Karmavõlad. Kolm ajastut. Kolm inimest. Kolm elu. Inga Raitar

minema, homme oleme muidu nii kudenud olekuga, et ei suuda programme jälgida,” konstateeris Iris fakti. Martin vaatas naise poole, ent ei öelnud midagi. Nad läksid koridori, mille ühes otsas Irise, teises Martini tuba.

      Toauksel Iris peatus. Martin vaatas talle silma. Iris libistas magnetkaardi lukupilusse ja avas ukse. Ning selle asemel, et oma toa suunas minema astuda, astus mees sammu Irise suunas. Hetke seisid nad vastamisi ja siis tõukas Martin Irise tuppa ning sulges kiire liigutusega tagantkätt ukse. Pimedas esikus haaras mees ta ümbert ja surus tugevasti enda vastu. “Mind ei huvita, mida sa minust mõtled, ma lihtsalt tahan sind juba nii pikka aega, et ei jaksa enam,” sosistas mees teda läbi esiku tuppa, voodi poole tõugates. Iris ei puigelnud, sest tegelikult tahtis ka tema. “Kui kaua on kaua?” sosistas naine. “Sellest hetkest, kui sind lennukis esimest korda vaatasin, sellest hetkest tean, et tahan sind,” vastas mees huultega palavikuliselt naise huuli otsides.

      Mõistusest polnud kasu. Oli vaid tõmme nende kehade vahel, mis maailma nende ümber tühiseks ja ebaoluliseks muutis. Iris ei vaevunud mõtlema, ta lasi end lainel kanda. Ning laine paisus tõeliseks tsunamiks, mille tõusuhetk oma enneolematus jõulisuses Irise ehmatavasse kõrgusse kandis. Juhusuhete puhul nii ei juhtunud. See oli ebatavaline, see oli midagi, mida naine ei osanud ega sel hetkel tahtnudki seletada. Ta tahtis tunda, nautida ja veelkord nautida.

      Järsku kummardus mees ta kohale ja vaatas teda oma suvetaeva värvi silmadega: “Sa ju … naudid seda?!” Mehe hääles oli segu imetlusest ja üllatusest.

      “Kas ei peaks?” küsis Iris, pisut üllatunud sellisest pöördumisest.

      “Ei, vastupidi, see on lihtsalt võrratu, kuidas sa naudid,” sosistas mees. “Sul on maailma kõige ilusam keha, kas sa tead seda? Su keha on nii ilus, et sa võiksid sellega raha teenida!”

      Iris naeris. Tal oli hea olla, nii hea, et ta ei vaevunud mõtlema, isegi sellele mitte, kas mees mõtleb öeldut tõsiselt või lihtsalt räägib, mis sülg suhu toob. Hetkel polnud see oluline.

      Rammestunult lebasid nad voodil. Midagi nii pöörast polnud Iris ei oodanud ega ka lähiminevikus kogenud. Kell lauanurgal näitas kuus hommikul, akna taga koitis. Neli tundi oli möödunud kui üks suur põleng, mis hoolimata väsimusest veel jahtuda ei tahtnud. Ootamatult keeras Martin end Irise kohale ja jäi teda väga tõsiselt vaatama.

      “Ma palun sult ainult üht.” Mehe tõsine toon ehmatas Irise lummusest ärkvele. “Palun ära tee mind isaks.”

      Iris vaatas meest tõemeeli jahmunud silmadega. Millest selline palve? Nad olid ju kogu öö täiskasvanud inimestena teadnud, mida nad teevad, polnud vähimatki võimalust, et midagi taolist võinuks juhtuda…

      Mees tõusis ja näis, et ka ta ise on pisut segaduses. Teinud paar sammu toas, et end koguda, istus Martin Irise voodiservale tagasi, pani näo naise rinnale ja sosistas: “Mulle näib, et ma olen sind tundnud juba terve igaviku.”

      Iris peaaegu võpatas. Sest mees ütles välja lause, mis just selsamal hetkel ka temal mõttesse oli kerkinud.

      Iirimaa. Hilissuvi 1845

      “Kui see samamoodi edasi levib, siis ei saa sel sügisel kartuleid,” tõdes Matt ohates. Ellen, tema naine, vaatas pisikesi, sõrmeotsasuuruseid pabulaid ja räpakate mädavärvi plekkidega kartulipealseid, mis mees põllult toonud oli. Midagi hirmuäratavat ja võõrast oli ootamatult nende kartulisse jõudnud, muutes põllud porikarva pruuniplekiliseks. Sellist tõbe, mis nädalaga kartulil enne mugulate küpsemist lehed pealt võttis, polnud enne nähtud.

      Kivistel maadel, kus just saksarahva lambaid ei kasvatatud, püüdis kohalik rahvas kartulipõlde harida. Kartul oli ainus, mis aitas talurahval talve üle elada. Viljapõlde ei jätnud mõisnikud oma rentnikele pea üldse ning perede suurenedes üha pisemateks lappideks jagatavatel kivistel mäenõlvadel ei kippunud vili ka eriti kasvama. Kartul kasvas, poleks vaid seda koledat tõbe nagu issanda nuhtlusena kartulipealistesse löönud. Enamasti olid Iiri suved pigem vihmased kui päikselised. Taolist kuuma suve polnud näinud ka vanemad inimesed külas. Ometi ei võtnud saaki mitte kuumus, vaid plekiline lehemädanik. Mugulaid oli pealsete all üksjagu, ent ükski neist ei jaksanud kasvada pöidlaotsast suuremaks.

      Läinud suvel, kui Matt oli sunnitud mõisale maksmata rendi katteks viimase oma karjamaadest loovutama, polnud pere suutnud suurt midagi varuda. Sel sügisel aga ei paistnud põld andvat senist piskutki, juba praegu hakkas pereisa Matt mõistma, et sellise kartulisaagi järel saab tal keeruline olema oma kuut last ületalve toita.

      Ellen kohendas rätikut. Ta kunagi kaunid punakaskuldsed juuksed, mille pärast Matt ta teiste külatüdrukute seast kosinud oli, olid hallisegused ja salguti räti alt välja pudenedes näisid sorgus ning luitununa. Nii nagu ka Ellen ise, mõtles Matt. Samas, mis naisel olema peab, oli Ellenil olemas. Üsa, kust lapsi ilma kanda. Kaks mõhnalist kätt, millega Matti kõrval heina teha ja kartulipõldu künda.

      Mitte ilu pärast ei võeta naist, vaid ikka selle pärast, et tast hea majapidaja saaks. Kaasavara polnud Ellenil toona palju tuua olnud, ent kümmekond lammast ning siilukese heinamaad sai tema kaudu Matti vähese omandi täienduseks ikka. Nüüd, kui Duncan juba kaela kandis ja mehe mõõtu välja andma hakkas, ei kavatsenud Matt sama viga teha kui omal ajal. Pojale oli ta valinud soodsama partii. Tema pärija ja vanem poeg pidi naituma O’Brianite Anniga, kes rikka talu kolmanda tütrena pidi kaasavaraks nii raha kui ka põllumaad saama. Mõlemat vajas nende rendikoht samavõrd nagu tema kartulipõld lehti, mis mugulatel küpseks saada laseksid.

      Eile õhtul olid Matt ja O’Briani peremees Peter kõrtsis istudes kaubale saanud. Õnneks oli O’Briani peres kolm tütart ja ei ühtegi poega. Seega võis kosilasestaatust loota ka küla vaesema talu pärija.

      “Kus Duncan hulgub, ma tahaks temaga tõsiselt rääkida,” mühatas Matt Ellenile. “Viimasel ajal ei püsi Duncan enam kodus, vaid tormab kohe, kui tööpäeva mõisapõllul lõpetab, mõisa vana viinaköögi poole,” kurtis Ellen. “Mis teda sinna võpsikusse ajab, aru ma ei saa, läheks siis teiste poistega kõrtsi või küla peale tüdrukuid piiluma, aga teda kisub metsa.”

      “Poisile on korralikku naist vaja, siis ei kipu enam kuhugi,” muheles Matt. “Tubli tükk endal voodis võtab külapeal käimise isu ära.”

      “Ega see O’Briani tüdruk vist nii tubli tükk pole, naised külas räägivad, et pidi küll priske paistma, aga ometi närb ja nõrga tervisega olema,” viskas Ellen üle õla.

      “Pähh, naiste jutt!” põlastas Matt. “Priske ja ümar teine, sihukesel on tervist mitme poja jagu.”

      “Sa jah see õige hindaja,” torises Ellen, ent pigem kombe pärast kui tõemeeli.

      “Kui sinuga paningi mööda, siis oma pojale ma naist valida ikka oskan ja paremat ta selle küla pealt ei leia,” kähvas Matt sama kombe pärast vastu ja marssis mühinal Ellenist mööda tarre.

      Tiibet. 1558

      “Ta rikkus kloostri seadust,” pahvatas Ikaro trotslikult. “Seaduse järgi ei tohi ta enam meie hulka jääda!”

      Noorem, umbes kümneaastane poisike tema vastas kandis samuti oranži kloostrirüüd. Ikaro fenomenaalsest mälust hoolimata peeti Amoghat, kloostri andekuselt teist õpilast vääriliseks mungaseisusesse astuma veel enne, kui ta lapsepõlv noorukieaga asendus. Poiste vahel valitses midagi sõprusesarnast, hoolimata nende viieaastasest, puberteedi saabudes juba otsustavaks muutuda võivast vanusevahest. Amogha arvati vanemate kloostrivendade poolt olevat ühe kloostriülema, laama Mato Rimpotshe taaskehastuseks. Seepärast oli kloostriülem saatnud Amogha koju saadikud, kes poisi vanematega läbi rääkisid ning poisi kloostrisse kasvama tõid. Tanaka, kelle ülesandeks oli nooremate poiste järele vaatamine ja nende juhendamine kloostri igapäevategevustes, kiindus asjalikku ja oma ea kohta hämmastavalt tõsisesse poisikesse samavõrd kui juba viis aastat talle venna eest olnud Ikarosse. Kolmikut peeti kloostris lahutamatuks, nad veetsid koos kõik õpingutest, palvetundidest ja must tegevusest vabad hetked.

      Just