Tule eile meile. Lea Jaanimaa

teeb südame soojaks ka nüüd, kui ta on läinud.”

      Ema tutvustas seejärel kõiki kohalviibijaid omavahel ja selgus, et võõras mees ei olnudki tema ema kavaler, vaid oli olnud hoopis taadi usaldusisik ja advokaat. Elli oli piisavalt vana, et taibata, mis põhjusel peale kellegi surma pere kokku kutsutakse. Aga see polnud ju pere. Mis on sellel Anna ja ta emaga pistmist. Nüüd, kui Elli sai lähemalt uurida meest, oli tal isegi kahju, et see polnud ema peika. Emast oli ta kõvasti noorem, aga mis sellest, ema oli nukulikult kena. Hea oleks olnud selle mehega küla peal uhkeldada. Kooliski oleks olnud tore, kui selline ilus kasuisa temal vastas käiks. Aga see rong on läinud, nüüd oli üksnes vaja kuulata, mis tal rääkida.

      Advokaat tõusis püsti ning kraamis kausta vahelt välja paberi, kuhu oli kirjutatud: „Testament.” Elli vaatas ema poole, et näha, kas ema on rõõmus. Ema oli rahulik ja tavalise ilmega. Seevastu Anna ema oli hirmust nõrkemas. Kael ja rinnaesine olid punaselaiguliseks värvunud, tööst parkunud käed ei püsinud paigal. Anna näperdas salvrätikut, ta näost paistis allaheitlikkus, temast ei sõltunud nagunii miski. Testamendi sisuga oli ema ilmselt tutvunud. Üllatuse kübetki ei paistnud ta näost, kui mees luges paberilt, et taat oli oma maise vara pärandanud Bärbelile, see tähendab Ellile. Elli lausa hüppas toolil. Hea veel, et plaksutama ei hakanud. Oi, nüüd saavad nad emaga lõpuks ometi auto osta. Ega selle hüti eest muud saagi ja ega muud polegi vaja. Issand, kui hea, et ei pea mingit kasutatud romu ostma, tellivad otse poest naha järgi lõhnava masina. Polnud vaja mingeid nõmedaid vaniljehaisulisi lõhnakuuski peegli varre külge rippuma. Elli oli just seitseteist saanud ja võib kohe autokooli minna. Ema peab ka minema, ta oli kuulnud, et koos täiskasvanuga tohib ta autot juhtida. Või peab äkki täiskasvanul ka mingi staaž olema. Mingi kleebise peab aknale panema vist. Kooli alguseks peaksid load käes olema. Elli oleks veel paljudest asjadest tahtnud unistada, aga üks summutatud nuukse tõi ta reaalsusesse tagasi. Anna ema oli vaatamata suurele pingutusele siiski murdunud. Talle oli arvatavasti ootamatu, et jääb jälle kodust ilma. Anna püsis endiselt apaatsena, nägu isegi veidi kivistunud, aga silmad endiselt sügavsoojalt malbed. Elli oli rõõmust hullumas. Ta parastas mõttes Annat ja selle mutti, sest nüüd peavad nad kebima kümne tuule poole. Ei tea, mis võileivahinna eest nad siiani tema taadi majapidamises laiutasid. Ah, las laiutasid, nad olid selle majakese ja õueaia ikka päris kenaks ja hubaseks teinud, nüüd leiab kiiremini ostja ning võib rohkem raha küsida. Äkki saab emaga soojamaareisile minna, oi, neil oleks tore seal mustade maal, nad ju mõlemad heleda peaga. Appi! Nad saavad seal õdesid mängida ja igasugu lollusi teha. Ja pilte teevad nad nii palju, et ava või galerii. Oi, neil on kindlasti lõbus! Kui ema pikemalt vabaks võtab, äkki põrutavad jutiga veel Lapimaale suusatama ka. Eks vaatab ja arutab seda asja. Nii palju mõtteid käis välgukiirusel tal peast läbi. Toas valitses peale advokaadi esinemist vaikus, kuulda oli vaid kärbse pininat. Advokaat tõusis jälle, tal oli veel midagi teatada. Elli teritas kõrvu, ehk on sularaha või kulda saada. Ei olnud. Advokaat luges monotoonse häälega: