Sammu võrra maas. Henning Mankell

„Eks ole? Aga kuidas see nii kaugele kukkus, sel ajal kui keegi sahtleid pahupidi pööras?”

      Wallander noogutas. Ta mõistis.

      „Kindlasti leidub sellele mingi seletus,” ütles Nyberg. „Aga selle pead ise leidma.”

      Wallander ei öelnud midagi. Ta seisis veel mõne minuti elutoas. Siis lahkus ta Svedbergi korterist. Kui ta tänavale astus, oli hommik käes. Üks politseiauto oli maja ette pargitud. Uudishimulikke polnud näha. Wallander oletas, et politseinikel oli keelatud juhtunust rääkida.

      Ta seisis ja hingas mitu korda sügavalt. Ees ootas ilus hilissuvine päev.

      Aga tal oli tunne, nagu oleks ta alles nüüd tajunud, kui väga ta hakkab Svedbergist puudust tundma. Oli see siis nüüd ehtne lein või meeldetuletus tema enda surelikkusest. Ta tundis ka hirmu. Surm oli nii lähedale tulnud. Mitte nii nagu siis, kui isa suri. Teistmoodi.

      See hirmutas.

      Oli reede, 9. august, ja kell näitas viie minuti pärast pool seitse. Wallander astus aeglasel sammul oma autoni. Kusagil hakkas tööle segumasin.

      Kümme minutit hiljem astus Wallander politseimaja uksest sisse.

      6

      Nad kogunesid kella kaheksaks koosolekuruumi ja pidasid improviseeritud leinaseisaku. Lisa Holgersson oli pannud põleva küünla lauale selle tooli ette, kus Svedberg tavaliselt oli istunud. Kohal olid kõik, kes sel päeval majas viibisid. Kõik olid šokeeritud ja kurvad. Lisa Holgersson ütles vaid mõne lause. Tal talitses end vaevu. Kõik ruumisviibijad palusid mõttes, et ta ei murduks enne, kui on lõpuni rääkinud. See oleks juba talumatu olnud. Siis seisid nad vaikides terve minuti. Wallanderi peas tiirlesid rahutud pildid. Tal oli juba praegu raske Svedbergi nägu meenutada. Ta mõtles, mida ta oli tundnud isa ja Rydbergi surma puhul. Loomulikult me ei unusta lahkunuid. Kuid mingis mõttes poleks neid nagu kunagi olnudki.

      Pärast leinaseisakut mindi aegamisi laiali. Peale uurimisrühma jäi ruumi veel Lisa Holgersson. Nad istusid laua äärde. Küünlaleek väreles, kui Martinsson akna sulges. Wallander vaatas küsivalt Lisa Holgerssoni poole. Aga naine raputas pead. Sõna oli Wallanderil.

      „Me oleme kõik väsinud,” alustas ta. „Oleme vapustatud, kurvad ja segaduses. Juhtus see, mida me kõige rohkem pelgame. Me lahendame kuritegusid, vahel vägagi julmi, aga ohver ei ole üks meie seast. Nüüd see siis juhtus. Aga me peame püüdma mõelda nii, nagu oleks tegemist tavalise juhtumiga.”

      Ta pidas pausi ja vaatas ringi. Keegi ei öelnud midagi.

      „Kõigepealt teeme kokkuvõtte,” jätkas Wallander. „Ja siis koostame tegevuskava. Meil on väga vähe fakte. Svedbergi tulistati millalgi kolmapäeva pärastlõuna ja neljapäeva õhtu vahel. Omas kodus. Mõrvar sisenes uksest, ilma seda nähtavalt kahjustamata. Eeldame, et relv, mis lebas põrandal, on mõrvarelv. Korter näeb välja, nagu oleks tegemist sissemurdmisega. Sel juhul seisis Svedberg silmitsi relvastatud vargaga. Me ei tea, kas see oli nii, aga see on üks võimalus. Ärgem unustagem, et võimalikud on ka muud variandid. Peame mõtlema väga laialt. Me ei saa ka mööda vaadata faktist, et Svedberg oli politseinik. Ka see võib tähtsust omada. Aga ei pruugi. Mõrva toimepaneku aeg on teadmata. Kummaline on see, et ükski naaber ei kuulnud laske. Peame Lundi kohtuarsti seisukoha ära ootama.”

      Ta valas endale klaasi vett ja tühjendas selle, enne kui jätkas.

      „Hetkel me rohkem ei tea. Ainult seda, et Svedberg ei tulnud neljapäeval tööle. Meie, kes me teda tunneme, teame, et see on veider. Ta ei teatanud ka, miks teda pole. Ainus mõistlik seletus on, et ta ei saanud teatada. Ja kõik saavad aru, mida see tähendab.”

      Nyberg andis Wallanderile märku.

      „Ma pole küll kohtuarst,” ütles ta. „Aga ma ei tahaks uskuda, et Svedberg juba kolmapäeval surnud oli.”

      „Järelikult jääb ka see küsimus,” ütles Wallander. „Mis takistas Svedbergil eile tööle tulemast? Miks ta ei helistanud? Millal ta tapeti?”

      Edasi rääkis Wallander oma jutuajamisest Ylva Brinkiga.

      „Ma sain temalt Svedbergi teise lähedase sugulase andmed, aga ta ütles veel midagi. Ylva Brinki sõnul olevat Svedberg viimasel ajal kurtnud, et on üle töötanud. Kuigi tal oli just puhkus. Ma ei saa aru. Ta ju ei käinud puhkuse ajal väsitavatel reisidel.”

      „Kas ta üldse kunagi Ystadist ära käis?” küsis Martinsson.

      „Väga harva. Vahel sõitis päevaks Bornholmi või laevaga Poola. Seda ütles Ylva Brink. Muidu luges Svedberg vabal ajal indiaanlastest või vaatas tähti. Ylva väitis, et Svedbergil on kodus korralik teleskoop. Mina seda ei leidnud.”

      „Kas ta ei käinud mitte linde vaatlemas?” küsis Hansson, kes seni oli vait istunud.

      „Seda ka,” ütles Wallander. „Ma arvan, et Ylva Brink tundis teda päris hästi. Ja tema ütleb, et Svedbergi huvitasid indiaanlased ja taevatähed.”

      Ta vaatas ringi.

      „Miks ta oli üle töötanud? Mida see tähendab? Võib-olla see pole üldse oluline. Aga mulle ei anna rahu, et see võib midagi tähendada.”

      „Ma vaatasin just järele, mis tal käsil oli,” ütles Ann-Britt. „Enne puhkusele minekut vestles nimelt tema nende kadunud noorte vanematega.”

      „Mis kadunud noorte?” küsis Lisa Holgersson.

      Wallander selgitas. Ann-Britt jätkas.

      „Viimasel kahel päeval enne puhkusele minekut külastas ta üksteise järel perekond Normanit, Boget ja Hillströmi. Aga ma ei leidnud nende käikude kohta mingeid ülestähendusi. Sorisin isegi ta kirjutuslaua sahtlid läbi.”

      Wallander ja Martinsson vaatasid teineteisele küsivalt otsa.

      „Ei või olla,” ütles Wallander. „Meil oli nende peredega üheskoos põhjalik jutuajamine. Me isegi ei rääkinud sellest, et asjaga edasi tegelda ja nendega ükshaaval rääkida. Pealegi ei olnud meil põhjust kuritegu kahtlustada.”

      „Ma ei saanud valesti aru,” vaidles Ann-Britt vastu. „Tal on kellaajad märkmikus kirjas.”

      Wallander mõtles järele.

      „See peab tähendama, et Svedberg tegutses omal algatusel. Teistele midagi rääkimata.”

      „Pole üldse tema moodi,” ütles Martinsson.

      „Ei,” nõustus Wallander. „Sama kummaline kui ilma teatamata töölt puudumine.”

      „Seda on ju lihtne kontrollida,” ütles Ann-Britt.

      „Kontrolli,” ütles Wallander. „Küsi siis juba ka, mida Svedberg neilt teada tahtis.”

      „Absurdne olukord,” ütles Martinsson. „Kolmapäevast saadik oleme Svedbergi taga otsinud, et nende samade kadunud noorte pärast koosolekut pidada. Nüüd on Svedberg surnud. Ja meie istume siin ja räägime just sellest.”

      „Kas on midagi uut?” küsis Lisa Holgersson.

      „Ainult see, et ühe tüdruku ema muretseb üha rohkem. Ja tema tütrelt tuli veel üks postkaart.”

      „Kas see pole siis hea uudis?”

      „Ema väidab, et postkaart on võltsitud.”

      „Miks see peaks võltsitud olema?” küsis Hansson. „Kes midagi sellist teeks? Oleks veel tšekk. Aga postkaart?”

      „Ma arvan, et hoiame need asjad lahus,” ütles Wallander. „Parem arutame, kuidas Svedbergi tapja või tapjate jälile jõuda.”

      „Miski ei viita sellele, et neid oleks mitu,” sõnas Nyberg.

      „Kas me võime selles kindlad olla?”

      „Ei.”

      Wallander laksatas peopesadega vastu lauda.

      „Me ei või mitte milleski kindlad olla,” ütles ta. „Peame töötama laiahaardeliselt ja eelarvamusteta. Mõne tunni pärast tehakse Svedbergi