Pereäri. Charles Stross

d. Esimene raamat

      Tänuavaldus

      Ükski romaanikirjanik ei tööta mingis loomingulises vaakumis. Ükskõik, mida me ka teeme, oleme selle eest tänu võlgu hiiglastele, kelle õlgadel me seisame. Seda raamatut poleks sündinud, kui ma poleks lugenud H. Beam Piperi ja Roger Zelazny töid.

      See raamat oleks jäänud kirjutamata ka paljude inimeste sekkumiseta. Mu agent Caitlin Blaisdell ärgitas mind tegema midagi hoopis erinevat oma varasematest romaanidest. David Hartwell kirjastusest Tor julgustas mind omalt poolt ja mu naine Feorag kinkis mulle oma jäljendamatu toetuse, kuni ma töötasin. Teisedki sõbrad ja kriitikud aitasid mind ühel või teisel viisil, aga need, keda ma tahaksin eraldi ära märkida, on mu isa, Jan Goulding, Paul Cooper, Steve Glover, Andrew Wilson, Robert „Nojay” Sneddon, Cory Doctorow, Sydney Webb ja James Nicoll. Ma tänan teid kõiki.

      Esimene osa:

      VALLANDATUD

      Ilmajaam

      Kümme ja pool tundi enne seda, kui kuulipildujaga ringi ratsutav rüütel teda tappa püüdis, kaotas majandusajakirjanik Miriam Beckstein oma töökoha. Veel enne, kui päev mööda sai, olid ta vallandamispaberid käivitanud sündmusteahela, mis kukutas valitsusi, käivitas kodusõdasid ja tappis tuhandeid. See oleks olnud kõige sensatsioonilisem lugu tema või ükskõik millise ajakirjaniku karjääris – suurem kui Watergate, suurem kui 11. september – ning see oleks olnud läbinisti Miriami lugu. Aga kell seitse hommikul oli see lugu alles tema tulevikus: ta teadis ainult, et on oktoobrikuine vihmane esmaspäeva hommik ning et tal on töö teha, artikkel kirjutada, osakonna koosolek on aga planeeritud kella kümneks.

      Taevas oli surnud läpaka ekraani värvi, hõbehall ja vihma täis. Miriam haigutas ja tuli tasapisi ärkvele, taustaks äratuskell-raadiost kostev esmaspäevahommikune uudistepomin.

      „… jätkub pommitamine Afganistanis. Majandusuudistes räägime lähemalt, kuidas turg reageeris neljakümne seitsme punktise langusega teatele, et Cisco vallandab veel kolm tuhat teenistujat,” kuulutas saatejuht. „Alates ajast, mil 11. september järgnes internetifirmade buumi kokkuvarisemisele, on nende suuremad kliendid oma äri koomale tõmmanud. Tom, kuidas sinu vaatekohast paistab, kas…”

      „Ole vait,” urises Miriam ja lõi raadio kinni. „Ma ei taha seda kuulda.” Oli 2002. aasta lõpupool ja suurem osa tehnoloogiasektorist kaotas raha. Mis omakorda tähendas, et Majanduse Ilmajaama lugejad – riskikapitaliinvestorid ja kõrgtehnoloogia ala ettevõtjad koos algajate börsispekulantidega – kaotasid raha. Tema enda valdkond, biotehnoloogia firmad, pidas vastu, kuid kokkuvarisev internetisektor kiskus teisi kaasa. Kui õige pea ei juhtu midagi sellist, mis taaselustaks kokkukuivavaid käibenumbreid, võib varsti jama majas olla.

      Jama. Esmaspäev.

      „Ma veel näitan teile jama,” pomises Miriam ning ta näole tekkis irve, mis oleks võinud ta lugejaid pelutada, kui nad teda sel hetkel näha oleksid saanud. „Jama on mu teine nimi.” Majanduse Ilmajaama vanemkorrespondendi jaoks oli jama heaks uudiseks.

      Ta puges hommikumantlisse, võdises külma riiet ihu vastas tundes ning lonkis mööda paljaid männilaudu vannituppa oma hommikusteks toiminguteks ja kaheks minutiks elektriliseks hambaharjamiseks. Vannitoa peegli ees halastamatutes valgusvihkudes seistes pani vaatepilt ta võpatama: iga viimane kui minut tema kolmekümne kahest eluaastast oma andestamatutes üksikasjades.

      „Esmaspäeva hommikud ja reede pärastlõunad tuleks ära keelata,” pomises ta süngelt, püüdes eluvaimu sisse harjata õlgadeni ulatuvatesse juustesse, mis püsisid jonnakalt mustadena ja pidasid edukat partisanisõda helkiva ookrivärvi vastu, millega Miriam neid iganädalaselt pommitas. Mõne minuti pärast ta loobus ja kiirustas trepist alla kööki.

      Köök oli helekollane, hubane ja süngete sügishommikute suhtes immuunne. Miriam lülitas kergendustundega kohvimasina käima ja valas endale kausitäie helbeid – Ben oli seda alati tema hommikuseks jänesetoiduks nimetanud.

      Jälle ülakorrusel, toeks hämmastavalt suur kruus kohvi, tuli tal välja mõelda, mida selga panna. Ta sukeldus kappi ja peagi leidis end hammastega plastikust kotti rebimast, et saada kätte üks neist kolmest kostüümist, mille ta reedel oli keemilisest puhastusest ära toonud – ning avastas siis, et see oli see ametlik must, millega ta käis intervjuusid tegemas, mis ei sobinud aga vihmasel esmaspäevahommikul tänaval tammumiseks ega olnud tarvilik ka kontori latrist telefonikõnede tegemiseks. Ta hakkas uuesti otsast peale ja suutis lõpuks midagi kokku panna. Mustad saapad, püksid, jakk, sviiter ja kõige peale vihmamantel, niisama must kui ta esmaspäevahommikune meeleolu.

      Ma näen välja nagu gängster, mõtles ta ja itsitas omaette. „Gängsterid!” Just nendega pidi ta sel päeval tegelema. Pilk kellale ütles, et meikimise jaoks tal aega ei ole. Ega tal polnud ka vaja kontoris kellelegi muljet jätta – nad teadsid seal kuradima hästi, kes ta on.

      Ta libistas end oma neli aastat vana Saturni rooli taha ja õnneks käivitus see kohe esimesel katsel. Aga liiklus oli umbes, üks klaasipuhastitest vajas väljavahetamist, raadio oli hakanud suvalistel hetkedel ragisema ja ta ei saanud kuidagi haigutamisest lahti.

      Esmaspäevad, mõtles ta. Mu lemmikud! Mitte. Vähemalt oli teda ootamas vaba parkimiskoht, üks neist vähestest, mis olid reserveeritud staažikamatele ajakirjanikele, neile, kes pidid ringi sõitma ning intervjueerima uue majanduse tõusvaid tegevjuhte. Või rahapesuga tegelevaid gängstereid, farmaatsiamaailma uusrikkaid.

      Kahekümne minuti pärast pööras ta autodest tulvil platsile anonüümse Cambridge’i ärihoone taga üsna Somerville’i puiestee lähistel; katusel olid satelliidiantennid ja jämedad kaablid väänlesid alla keldrisse. Majanduse Ilmajaama peakorter – see oli ajakiri tehnoloogilise riskikapitali liigutajatele ja viimased kolm aastat Miriami tööandja.

      Ta tõmbas kaardi lugerist läbi, sõitis liftiga kolmandale korrusele ja astus töölatrite kaosesse. Lauad arvutitega ja põrandani ulatuvate paberiliustikega. Mõned vaevatud puertorikolastest koristajad tühjendasid prügikorve kärule toetatud kottidesse, taustahäälteks telefonide helin ja CNN-i, Bloombergi ja Foxi uudisteankrute vadin. Kõikjal kosmoseajastu mustad Aeroni toolid, võrk ja plastik, elektrilised toolid valmis võrguajastu tulevikuks.

      „Hei, Emily,” noogutas ta osakonna sekretärist möödudes.

      „Tervitus! Ma hetke pärast.” Emily tõstis sõrme telefoni nupult ja ta näole tekkis taas tähelepanelik kalailme. „Jah, ma saadan nad kohe üles, kui…”

      Miriami laud oli korras. Pressiteadete virn oli korrastatud, arvuti monitor läikis puhtusest ja ümbruses ei vedelenud ühtegi surnud kohvitopsi. Majandusajakirjanike seas tegi see temast puhtusefriigi. Ta oli alati eelistanud oma töökohta sellisena hoida, isegi juba lapsena. Talle oli meeldinud, et kõik värvipliiatsid oleksid reas. Vahel ta soovis, et suudaks ka kõiki kodutöid niiviisi korraldada, aga paistis, et millegipärast ei ole see oskus kohandatav muudele asjadele. Aga see oli töö, ja töö pidi olema alati kontrolli all.

      Huvitav, kuhu Paulie omadega jõudis?

      „Hei, tüdruk!” Nagu kutse peale pistis Paulette pea vaheseina tagant välja. Lüheldane, blond ja pulbitsev – isegi vihmane esmaspäevahommik ei suutnud ta innukust häirida. „Kuidas läheb? Oled valmis neile kavalpeadele õppetundi andma?”

      „Kavalpeadele?” Miriam kergitas kulmu. Paulette sai vihjest aru, surus end tema latrisse ja vajus varutoolile, sundides Miriami ruumi tegemiseks kõrvale nihkuma. Paulie näis endaga rahul olevat – analüütikute jaoks oli selline eelis vahel võimalik. Miriam ootas.

      „Kavalpead,” kordas Paulette mõnuga. „Kohvi tahad? See võtab aega.”

      „Kohvi.” Miriam mõtles sellele. „See oleks tore.”

      „Jah, hästi.” Paulette tõusis püsti. „Loe niikaua seda, säästaks meie mõlema aega.” Ta osutas kahe tolli kõrgusele väljatrükkide ja koopiate pakile ja suundus siis osakonna kohvimasina juurde järjekorda.

      Miriam ohkas ja hõõrus esimest lehekülge vaadates silmi. Paulie oli jälle teinud oma tööd hirmuäratava tõhususega; Miriam oli temaga koos töötanud ainult mõne juhtumi kallal – enamasti ei nõudnud Miriami artiklid sellist andmekaevandamist, millele Paulette oli spetsialiseerunud –, aga iga kord oli ta lõpuks kerget peapööritust tundnud.

      Auto