Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar

on see tema tee,” ütles Amogha kümneaastase kohta ebatavalise mõtlikkusega. “Ta on kogu aeg omamoodi olnud. Mitte nagu teised kloostrivennad. Ta ei sobi siia.”

      “Kas sa arvad, et ma peaksin minema ja Arme Rimpotshele rääkima, mis ma oja ääres nägin?” Ikaro tundis et tema sisemus kistakse kaheks. Ühelt poolt tundis ta Tanaka vastu midagi sellist, mida polnud tundnud kellegi vastu siin kloostris. Amogha oli sõber ja hingesugulane, Tanaka aga midagi sellist, mille kohta viieteistaastasel kloostrikasvandikul sõnu ei leidunud. Pilt avatud huultega naisest ja tema kohale kummarduvast ekstaatilise ilmega Tanakast rebis lõhki midagi poisi sees, midagi, mille olemasolust poisike endale aru anda ei osanud. Ikaro tundis, et teda on reedetud. Tanaka suurim patt oli mitte kloostriseaduste, vaid Ikaro tunnete reetmine. Kuidas sai sõber tahta midagi nii madalat ja räpast nagu pesunaine, samas kui tal oli olemas Ikaro siiras puhas ja täielik kiindumus? Pilt naise rindadest, liikumas kehade võppumise taktis, ei andnud Ikarole asu. Kusagilt poisi alateadvusest segunes selle pildiga ähmane pilt Ikaro emast keerlemas külaväljakul kesk naerda möirgavaid ja käsi plaksutavaid rämeda olekuga talumehi. Ikaro käis meeste vahel, kes tundusid nii suured ja pikad, ning sirutas nende poole riideräbalat, millesse mõni meestest viskas mündi või leivapalukese. Pilt, millega Ikarol seondus alandus ja häbi, pilt, mida ta oli püüdnud enesest välja tõrjuda ja eneses palvete ning pühade tekstide kordamisega olematuks mõelda.

      Ema oli olnud roojane, teadis Ikaro äkki. Ihad ja kired hukutasid ema, viisid ta selleni, et ta Ikaro hülgas. Ihad ja kired viisid ema kuristikku juba enne, kui ta tegelikult sel traagilisel ööl sinna hüppas. Poiss väristas õlgu, otsekui tundnuks ta taas kuristikust jääkilde ning räbaldunud sõba üles keerutavat novembrituult. Nüüd tulid needsamad ihad ja kired pesunaise kujul Tanakat, tema parimat sõpra hukutama. Naine polnud väärt, et tema peale mõelda, ometi ei lasknud mõte naist tema kujutluspiltidest lahti. Naise loomalik poos muutus Ikaro kujutlustes kogu naissoo loomalikkuse sümboliks. Inimene oli jumalik olend. Tanaka oli jumalik olend. Kuidas sai ta langeda nii madalale!

      “Ma arvan, et sa peaks enne rääkima Tanakaga ja siis otsustama, kas minna Rimpotshe jutule või mitte.” Amogha astus ligemale ja pani käe sõbra õlale. “Kui nad teada saavad, saadetakse ta kloostrist minema ning ma kardan, et tema kodus ei taheta teda seepeale samuti enam vastu võtta, Tanaka on öelnud, et on siin kloostris vaid isa soovil, isa ei andestaks talle seda ilmselt kunagi.”

      Ikaro võpatas ja lükkas teise käe eemale. “Ma ei taha temaga rääkida!” Poiss tundis, kuidas reetmise valu ta sisikonda lõhki käristada tahtis. Nii valus polnud tal peale ema surma olnud. “Ma ei taha temaga enam kunagi rääkida!” Ikaro tormas eemale, olles enda sees otsusele jõudnud.

      Leebe ja mõtliku pilguga Amogha vaatas sõbrale järele, langetas pea ja asus oma palvehelmeid sõrmitsema.

      Iirimaa. 1845

      Ireen lippas üle heinamaa kodu poole. Peas kumises, maailm näis pöörlevat nii tema sees kui ka tema ümber. Tüdruk tundis end õnnelikuna, nii õnnelikuna, et õnn tema sisse ära mahtuda ei suutnud, vaid vägisi lauluna üle huulte välja tulla soovis. Huuled pakitsesid, kogu ta keha õhetas ikka veel, otsekui oleks poisi huuled jätnud jäljed, mis ikka veel maguserutavalt kirvendasid. Duncan oli homme lubanud jälle välule tulla. Ja sügisel, kui hein koos, pidi ta tulema ning Ireeni kosima.

      Sinnamaani oli Ireen vaid eemalt poissi märganud ja aru saanud, et viimane teda pidevalt, pika pilguga saatis. Poisi pilgus oli midagi, mis teda teistest külapoistest eristas. Teiste poiste saadetud libedad pilgud ja nilbevõitu üleõla hõigatud laused ei pannud Ireeni seestpoolt võpatama. Pigem olid need vastumeelt, meenutades ema hoiatusi poiste petliku meele kohta. “Mida ilusamate sõnadega meelitab, seda vähem tegelikult sinust hoolib,” oli ema õpetanud. “Ilusate sõnadega tahetakse vaid tüdrukut voodisse ja meelelahutuseks, see, kes tõsiselt tahab, käitub teistmoodi.”

      Duncan oli käitunud teistmoodi. Ta polnud kuni tänase õhtuni Ireenile sõnakestki lausunud, vaid vaadanud oli ja selliste silmadega, et Ireen ta pilku oma kehal lausa füüsiliselt tajus, kui poiss vankriga mööda sõitis. Ning pikapeale oli Ireen hakanud ootama tema möödasõitmisi. Teistele ta püüdis oma huvi mitte välja näidata, et Duncani vankri möödasõidu ajal sättis Ireen end alati nii, et vargsi juuste alt poissi silmadega saata. Nii olid nad mõnda aega olnud teineteise olemasolust liigagi teadlikud, ometi polnud tüdruk andnud märku, et teab teise huvist ja mis ehk olulisemgi – on teise huvist ka ise huvitatud.

      Niigi teadis Ireen, et teised külatüdrukud teda ei sallinud. Sõbrannasid tal omavanuste külalaste hulgas polnud, ainsaks, kes temast üldse hoolis, oli ta mõisa pesutüdrukust ema.

      Hetkel tundis Ireen end sama kerge ja õnnelikuna, nagu oli tundnud väikse käharpäise tüdrukuna koos emaga oja ääres ringi lipates. Need olid ainsad õnnelikud mälestused Ireeni elus – mälestused pesu pesevast ja vaikseid nukraid laulukesi ümisevast ilusast emast, kelle juurde piki ojakallast võis joosta ja kel tütre jaoks alati kallistus või hell pilk varuks oli. Muu maailm vaatas kõõrdi või lausa vihaga. Teadmata, miks, teadis Ireen juba lapsest saati, et on teistest erinev. Mitte erinev, vaid halvem. Tüdrukulaps, litsilaps, krahvipoja mängumuru lilleke, ilus nagu õnnetus, mis nimedega teda iganes ei kutsutud, kõigis nimedes kostis alavääristamine ja halvakspanu. Ainus, kes pani talle ilusaid ja hellust täis nimesid, oli ema. Ema nukrad ja hellad laulud ja jutud muistsetest aegadest oli ainus ilu, mida elu siiani Ireenile pakkuda oli suutnud. Nüüd teadis tüdruk, et on midagi, mis samavõrd, kui mitte veelgi hellem ja magusam. Täna oli ta seda esmakordselt kogenud. Üleküpsenud metsmaasikate maitse ta huulil segunes poisi huulte maitsega, inimestevahelise läheduse suurima saladuse maitsega.

      USA lõunarannik. Tänapäev

      Iris tundis end elavat mingis reaalsusvälises lummuses. Päeval käis ta koos teiste delegatsiooni liikmetega konverentsil, kohtus kohalike poliitikute ja omavalitsustegelastega, osales lõuna- ja õhtusöökidel. Ta oli viimase nelja ööpäeva jooksul maganud kokku vaevalt 6 tundi, ometi ei tundnud ta väsimust. Naise mõistus ütles, et tema käitumine pole ei normaalne ega temalik, ometi ei soovinud ta muud kui et sattuda kasvõi juhuslikult Martini lähedusse. Mees paistis samuti naise lähedust otsivat, vähemalt õhtuti, kui päeva ametlik osa läbi ja kõik omaette või omavahel vaba aega veeta võisid.

      Igal muul juhul oleks Iris sellise seikluse imagoloogiliseks katastroofiks hinnanud. Olukorras, kus sind ümbritsevad inimesed, kelle silmis pead olema tõsiseltvõetav, usaldusväärne ja puhta renomeega, et needsamad inimesed võiksid oma poliitilise ja ka avaliku tuleviku su kätte usaldada, ei tohi endale lubada ühtki seiklust, eriti veel endast vanema, abielus ja positsioonikama mehega. Seikluse avalikuks tulek oleks hävitanud Irise karjääri või vähemalt teinud võimatuks edaspidise suhtlemise teiste delegatsiooni liikmetega, kui kolleegide ja koostööpartneritega. Siis oleks temast saanud lihtsalt tibi, keda võis kasutada, ent mitte austada.

      Eks selliseid tibisidki oli paljudel neil meestel. Naisi, keda võeti kas sekretärideks või abideks ja kelle karjäär enamasti piirdus armuloo pikkusega. Siis tuli neil naistel ajaloo prügikasti kaduda. Viisakalt leiti neile töökohad mõne riigiettevõtte osakonna märkamatutes kabinetilabürintides. Avalikult pidi poliitik olema laitmatu, tema pereelu, kuigi ehk juba aastaid vaid fassaad, pidi ometi säilima puhta ja plekituna.

      Iris polnud naine, kes lihtsalt pea ees armuseiklusesse sööstnuks. Elu oli õpetanud mõistusega tundeid kontrollima. Viimaste aastate jooksul oli naine püüdnud vältida tähendusega suhteid. See tähendas, et armukesed võisid olla. Samas ei tohtinud need olla avalikult tuntud ja avalikult sinu kõrval end näitavad mehed. Avalikkuses liikus Iris juba viimased kolm aastat üksi ega soovinudki, et teda kellegagi seostataks.

      Marten, see Marten, kelle nime ja sünnipäeva analoogia viis Irise tema praegusse irreaalsusse, oli esimene üle pika aja, kellega Iris ehk tahtnuks avalikult ja pikemaajaliselt suhelda. Samas oli just mõistus see, mis nende suhte perspektiivituks tunnistas. Marteni poliitiline karjäär riigiaparaadis ja positsioon otsustajate hulgas teinuks Irisest küll