Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi

"Kui ma saan tema õmblemisega natuke aidata –"

      Proua Dent tõusis kiiruga ja tõi kapist valge hunniku. "Näete," ütles ta, "kui te tahate sellele öösärgile pitsi õmmelda. Ma kavatsesin teda ennast tööle panna, aga ta on õige rõõmus, kui sellest ära pääseb. Enne minekut peaks tal see valmis olema ja veel üks. Mulle ei meeldi saata teda minema ilma natukese korraliku aluspesuta."

      Rebecca kahmas väikese valge rõivatüki ja õmbles palavikuliselt.

      Samal ööl ärkas ta sügavast unest veidi enne südaööd ning lamas hetke, püüdes mõistust koguda ja endale selgeks teha, mida ta kuulab. Viimaks avastas ta, et see on toonane populaarne viis "Neiu palve", mis heljus üles läbi põranda all asuva võõrastetoa klaverist. Ta kargas püsti, tõmbad salli üle öösärgi ja kiirustas värisedes alla. Võõrastetoas polnud kedagi, klaver vaikis. Ta jooksis proua Denti magamistoa juurde ja hüüdis hüsteeriliselt:

      "Emeline! Emeline!"

      "Mis lahti?" küsis proua Denti hääl voodist. Hääl oli karm, ent selles oli toonijagu teadlikkust.

      "Kes – kes mängis võõrastetoas klaveril "Neiu palvet"?"

      "Mina ei kuulnud kedagi."

      "Keegi seal oli."

      "Mina ei kuulnud midagi."

      "Ma räägin teile, keegi seal oli. Aga – SEAL PÕLE KEDAGI."

      "Mina ei kuulnud midagi."

      "Mina kuulsin – keegi mängis klaveril "Neiu palvet". Kas Agnes on koju jõudnud? MA TAHAN TEADA."

      "Mõistagi põle Agnes koju jõudn’d," vastas proua Dent kõrgeneval häälel. "Kas te olete selle plika pärast arust ää läin’d? Viimane paat Porter’s Fallsist tuli sisse enne, kui me voodi läksime. Mõistagi põle ta tuln’d."

      "Ma kuulsin –"

      "Te nägite und."

      "Ei näinud, ma olin täitsa ärkvel."

      Reebecca läks oma kambrisse tagasi ja hoidis lambi öö läbi põlemas.

      Järgmisel hommikul riivas ta pilk proua Denti ettevaatlikuna ja täis allasurutud erutust. Ta avas muudkui suud, nagu hakkaks rääkima, kortsutas siis kulmu ja surus huuled kõvasti kokku. Pärast hommikueinet läks ta trepist üles ja tuli peagi alla, mantel ja kübar kaasas.

      "Nii, Emeline," teatas ta, "ma tahan teada, kus Slocumid elavad."

      Proua Dent saatis talle kummalise, pika, poolsuletud laugudega pilgu. Ta lõpetas kohvijoomist.

      "Miks?" küsis ta.

      "Ma lähen sinna kohale ja uurin välja, kas nad on oma tütrest ja Agnesest pärast nende minekut midagi kuulnud. Mulle ei meeldi see, mida ma eile öösel kuulsin."

      "Ilmselt nägite und."

      "Põle vahet, kas nägin või ei. Kas ta mängib klaveril "Neitsi palvet"? Ma tahan teada."

      "Ja kui mängibki? Ta klimberdab natuke, ma arvan. Ma ei tea. Ta ei oska seda niikuinii eriti mängida, tal põle õiget kõrva."

      "See polnud öösel klimberdatud. Mulle ei meeldi, kui säärased asjad juhtuvad. Ma põle ebausklik, aga mulle see ei meeldi. Ma lähen. Kus Slocumid elavad?"

      "Minge mööda teed üle silla vanast viljaveskist mööda, siis pöörake vasakule; see on poole miili pääle ainumas maja. Te ei saa eksida. Seal on küün, mille katusel on täispurjeis laev."

      "Noh, ma siis lähen. Ma olen mures."

      Rebecca naasis umbes kaks tundi hiljem. Tema põskedel olid punased laigud. Ta paistis endast väljas olevat. "Ma käisin seal," kuulutas ta, "ja neil põle hingelistki kodus. Midagi ON juhtunud."

      "Mis on juhtunud?"

      "Ma ei tea. Midagi. Ma sain eile öösel hoiatuse. Seal põlnud hingelistki. Nad on Lincolni kutsutud."

      "Nägite kedagi, kellelt küsida?" uuris proua Dent halvastivarjatud ärevusega.

      "Ma küsisin naiselt, kes elab teekäänakul. Ta on kurt kui kivi. Ma arvan, et teate. Ta kuulas, kuni mina talle karjusin, et teada saada, kus on Slocumid, ja siis ütles ta: "Proua Smith ei ela siin." Ma ei näinud teel kedagi ja nende maja on ainuke. Mida see teie meelest tähendab?"

      "Ma ei usu, et see midagi erilist tähendaks," kostis proua Dent jahedalt. "Härra Slocum on raudteel piletikontroll ja tema oleks niikuinii ära, ja proua Slocum lahkub sageli varakult koos mehega, et veeta päeva koos oma õega Porter’s Fallsis. Ta käib sagedamini ära kui Addie."

      "Ja teie ei arva, et midagi oleks juhtunud?" küsis Rebecca seda mõistlikkust nähes kahaneva umbusuga.

      "Taevake, ei!"

      Rebecca läks üles mantlit ja kübarat ära panema. Aga ta kiirustas tagasi, kandes endiselt mõlemat.

      "Kes on minu toas käinud?" ahhetas ta. Tema nägu oli tuhana kahvatu.

      Teda vaadates kahvatus ka proua Dent.

      "Ma leidsin üles minnes, selle – väikese öösärgi – Agnese oma – voodile välja laotatuna. See oli – VÄLJA LAOTATUD. Varrukad olid rinnale volditud ja nende vahel oli see pisike punane roos. Emeline, mis on? Emeline, mis lahti? Oh!"

      Proua Dent ahmis suurte lämbuvate hingetõmmetega õhku. Ta klammerdus tooli seljatoe külge. Rebecca, kes ise värises nii, et suutis vaevu jalul püsida, tõi talle vett.

      Toibudes piidles proua Dent teda jalamaid pilguga, mis oli täis kõige imelikumat segu hirmust ja õudusest ja vaenulikkusest.

      "Mida te sellise jutuga mõtlete?" uuris ta karmil toonil.

      "See ON SEAL."

      "Mõttetus. Te heitsite selle käest ja see langes niimoodi."

      "See oli minu kummutisahtlisse kokku pandud."

      "Ei või olla."

      "Kes noppis punase roosi?"

      "Vaadake põõsast," soovitas proua Dent kohe.

      Rebecca vaatas talle otsa, suu ammuli. Ta kiirustas ruumist välja. Tagasi tulles tundusid ta silmad pealuust välja tungivat. (Vahepeal oli ta tõtanud üles ja koperdades, käsipuude külge klammerdudes alla tulnud.)

      "Müüd tahan ma teada, mida see kõik tähendab?" nõudis ta.

      "Mis see kõik?"

      "Roos on põõsal, ja minu voodilt on see läinud! Kas siin majas kummitab või mida?"

      "Ma ei tea kummitavatest majadest midagi. Ma ei usu sellistesse asjadesse. Olete te ogar?" sõnas proua Dent hoogu kogudes. Veri voolas ta põskedesse tagasi.

      "Ei," vastas Rebecca lühidalt. "Ma põle veel ogar, aga varsti olen, kui see veel kaua jätkub. Ma kavatsen enne ööd välja uurida, kus see tüdruk on."

      Proua Dent põrnitses teda.

      "Mida te teha kavatsete?"

      "Ma lähen Lincolni."

      Proua Denti suurele näole laotus ähmaselt võidukas naeratus.

      "Te ei saa," ütles ta, "rong ei käi."

      "Ei käi?"

      "Ei, pärastlõunati ei lähe ükski rong Fallsist Lincolni."

      "Siis lähen ma täna õhtul uuesti Slocumite poole."

      Ometi jättis Rebecca minemata; tõusis nii tugev vihm, et see tõkestas isegi tema meelekindluse, ja tal olid kaasas vaid parimad kleidid. Siis, õhtul, saabus kiri Michigani külast, kust ta peaaegu nädal tagasi lahkus. See oli nõolt, üksikult naiselt, kes oli tema äraolekul ta maja hoidma tulnud. Kiri oli üsnagi meeldivalt igav, kogu selle esimene osa, ja kirjeldas peamiselt igatsust Rebecca järele, lootust, et ilm on ilus ja tervis hea, ja kuidas sõbranna proua Greenaway oli talle seltsiks tulnud, sest esimesel ööl majas tundis ta end üksildasena, lootust, et Rebeccal pole selle vastu midagi, kuigi see polnud kokku lepitud, sest ta ei taibanud, et võib üksinda närviliseks minna. Nõbu oli piinlikult aus, sellest ka kiri. Seda lugedes muigas Rebecca rahutute mõtete