Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar

ürp, paljaks aetud pealagi kõneles vastuvõtmisest kloostriellu. Ikaro otsis Tanakat, kuid viimasel ajal paistsid sõbral ja kasvatajal olevat mingid omad Ikarole arusaamatud käigud, nii et muidu üsna kogu aeg ninapidi koos olevad noormehed üksteist harvem kohtasid.

      Tanaka, kuigi juba kahekümneviiene, polnud endiselt lasknud end mungaks pühitseda ja teenis kloostris kloostriülema loal ilmikvenna ning väiksemate poiste kasvatajana. Peale Ikaro, kes tol meeldejääval novembriööl kloostrisse oli sattunud ning Tanaka palvel ka kloostrisse vastu võetud, olid Tanaka hoole all veel mõned ümbruskonna headest peredest pärit kümne- kuni viieteistaastased poisid.

      Sajandeid oli hea tava anda pere teine poeg kloostrisse. Esimesest pojast pidi saama isa ameti ja vara pärija, teisest pühamees – selline traditsioon tegi perele au ning ebausklike taluinimeste arvates kinnistas ka jumalate soosingu.

      Ikaro oli ainus, kelle vanematest ega päritolust ei teatud kloostris midagi. Sellest vähesest, mida poiss mäletas, keeldus ta rääkimast. Kellelegi peale Tanaka. Mäletas ta ju vaid seda, kuidas ta ema käekõrval ukselt uksele oli rännanud ja almust ning ulualust kerjanud. Seni kuni ema…

      Seda päeva, mis ta kloostrisse toonud oli, ei suutnud poiss siiamaani võpatamata meenutada. Tema unedes liugles liigagi sageli räbaldunud villane keep jäises novembrituules. Need olid unenäod, mille peale Ikaro kesk ööd karjudes üles võpatas. Kui poleks olnud hoolivat Tanakat, kes nooremate poistega ühes ruumis magas ja neil kordadel end äratada lubas, pead silitades ja vanu rahvalaule ümisedes magama rahustas, oleks Ikaro kardetavasti närviline ning keskendumisvõimetu. Nüüd aga näitas poisike õppimisel üles silmapaistvat andekust, mis isegi vanades munkades imestust äratas. Ta suutis suutraid pähe õppida neid vaid korra lugedes või kuuldes.

      Pikkade tekstide kordamine kuulmise järgi tegi Ikarost kloostriülema erilise lemmiku ning viimaks lubas kloostriülem võtta teadmata päritoluga poisi vastu kloostri noviitside hulka. See oli sündinud kuu aega tagasi. Ikaro oli andnud vande loobuda kõigist ihulikest rõõmudest ning pühenduda vaid pühade tekstide õppimisele, vanade tarkuste lugemisele, mediteerimisele ja palvetele. Ikarole näis, et just see, millest rääkisid pühad suutrad, on tee õnnele, mida ta ema talle soovis. Ihulik tõi õnnetust ja valu. Ikarole oli määratud teine tee. Miks muidu oli ema näinud vaeva tol õhtul tema toomisega just selle kloostri ukse taha.

      Mõtiskledes ei pannud poisike tähelegi, et oli kloostrist tükk maad allamäge liikunud ja jõudnud kidurate põõsastega palistatud oja äärde. Miski sundis poissi seisatama. Hääled kostsid kusagilt siitsamast. Näis, nagu häälitseks mingi veider loom või lind, milletaolist Ikaro kunagi kuulnud polnud. Üsna inimhääle sarnane oli see, samas olid häälitsused kuidagi loomalikud või … poiss ei osanud seletada, millised just.

      Endale aru andmata, miks ta just nii teeb, hiilis Ikaro lähemale, soovides hääle allikani jõuda ning seda võõrast lindu või looma mitte ehmatada. Siin, karmides mägedes, elutses suhteliselt vähe loomi. Kitsed ehk ja mõned närilised. Küla oli nii kaugel, et sealt ei sattunud peaaegu keegi kloostri lähikonda liikuma.

      Jõudes põõsaste vahele, Ikaro tardus. Otse tema ees, pisikesel samblaga kaetud kiviastangul põõsaste vahel paistis Tanaka kollakaspruun ürp ning hääled, mida poiss kuulnud olid, tulid Tanaka all koera kombel käpuli oleva olevuse suust. Ikaro tundis ära pesutüdruku, keda ta paar korda eemal oja ääres toimetamas oli märganud. Tüdruk käis vahel kloostri heaks pesemas ja kuna Tanaka oli ainus, kelle kohustused lubasid tal välismaailmaga suhelda, oli tema ka tüdrukult pesu vastu võtnud. Nagu kloostrikord nõudis, oli Ikaro alati naist nähes pea kõrvale pööranud ning seetõttu polnud ta isegi seda vaadanud, kas pesunaine on noor või vana, ilus või inetu.

      Naine oli üks ihade allikatest ja just meie ihad on need, mis määravad meid igavesti karma rattas tiirlema ning kannatama ja valu tundma, oli õpetanud suur Buddha. Et pääseda nirvaanasse, tuli ihadest lahti öelda, loobuda soovimast ja sellega oma maailma harmooniat kõigutamast, alles siis pidi saabuma tõeline õndsus. Nüüd aga nägi ta pealt, kuidas tema parim sõber, kasvataja ja lähedasim inimene looma kombel ähkides naise kohal kehaga veidraid, suisa jäledaid liigutusi sooritas. Naise suu oli poolavali, sellest kostis kurisevaid häälitsusi, tema rinnad hüplesid liikumise rütmis. Ikaro karjatas ja sööstis okste raginal võikast vaatepildist eemale.

      USA lõunarannik. Tänapäev

      Iris tundis, et see, mis temaga toimub, ei ole põhjustatud niivõrd joodud veinist. Jah, ta teadis, et oli pisut purjus, kuid see polnud hetkel peamine. Nad olid õhtustanud, istunud pikalt veel restorani baaris ja, soovimata vestlust katkestada, tulnud tagasi hotelli. Martin oli tellinud veel veini – lihtsalt et mitte tekitada Irises soovi lahkuda.

      Hotelli ümbritses hoolitsetud park. Selles lõunaosariigi väikelinnas, kus nad viibisid, oli kliima peaaegu troopiline, seega lehvisid hotelliaias palmid. Nad istusid puude varjus ja rääkisid, rääkisid ja rääkisid. Samas ei mäletanud Iris, millest just. See oli vestlus, mille ainus eesmärk oli säilitada nende vahel tekkinud kummalist kontakti. Kontakti, kus kumbki ei suutnud öelda, miks ta ei soovi, et teine tõuseks ja minema läheks.

      Iris tundis end äraütlemata vabalt, mehe seltskond meeldis talle seda enam, mida rohkem nad koos istusid. Enesekontroll oli alles, mõistus töötas ja seesama mõistus ütles Irisele, et ta käitub hetkel nii, nagu ei peaks käituma. Ta ei lubanud endale kunagi töö ja eraelu segamini ajamist. Samas – Martin polnud talle ei klient ega olnud ka tõenäoline, et nad kunagi pärast seda reisi veel peaksid kohtuma. Seega võis vabalt tunda end “rongikupee fenomenist” kantuna ja lasta end vaid kord elus kohatud võõra inimese seltsis täiesti vabaks, olla vaid ise ja ilma mingite rollipiiranguteta.

      Kõige lihtsam on olla enda vastu aus inimestega, kellest tead, et nad kunagi pärast teie üht ja ainsat kohtumist ei satu sinu teele su nõrkushetkede elava etteheitena. Ja Iris oli enda vastu aus. Kuigi see, mida ta tundis, ei teinud talle au. Ta tundis, et talle meeldib mehe lähedus. Rohkemgi veel. Ta tundis, et teda tõmbab selle võõra mehe poole rohkem, kui tavaflirt lubaks. Ja ta teadis, et see tõmme pole ühepoolne.

      Juba mitu korda oli mehe käsi tema käele eksinud ja mehe jalg laua all tema jalga riivanud, nii et see selgelt mitte juhuslik puudutus polnud. Iris polnud neile puudutustele reageerinud mitte võpatuse ega viisakalt naeratava eemaletõmbumisega, nagu ta muidu taolises olukorras oleks käitunud. Iris polnud neile selgelt mittejuhuslikele puudutustele üldse reageerinud ning see oli reaktsioon, mis sai mehele anda vaid ühe signaali: “Sa pole mulle vastumeelne.”

      Nad jalutasid pimeduses. Mees pani hetkeks oma käe naise õlale ja libistas selle hellalt, pooljuhuslikult alla. Iris teadis, et võõra mehe sellist liigutust pärast esimest ühist õhtusööki tõrjumata jättes andis ta välja veksli, mis tema aktsiaid kindlasti mitte võõra silmis ei tõstnud. Samas võis seda käsitleda ühekordse reisiseiklusena, millel ei ole mingeid tagajärgi. Enamasti Iris endale taolisi seiklusi ei lubanud. Vähemalt mitte inimestega, kelle puhul võis eeldada ametialast või vähemalt mingi ühise tutvusringkonna tõttu edasisi kokkupuuteid. Ja kellel ta teadis olevat pere, mis juba algselt suhte millekski juhuslikuks ja suhte teise osapoole meelelahutuseks lahterdas.

      Eriti sel reisil poleks tal põhjust lubada endale mingeid seiklusi. Reisil, kus oli päris palju neid, kelle silmis Irise maine tema edasist positsiooni ja tööd tähendas. Üheöösuhte ilmsikstulek oleks andnud teadjatele trumbid tema vastu – poliitikas ei tohtinud aga lubada endale nõrku kohti, isegi juhul, kui sa polnud mitte poliitik, vaid kõigest poliitikute nõustaja. Üheöösuhte… Mõttes oli Iris siis juba sellenigi jõudnud. Ja see mõte polnud ebameeldiv, tahtis ta seda või mitte.

      Naise keha rääkis üht ja mõistus teist. Iris polnud harjunud endale valetama ning mida tund edasi, seda kindlamalt ta teadis, et see õhtu ei lõpe viisaka headaega-ütlemisega. Taga hullemaks – Iris teadis, et ta ei soovinud, et see õhtu lõppenuks viisaka head-aega-ütlemisega.

      Nad olid rääkinud tööst ja poliitikast ja lapsepõlvest ja millest iganes. Mees, kes esmapilgul polnud tundunud ei huvitav ega ka sarmikas, muutus Irise jaoks iga hetkega ligitõmbavamaks. Naine ei suutnud toimuvat mõista,