Tule eile meile. Lea Jaanimaa

taadi maja sel ajal vabastati. Elli pidas aru, et kas selle maja soetamiseks olid naabrid võtnud suurel hulgal laenu, mida nüüd ennast säästmata tasusid, või olid nad taadi kauged sugulased. Nagu kiuste ei meenunud talle sõnagi külarahva keelepeksust. Igal juhul oli majake saanud väga lühikese ajaga värske välimuse, dressipükse kulus naabritel tõesti palju, sest ema ja tütar tegid enamiku töödest ise. Ah, kelle asi, saatused ongi erinevad. Ega Elligi sündinud kuldlusikas suus. Tal pole isagi. Oleks isa, sõidaks tema kooli ja koju autoga, isa oleks alati tema päralt ja tal polnud kahtlustki, et isaga oleks ta ammu juba välismaalgi käinud. Nende klassist üks poiss puudus tihti, kuna käis perega soojal maal puhkamas. Anna ei kipugi soojale maale, pole vajagi, tal isa ju omal süül põles majja. Elli aga pole millegagi ära teeninud sellist ülekohut, et ainult konnatiigi elu elab. Ema teenib hästi, aga kui Elli tegi jutuks auto ostmise, et elu natukenegi lihtsam oleks, võttis ema teemaks maksud, mis tal maksta ning mingid materjalide ja majapidamiskulud, millest Elli nagunii midagi ei taibanud. Kulutagu siis vähem, aga auto olgu olla. Elli meelest oli ema ülearu kokkuhoidlik ka pisiasjades. Vahel ajas suisa kiusu, nagu selgi korral, kui Elli oma väga suurt muret talle kurtis.

      „Ema, kas sul on mulle natukene raha anda?”

      „Räägi, mille jaoks sa seda vajad, eks ikka leian.”

      „Ma tahan endale mobiili osta.”

      „Mis asja, mobiili? Milleks sulle mobiil, meil on kodus telefon.”

      „Aga ostame siis kahe peale ühe. Sul ka ju vaja klientidega rääkida ja… ”

      „Kulla tüdruk, minu kliendid registreerivad end salongi telefonil ja samuti lepime aja kokku kodusel numbril. Minul ei ole küll mobiili vaja ja ega telefonist üksi ei aita, tuleb ka liituda operaatoriga. Meil ei ole vaja lisaarveid juurde.”

      „Aga, ema, meie koolis… paljudel… noh, tublimatel… on mobiilid ja… ”

      „Annal ei ole ju.”

      Elli värvus näost punaseks. Mis näitaja see Anna on, mis temal mobiiliga rääkida ja kellega.

      Ema märkas ta ärritust ja rahustas:

      „Usu mind, sa ei vaja seda. Sa ei käi üheski trennis ja busside ajad on teada. Ma saan aru, kui jääksid peale ringe või trenne viimasest bussist maha ja hätta, siis iseasi. Sa ju ei tahtnud kaunitesse kunstidesse minna ega ka korvpalli mängima hakata.”

      Ema jaoks oli keeldumine põhjendatud ja ta läks salongtuppa toimetama. Elli lausa vahutas vihast. Korvpalli! Mida veel? Tal oli kõrini kehalise kasvatuse tundidestki, kus plikad teda vahel kogemata küünistasid, kui palli mängiti. Kaunid kunstid! Äök! Saviplönnid ja ikebanad ja muu jubedus! Ja jälle on Anna see, kelle järgi tema peab joonduma. No kaua veel? Elli käis mõnda aega torssis näoga ringi ja kääris vihast Anna vastu, kuniks otsustas, et oma ema on vaja kiiremas korras paika panna ja selleks oli tal trump taskus.

      Just siis, kui ta oli oma suled kohevile ajanud ning plaanis ema juurde minna nõudmistega, et olgu isa üles otsitud ja autot kangesti vaja ja reisida, juhtus midagi imelikku. Ema ei tulnudki töölt koju bussiga, vaid nende hoovi sõitis uhke auto. See oli väga jahmatav, sest ema polnud autoostu maininud. Elli juba mõtles, et emps on töö kõrvalt jõudnud autokooliski käia, kui juhiuksest väljus puruvõõras mees ja avas emale ukse. Mees oli pikka kasvu ning blondi peaga. Päevitanud nahaga sobis see hästi. Elli süda jättis lööke vahele. Ongi isa! Läks aega mis läks, aga asja sai, ema oligi ta soovile vastu tulnud. Sellised õnnelikud lõpud on siiski ainult muinasjuttudel. Üsna pea sai Ellile selgeks, et see polnud mingi isa, vaid vaenlane, kes kippus talle kasuisaks. Edaspidi oli päevi, kus Elli ei teadnud, kumba rohkem vihkas, kas vägisi sõbrannaks hakanud Annat või ohtlikku meheilmutist, kes tema ema himustas. Mingi plaan tuli kibekiirelt valmis mõelda, ei tohtinud hetkegi kaotada.

      10

      „Anna, kas sul on palun aega minu muret kuulata, ma olen nii läbi, et kukun kohe kokku, aga see jääb meie vahele, nõus?”

      Elli asus kohe niite tõmbama. Ta ise ei märganudki, et alati, kui ta Anna poole pöördus, pidi jutt jääma saladuseks. Kunagi polnud tal huvi ega viitsimist ära kuulata, kas sõbranna on nõus tema salakavalate plaanidega, see oli tema jaoks iseenesest mõistetav, et määraja on tema, mitte Anna. See oli alati nii olnud ja nii pidi see ka jääma. Elli ei märganud sedagi, et Anna pidas kokkulepetest alati kinni, Elli ise aga mitte kunagi. Ükskord, kui Anna oli väga raskelt haige, ta tõepoolest kavatses teda vaatama minna. Ega Elli polnud süüdi, et mööda maanteed Anna kodu poole kõmpides tema kõrval auto peatus ning jalavaeva vähendamiseks küüti pakuti. Sõit kestis aga hilisõhtuni. Elli ei teadnudki, kus nad koos keskealise mehega ära käisid. Talle jäi mulje, et Eestile sai tiir peale tehtud. Elli ei tahtnud tagantjärele sellele mõeldagi, ta nägu tulitas mitu päeva pässi teravate habemetüügaste kraapimisest. Algul oli mees tore olnud ja mitmes peatuskohas uhked söögidki ostnud. Päeva pimenedes aga hakkas see tropp Ellit käperdama ja ilastama. Elli oli valmis küüned mehele näkku lööma, aga mees kraamis omal riista püksist välja ja hakkas end ise rahuldama. Kuni koduni pidi Elli teed jälgima, sest juhi mõminast ei saanud ta aru, oli see ärkvel või poolunes. Kui Elli lõpuks koju pääses, ei olnud tal Anna haigus meeleski. Ta vaatas, kuidas enda kasitud ja kammitud sai. Järgmisel päeval sadas ladinal vihma ja Elli ei viitsinud Anna juurde minna. Selle mutt töötas nagunii haiglas, küll kõik vajalik niigi kodus olemas. Hiljem rääkis Annale, et tal on nii nõrk immuunsüsteem, et oleks ise ka raskelt haigeks jäänud, kui oleks sõbrannaga kokku puutunud.

      Elli oli pisut Anna haiguses ise ka süüdi. Ühel päeval oli tal hädasti vaja linnakese kaubamajast läbi käia, ta nimelt himustas sealt juuste sidumiseks ühte ägedat siidsalli. Nagu kiuste olid kõik hääletamiseks sobilikud autod varustatud kaasreisijatega. Nii ta siis oligi jalutanud mööda maanteed edasi. Kui ta jõudis taadi, nüüd siis Anna majani, tuli täiesti korralik ja tühi sõidumasin. Laka lehvides ja laialt naeratades tõstis ta auto peatamiseks graatsiliselt käe ja mida tegi auto – sõitis lihtsalt hooga mööda. Elli saatis talle kivi järele, aga ei saanud pihta. Järgmist autot hääletas ta juba kivi peos. Mingil arusaamatul põhjusel sõitis ka see peatumata mööda. Pikemalt mõtlemata saatis ta kamaka lendu ja auto tagaklaas purunes kildudeks. Elli ehmus nii ära, et andis jalgadele valu ja põgenes taadi maja taha metsa ning ronis puu otsa. Pihtasaanud auto sõitis hooga Anna õue ja vihane mees põmmis rusikaga maja uksele. Elli ei raatsinud põnevat momenti mööda lasta ja hiilis sireliheki taha ning laskus käpakile. Anna ema tuli hirmunult välja ja palus selgitust. Vastuseks räusati, et siin elab üks pikemat kasvu plika ja olgu see kohe õue kutsutud. Anna tõusis voodist ja tuli välja, aga kuna nad olid Elliga ikka väga erinevad, hakkas mees veelgi rohkem lõugama. Tuulises ukseavas seistes seletasid nad, et ei ole nende külas ega ümbruskonnas ühtegi pikajuukselist piitspeenikest blondi tüdrukut ei elamas ega kolamas näinud. Et aitaks hea meelega, aga pole midagi rääkida ega kusagile juhatada. Mees lahkus sajatades. Anna jäi mitmeks nädalaks haigevoodisse.

      Nüüd oli tal aga Annat vaja rohkem kui kunagi varem. Anna abiga näitab ta ema joobarile koha kätte. Et mõlemast ärritavast inimesest lahti saada, tuli nad paari panna. Ta oli kahevahel, kas nendega toimetada nii, et nad üksteist varem või hiljem leiavad või avada kaardid ja Annalt otse abi paluda. Ta oli kaubamajast peibutaja tarbeks moodsat pesu näpanud ja lühikese teksaseeliku koos jakiga, mis vöökoha paljaks jätaks. Hetke kõhelnud, lisas kostüümile kireva topi, mis paljastas rinnad, aga kattis kõhu ja puusad. Hea, et Anna oli haige olnud ja kõvasti kaalu kaotanud. Nüüd võis temast isegi asja saada. Ise ta ehteid ei armastanud, ent Anna jaoks haaras kamaluga igasugu võltskulinaid ja kettvöö. Pilgupüüdmiseks. Ikka selleks, et ema peigmees üle lüüa. Peale pikka kaalumist otsustas ta Annat paluda, et too lööks kutile külge. Talle nimelt ei tundunud tõenäoline, et ilma omapoolse algatuseta mees Annat üldse märkaks. Kurat, et see Anna mutt ka nii kole peab olema, sellele oleks muidu isegi lihtsam mees külge pookida. Ega see ka taha kindlasti üksikema olla. Elli oli hiljuti suutnud Anna nutma ajada just isadest rääkides. Ta teeskles, et ei tea sellest isa põlemissurmast midagi ja tegi ettepaneku ühisel jõul mõlema isad üles otsida. Värvikalt maalis ta pildi sellest, et mis kõik muutub, kui isad kodus. Pole vaja enam mitte millegi pärast muretseda