Inevera kindel, kas see ikka nõnda läheks, kuid noormehe meelitamiseks polnud hetk sobiv.

      „Usu minusse, ema,” ütles Asome. „Ma olen tänast päeva terve elu oodanud ja võidutsen varsti.”

      „Ei võidutse,” lausus Inevera. „Sest sa tühistad väljakutse. See ei ole Everami tahe. Ega sinu isa tahe. Ega minu tahe.”

      „Kui Everam ei soovi minu pääsu troonile, ei pääse ma sinna,” vaidles Asome. „Ja kui soovib, peaks see olema ka isa ja sinu soov.”

      „Oota, poeg,” manitses Inevera. „Ma anun sind. Me oleme kalliskividega turbanit alati sulle kavandanud, aga on liiga vara. Kui sa selle praegu võtad, ässitab Jayan Sharum’id mässule.”

      „Sel juhul tapan temagi,” ütles Asome.

      „Ja sinu valitsusalas puhkeb kodusõda, ehkki Sharak Ka on saabumas,” hoiatas Inevera. „Ei. Ma ei luba sul venda tappa. Kui sa ei tagane, nuhtlen sind ise. Tunnista eksimust, ja Ashani surres kuulub tiitel sulle. Ma vannun.”

      „Teadusta seda kohe,” ütles Asome. „Kõigi kogunenute juuresolekul, või nuhtle mind, nagu ähvardasid. Minu au ei lepi millegi muuga.”

      Inevera hingas sügavalt sisse: hingus tulvas ja voogas temast läbi, viis tunded endaga. Damajah noogutas ja nihutas kõrgendil kive, et