Moemaja. Maimu Berg

ka Jaava, samuti igat liiki asjaajamistega tegelev suur ilusa jumega ja Betti meelest pisut Ingrid Bergmani näoga Viiu ning tasane, peen ja kaunis Anni, kelle ülesandeks oli Silueti eestikeelne, peatoimetaja ja Betti kirjutatud tekst vene keelde ümber panna.

      ANNI, PUHASTVERD EESTLANNA, oli alla kaheaastase tüdrukuna koos perega, kus oli peale tema veel kaks last, Siberisse küüditatud. Ema ja lapsed jäid kokku, isa pandi vangi. Emal, kes endal ja lastel hinge sees hoidmiseks tööle pidi minema ja Anni, kõige väiksema, suuremate hooleks jätma, ei olnud aega rääkida lastele Eesti asjast, Kalevipojast või Vargamäe Andresest. Kui lapsed kooliikka jõudsid, sattusid nad juba täielikult vene keele ja mõttelaadi mõju alla ja nagu Anni hiljem poolnaljatades-poolkibedalt ütles, kujunes temast tõeline Nõukogude rahva tütar. Alles siis, kui nende isa vangist vabanes ja pere juurde tohtis sõita, võttis ta laste harimise ette, kohkununa sellest, kui vähe need teadsid Eesti kultuurist ja ajaloost ning kui halvasti rääkisid emakeelt.

      Aktsendist ei olnud Anni ikka veel vabanenud, kuigi oli vahepeal õppinud Tartu ülikoolis filoloogiat. Kuid abikaasa oli tal venelane, venekeelsed olid ka sõbratarid ja lähemad tuttavad. Anni töö olekski vene keele täiusliku valdamiseta mõeldamatu olnud, ta oskas seda nagu emakeelt, ja polnud tema süü, et see vene keel, mida Tallinnas kõneldi, hakkas üha enam erinema sellest, mida räägiti Moskvas, Volgogradis või Novosibirskis. Vahe polnud muidugi suur, kuid aeg-ajalt sai Silueti toimetus kirju lugejatelt, kes ajakirja venekeelset varianti natuke võõrastasid. Muidugi ei olnud see tingitud ainult sellest, et siinne vene keel oli emamaal kõneldavast natuke erinev, pigem oli see eestlase mõtteviis, mida Anni aruka tõlkijana ei pidanud vajalikukski venepärastada. Ja teinekord ka asjad, mida eestlastest toimetajaskond ei osanud kuidagi ette näha ja mis võisid ajada just ajakirja venemaised lugejad marru, eestlastele poleks vihastamine nende üle pähegi tulnud.

      Nii õpetati kord ajakirjas, kuidas pesta pead leivaga, teha näole mee- ja munamaske, silmadele värske kurgi kompresse ja muud sellist. Esindatud oli terve hulk erinevaid toiduaineid. Moemaja inimesed ei osanud ette kujutadagi, milline toidupuudus Venemaal valitses. Käidi ju peamiselt Moskvas ja Leningradis, kus kõike oli palju rohkem saada kui Eestis. Kord, kui Betti Leningradis, kunagisest kuulsast Jelissejevi poest, juugendstiilis luksuslikus kauplusest, kus kõik peale müüdava tavaari kõneles kadunud hiilgusest, suitsuvorstikange ja sardelle koju kaasa ostis, õpetas teda terane müüja, kes Bettis aktsendi järgi eestlase ära tundis, et eestlastel polevatki rohkem vaja, kui ehitada endale samasugune võimas lihakombinaat nagu leningradlastel on Võhma, mille ühest otsast lähevad sisse sead ja teisest väljuvad vorstid – niisama lihtne see ju ongi! –, ja siis saab eestlane ka oma koduvabariigist suitsuvorsti, sardelli ja viinerit.

      Kuid kaugeltki kogu Nõukogude rahvas ei elanud ju Võhma kombinaati omavas Leningradis ja kui Siluett õpetas, kuidas toiduaineid ihu ja juuste eest hoolitsemiseks kasutada, siis solvusid need, kes kuskil Jaroslavlis, Omskis või Tomskis said võid poest ainult talongiga ning pidid piimasappa minema juba enne kukke ja koitu, südamepõhjani, et mingi Pribaltika moetegijate kergemeelne kamp käsib toiduaineid pähe ja näo peale määrida, kui neid ei jätku kõhtugi. Eriti püha toiduaine oli leib, sest Venemaa ajaloos oli olnud mitu perioodi, kus see oli peaaegu ainus söögipoolis üldse. „Kas me selle eest võitlesime Suures Isamaasõjas, et nüüd püha leiba söömise asemel pähe määrida!“ hurjutasid maruvihased lugejad, ja mitte ainult naised. Küllap oli mõni meeleheitel koduperenaine sundinud oma sõjaveteranist meest kui perekonna suurimat autoriteeti, sulge haarama ja neile lehtsabadele meheliku sõna jõuga kohta kätte näitama. Betti ja peatoimetaja Grete Kauris istusid vaikselt kui hiired urus, lootuses, et ühelgi vihasel kodanikul ei tule pähe läkitada oma kuri sõnum vabariigi kompartei keskkomiteesse.

      Tegelikult tahtis Grete nende toredate ja praeguses mõttes ökoloogiliste, kräpi- ja E-ainete vabade iluravinippidega ainult head. Kodused vahendid, munad, leib ja mesi olid, vähemalt Eestis, kõigile kättesaadavad ning mitte liiga kallid. Šampoone, häid kreeme ja salve polnud aga lihtne hankida, kosmeetiku külastamine oli küllalt kulukas ja sinna oli sellest hoolimata järjekord ning üldse oli iluravitseja juures käimine seotud mingi peenutsemisega, mis näiteks Bettile oli ülimalt vastumeelt.

      KORD LÄKS BETTI koos sõbrannaga siiski kosmeetikasalongi. Seal aurutati nende näonahka, pigistati vistrikke või nagu kosmeetik ütles, komedoone, ning määriti neile näkku võikad pruunid maskid imelikust möksist, mis Bettile nii värvilt kui ka paksuselt kõige rohkem inimese väljaheidet meenutas. Väljas oli pime talveõhtu, Betti ja Ulla istusid kõrvuti, maskid näos, ja vadistasid juttu, kui järsku läks elekter ära. Aknast paistis täiskuu ja selle valgel helkis Ulla nägu kuidagi metalselt, otsekui oleks olnud tegemist kurikuulsa Raudse Maskiga. Bettit haaras järsku seletamatu hirm. Ulla nägu oli kole ja võõras, ja miks see nii võikalt läikis, kas oli maski segatud elavhõbedat või fosforit ning kosmeetik tahtis neid millegipärast ära mürgitada? Ja kuidas ikkagi elekter nii äkitselt kadus?

      Betti astus peegli ette, ka tema nägi talveöö julmas helgis õudne välja, ta koperdas kraanikausini – sooja vett polnud, sest seda soojendati elektriboileriga, kuid Betti ei hoolinud, ta pesi nägu külma veega nii hästi kui sai, mask lödises libedate tükkidena maha, Betti haaras kuskilt käterätiku ning nühkis oma sihverplaati nii kõvasti kui jõudis, haaras varnast riided ja tormas kuupaistesele talvekülmale tänavale, käigu pealt palitut selga tirides. Muidugi libises ta jäätunud kõnniteel, lõi kukkudes ära sabakondi ja ennast püsti ajades ning rahunedes mõtles, et oli jätnud auru, vinnipigistamise ja pruuni soga eest maksmata, aga tagasi ta ei läinud, nagunii ei lähe ta sinna enam kunagi ja polnud ju tema süü, et sealt elekter kadus.

      Alles nüüd märkas Betti, et tänavatki valgustas vaid kuu ja majad ümberringi olid samuti pimedad. Bettil oli oma hirmusööstu pärast piinlik, pealegi tegi see teda iseenda suhtes ettevaatlikuks. Mis tema peas ikkagi toimus, et ta nii tühisest asjast endast välja läks? Külma veega pestud ja rätikuga kõvasti hõõrutud nägu kirvendas pakase käes valusalt, lahtiaurutatud poorid tõmbasid külma sisse nagu käsnad.

      Üks hea külg oli asjal ometi – Bettil ei olnud enam kunagi mingit tahtmist näonahka hooldusturule viia. Ei enda ega kellegi teise oma. Seni oli Betti neil harvadel kordadel, kui ta vanaema külastas, ikka vaadanud vanaema nina ja mõelnud, et miks vanaema, oma vanuse kohta ju veel päris kena tõmmu ja võimuka naise konksninal on tumedad umbekasvanud poorid, miks ta ometi midagi ette ei võta, kosmeetiku juurde ei lähe. Vanaema oli üldse üks isepäine frukt, pesi oma hirmpakse pikki juukseid pesupulbriga Novost, kandis tütarlapselikke printsessilõikelisi kleite, suitsetas Kazbekki ja käis linna peal seljakotiga, millega tol ajal käisid vaid mingid kotimehed, metsatöölised või harva siiakanti eksinud napakad turistid. Betti taipas, et sellisele naisele soovitusi ei anta, olgu soovitajaks või oma pojatütar, ja mustad komedoonid rikkusid endiselt vanaema üliküpset ilu.

      Nõnda oli Betti, kes kosmeetikuid ja nende võlukunsti ilmselgelt alahindas, Grete kirja pandud õpetused toidu kasutamisest oma näo ja juuste hooldamiseks meelsasti omaks võtnud, öö läbi leiba väheses vees leotanud ning selle siis hommikul juustesse hõõrunud, tõsi, need polnud sellest puhtamaks läinud, kiskusid endiselt pead ligi, ja Betti ei tõtanud ka vanaemale õpetama, kuidas see kurgitüki või sidrunilõiguga võiks ehk oma mustadest pooridest lahti saada. Küllap oli vanaema, ikkagi tsaariaegne inimene, seda kõike juba proovinud. Pigem asus Betti nüüd, pärast kogemust leivapudiga, oma südames kurjade kirjade autorite poolele, seda enam, et juhus oli teda hiljaaegu viinud paari Vene külla, mis polnudki Eestist teab kui kaugel, kus aga poeletid olid tühjad kõigest, olgu siis tegu toidu, riiete või kultuurikaupadega. Kõik, absoluutselt kõik see natuke, mida müüdi, osutus lähemal vaatlusel rämpsuks, mille eest oleks tulnud inimestele peale maksta, et nad kasutu kraami kauplusest võimalikult kaugele veaksid, et tõelistele toitudele, riietele ja asjadele ruumi teha.

      KAS BETTI ELAS MINEVIKUS? Kindlasti mitte. Tal oli uus elu, vana oli surnud ja maha maetud. Pärast Moemajast lahkumist ei jälginud ta moodi mingi erilise kirega, mood oli talle enamjaolt ükskõik, nagu oli olnud ka enne Moemajja tööle asumist. Üha enam hakkas talle nüüd, tagantjärele, tõena tunduma fraas, mille Rohusk kunagi kogemata poetanud oli ja mille üle nad siis hirmsasti naersid ning seda lausa lööklausena kasutama hakkasid. „Mood ju ei muutu,“ oli Rohusk filosoofiliselt