Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi

oma tuntuima romaani "Süütuse aeg", mille eest sai esimese naisena Pulitzeri kirjanduspreemia. 1920ndate teisel poolel oli ta korduvalt ka Nobeli kirjanduspreemia nominentide hulgas.

      Loovisikuna oli Edith Wharton äärmiselt mitmekülgne: lisaks kirjanikukarjäärile tegutses ta kõrgelthinnatud maastikumaalijana ning oli ka trende loov sisekujundaja. Luuletusi kirjutama, tõlkima ja lühiproosat viljelema hakkas ta juba teismeealisena, kuid arvestades tütarlapse sotsiaalset positsiooni avaldati need erinevate pseudonüümide all või anonüümselt. Oma nime all hakkas ta luulet ja proosat avaldama alles napilt enne 30. eluaastat.

      Huvi üleloomuliku kirjanduse vastu tekkis Whartonil juba lapsepõlves, kui tondijutud teda korraga nii väga erutasid kui ka paanikahooge ja muid psüühilisi probleeme põhjustasid. Sedasorti kirjanduses olid ta suurimateks eeskujudeks M. R. James ja ta enda kaasmaalane ning väga hea sõber Henry James, kes oli tihti ta reisikaaslaseks Euroopas. Whartonit ennast peetakse 20. sajandi tunnustatud tavakirjanikest vahest kõige õnnestumaks tondijutumeistriks.

      Kokku kirjutas ta oma pika karjääri jooksul kõigest tosinkond tondijuttu, esimese neist 1893. aastal ning viimase oma surma-aastal 1937. Esmakordselt ilmusid need eraldi köites samuti alles 1937. aastal pealkirja all "Tondid" (Ghosts). Seltskonnaelu, peresuhete ja inimkäitumise kirjeldajana oli Wharton väga osav inimpsühholoogias, mis torkab silma ka tema üleloomulikes tekstides, samuti oli ta äärmiselt osav sõnadega meeleolude, loodusmaastike, ruumide sisekujunduste, ilmaolude ja muu taolise maalija, mis ka õudusžanris vaid kasuks tuli.

      Jutustus "Võidab öö" (The Triumph of Night) ilmus esmakordselt ajakirjas Scribner’s augustis 1914 ning hiljem on seda avaldatud kümnekonnas õudusantoloogias ja umbes sama paljudes Edith Whartoni autorikogudes.

I

      Oli selge, et saan Weymore’ist polnud saabunud ning lõdisev noor reisimees Bostonist, kes oli Northridge’i raudteesõlmes rongilt tulles lootnud saani hüpata, leidis end seismast üksinda lahtisel perroonil, kaitsetuna saabuva öö ja talve otserünnaku ees.

      Tema ümber tormlev tuul tuli New Hampshire’i lumeväljadelt ja jäätunud metsadest. Tundus, otsekui oleks see läbinud otsatuid penikoormaid külmunud vaikust, täites neid sellesama kalgi mühaga ja ihudes oma lõiketera vastu sedasama karmi mustvalget maastikku. Tumeda, otsiva ja mõõgataolisena lämmatas ja piitsutas see vaheldumisi oma ohvrit nagu härjavõitleja, kes kord keerutab mantlit, kord torkab pistodadega. See võrdlus tõi noorele mehele pähe tõiga, et tal endal polnudki mantlit ja ülekuub, mis kaitses teda Bostoni suhteliselt maheda õhu eest, tundus Northridge’i kõledatel kõrgustikel sama õhukesena kui paberileht. George Faxon mõtles endamisi, et siinne paik on haruldaselt tabavalt nimetatud. See klammerdus lahtisele kaljunukile oru kohal, kust rong oli ta üle toonud, ja tuul kammis seda terashammastega, mille kraapimist jaama puitseintel tundus ta lausa kuulvat. Muid hooneid polnud ühtegi: küla asus taamal mööda teed ja sinna – kuna Weymore’i saan polnud tulnud – oli Faxon enda arvates sunnitud läbi mitmejalase lume rühkima.

      Ta mõistis küll, mis oli juhtunud: võõrustaja oli tema saabumise unustanud. Ehkki Faxon oli noor, oli see nukker hingeselgus omandatud pikkade kogemuste tulemusena ja ta teadis, et külastajad, kes kõige vähem saavad endale lubada kaariku üürimist, on peaaegu alati needsamad, kellele vastuvõtjad unustavad transpordi saata. Ometi oli väide, et pr. Culme on ta unustanud, liiga karmilt öeldud. Samalaadsed seigad panid ta uskuma, et küllap oli proua käskinud teenijal uksehoidjale öelda, et too helistaks tallimehele, et see saadaks mõne tallipoisi (kui teda keegi teine ei vaja) Northridge’i sõitma, et uus sekretär ära tuua; aga milline endast lugupidav tallipoiss poleks niisugusel ööl suutnud seda korraldust unustada?

      Faxoni ilmne kava oli läbi hangede külani komberdada ja leida sealt saan, mis ta Weymore’i viiks; aga mis siis, kui pr. Culme’i juurde saabudes ei meenu kellelegi temalt küsida, kui palju selline kohusetundlikkus maksma läks? Ka see oli üks olukordi, millega ta oli kalli hinna eest õppinud arvestama, ja nõnda omandatud läbinägelikkus ütles talle, et odavam oleks veeta öö Northbridge’i kõrtsis ja teatada pr. Culme’ile oma sealviibimisest telefonitsi. Ta oli otsusele jõudnud ja valmistus usaldama oma pagasit ähmasele laternaga mehele, kui kellahelin temas lootuse äratas.

      Saanid tuiskasid parajasti jaama poole ja kõige esimesest hüppas välja karusnahkadesse mässitud mees.

      "Weymore? – Ei, need ei ole Weymore’i saanid."

      Hääl kuulus perroonile hüpanud noorukile – nii meeldiv hääl, et sõnadest hoolimata kõlas see Faxoni kõrvus lohutavana. Selsamal hetkel näitas kõikuv jaamalatern kõnelejale põgusat valgust heites, et tema näojooned on häälega kõige meeldivamas kooskõlas. Ta oli väga heledanahkne ja väga noor – vaevu kahekümnene, mõtles Faxon – aga ehkki ta nägu oli tulvil hommikuvärskust, oli see pisut liiga kõhn ja teravajooneline, otsekui võitleks uhke loomus temas ihuliku nõrkuse pingega. Ehk oli Faxon kiirem selliseid tasakaalu peensusi märkama, sest tema enda temperament sõltus hõlpsasti häiritavatest närvidest, milles siiski, nagu ta uskus, polnud midagi tavalisest erinevat.

      "Te ootasite saani Weymore’ist?" jätkas tulija, seistes Faxoni kõrval nagu sale karusnahkne sammas.

      Pr. Culme’i sekretär selgitas oma probleemi ja teine heitis selle põlgusega kõrvale. "Oh, pr. Culme!" viis mõlemad vestlejad vastastikusele mõistmisele hulga lähemale.

      "Aga seega peate teie olema –" Nooruk vakatas uuriva naeratusega.

      "Uus sekretär? Jah. Aga paistab, et täna õhtul pole kirjakestele vaja vastata." Faxoni naer süvendas solidaarsustunnet, mis oli nii kärmesti nende vahele tekkinud.

      Sõber naeris kaasa. "Pr. Culme," seletas ta, "einestas täna mu onu juures ja ütles, et olete täna õhtul tulemas. Aga seitse tundi on pr. Culme’i jaoks pikk aeg midagi meeles pidada."

      "Noh," ütles Faxon mõttetargalt, "oletatavasti on see üks põhjuseid, miks ta vajab sekretäri. Ja mulle jääb alati kõrts Northridge’is," lõpetas ta.

      "Oh, aga seda siiski ei ole! See põles mineval nädalal maha."

      "Neetud küll!" hüüatas Faxon, ent olukorra naeruväärsus tabas teda enne selle ebamugavust. Möödunud aastatel koosnes ta elu peamiselt loobuvate kohanemiste jadast ja ta oli õppinud enne piinlike olukordade praktilist lahendamist neist enamasti pisut naljagi saama.

      "Oh, mis siis ikka, küllap leidub seal keegi, kes saab mu öömajale võtta."

      "Mitte kedagi, kes teid öömajale võtaks. Lisaks on Northridge kolme miili kaugusel ja meie kodu – vastassuunas – on veidi lähemal." Läbi pimeduse nägi Faxon sõpra tutvustusliigutust sooritamas. "Minu nimi on Frank Rainer ja ma viibin oma onu juures Overdale’is. Ma sõitsin siia kohtuma kahe tema sõbraga, kes peaksid paari minuti pärast saabuma New Yorgist. Kui teid ei häiri nende ootamine, olen kindel, et Overdale’is on teil parem kui Northridge’is. Me tulime linnast siia ainult paariks päevaks, aga maja on alati paljudele inimestele valmis."

      "Aga teie onu –?" suutis Faxon kõigest vaielda, tundes hoolimata häbelikkusest kummalisel kombel, et nähtamatu sõbra järgmised sõnad hajutavad ta vastuväited nõidusena.

      "Oh, mu onu – küll näete! Ma räägin tema nimel! Julgen arvata, et olete temast kuulnud – John Lavington?"

      John Lavington! Oli õige irooniline küsida, kas keegi on kuulnud John Lavingtonist! Isegi niivõrd tähtsusetult vaatluspunktilt nagu pr. Culme’i sekretäri oma oli kuulujutte John Lavingtoni rahast, maalidest, poliitikast, heategevusest ja külalislahkusest niisama võimatu vältida nagu kose mühinat mägede üksilduses. Võinuks peaaegu öelda, et ainus koht, kus poleks võinud eeldada teda kohata, oli just niisugusel kõnnumaal, mis praegu ümbritses kaht vestlejat – vähemalt nüüd, mahajäetuse sügavaimal tunnil. Aga oli täpselt Lavingtoni geniaalse ettearvamatuse moodi lasta teistel isegi selles eksida.

      "Oo jaa, olen teie onust kuulnud."

      "Siis te ometi tulete, eks ole? Meil on ainult viis minutit oodata," innustas noor Rainer toonil, mis süümepiinu eirates need hajutab, ja Faxon avastas, et võtab küllakutse vastu niisama lihtsalt, nagu see esitati.

      New