Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi

inimlikku suhtlemist neist kiirgava enesekindluse ja hea tuju õhkkonnaga. Seda mõju avaldas ta, nagu Faxon märkas, kasutamata ühtki annet peale oma nooruse ja ühtki kunsti peale oma siiruse; ning need omadused paljastusid niivõrd lahkes naeratuses, et Faxon mõistis nagu ei kunagi varem, mida Loodus võib saavutada, kui otsustab näo mõttelaadiga sobitada.

      Ta sai teada, et noormees on John Lavingtoni hoolealune ja ainus õepoeg, elades temaga koos sestpeale, kui ta ema, suurmehe õde, suri. Hr. Lavington, nagu Rainer rääkis, oli talle "tõsine vundament" – "Aga noh, seda on ta kõigiga, saate aru" – ja noormehe olukord tundus täiuslikult sobivat tema isiksusega. Näis, nagu oleks ainsa varju, mis iganes talle langes, tekitanud kehaline nõrkus, mida Faxon oli juba märganud. Noort Rainerit oli ähvardanud tuberkuloos ja see tõbi oli nii kaugele arenenud, et tähtsaimate teadjate väitel oli vältimatu pagendus Arizonasse või New Mexicosse. "Aga õnneks ei saatnud onu mind minema, nagu enamik inimesi oleks teinud, vaid otsis teist arvamust. Kellelt? Oh, ühelt jube nutikalt tüübilt, noorelt arstilt, kellel oli hulk uusi mõtteid, kes lihtsalt naeris minu ärasaatmise peale ja ütles, et mul läheb New Yorgis täiesti kenasti, kui ma liiga sageli väljas ei lõunata ja aeg-ajalt Northridge’i kihutan, et veidi värsket õhku saada. Nii et tegelikult on mu onu teene, et ma pole pagenduses – ja ma tunnen end otsatult paremini sestpeale, kui see uus tüüp mulle rääkis, et ma ei pea muretsema." Noor Rainer jätkas ülestunnistusega, et talle meeldib üliväga väljas lõunastada, tantsida ja muude ajaviidetega tegelda, ning teda kuulates kaldus Faxon mõtlema, et arst, kes keeldus teda neist mõnudest täiesti ära lõikamast, oli arvatavasti parem psühholoog kui tema eelkäijad.

      "Ometi peaksite olema ettevaatlik, kas teate." Vanema venna mure, mis need sõnad Faxonist välja pressis, sundis teda Frank Rainerit käevangu võtma.

      Too vastas sellele liigutusele mõistva survega. "Oh, ma olengi: kangesti, kangesti. Ja lisaks hoiab onu mul niimoodi silma peal!"

      "Aga kui onu teil niimoodi silma peal hoiab, mida ta siis ütleb, kui te siin selles Siberi tuules nugasid neelate?"

      Rainer tõstis hooletu liigutusega karusnahkse krae. "Külm on mulle hea – asi pole selles."

      "Ja lõunates ja tantsupidudes ka mitte? Milles siis?" nõudis Faxon heatujuliselt, millele kaaslane naerdes vastas: "Noh, onu ütleb, et tüdimuses, ja ma arvan, et tal on üsnagi õigus!"

      Naer lõppes krampliku köha ja hingeldusega, mis pani endiselt tema käsivart hoidva Faxoni vaistlikult teda kütmata ootesaali juhtima.

      Noor Rainer oli seina äärde pingile varisenud ja taskuräti järele kobamiseks ühe nahkkinnastest käest tõmmanud. Ta viskas mütsi peast ja pühkis rätiga üle lauba, mis oli helevalge ja higipisarais, ehkki nägu säilitas tervisliku puna. Aga Faxoni pilk jäi pidama paljastatud käele: see oli nii pikk, nii kahvatu, nii kurnatud, nii palju vanem oimudest, mida see ületas.

      "See on kummaline – terve nägu, aga surija käed," mõtiskles sekretär: miskipärast soovis ta, et noor Rainer oleks kinda kätte jätnud.

      Ekspressi vile ajas noormehed jalule ning järgmisel silmapilgul olid kaks karusnahkadesse pakitud härrat perroonile laskunud ja pistsid rinda öö kõledusega. Frank Rainer tutvustas neid kui hr. Grisbenit ja hr. Balchi ning Faxon nägi kõikuva laterna valgel, kui nende pagasit teise saani tõsteti, et see oli vanaldane hallipäine paar tüüpilisest ärimeeste liigist.

      Nad tervitasid võõrustaja õepoega tuttavliku sõprusega ja hr. Grisben, kes tundus kõnelevat mõlema eest, lõpetas tervituse joviaalselt – "ja veel palju kordi, kulla poiss!", mis viitas Faxoni meelest, et nende saabumine langes kokku mingi aastapäevaga. Aga ta ei saanud asja uurida, sest talle määratud iste asus kutsari kõrval, Frank Rainer aga liitus onu külalistega saani sees.

      Kiire sõit (selliste hobuste järel, nagu John Lavingtonil loomulikult olid) tõi nad kõrgete väravapostide, valgustatud majakese ja puiestikuni, kus lumi oli tasandatud siledaks nagu marmor. Puiestee lõpus kerkis pikk maja, mille üldine fassaad oli pime, kuid üks tiib saatis välja kutsuva kiire, ning järgmisel hetkel tekkis Faxonil palavikuline mulje soojusest ja valgusest, kasvuhoonetaimedest, tõttavatest teenritest, lavakujunduse-taolisest tohutust vaatamisväärsest tammesaalist ning seal, ebareaalses keskmises kauguses, väikesest kogust, kes oli korrektselt rõivastatud, tavapäraste näojoontega ja täiesti erinev tema üpris lendlevast kujutlusest, milline on suur John Lavington.

      Ta oli ikka veel kontrastist üllatunud, kuni ta kiirustades riietus talle kätte juhatatud suures luksuslikus magamistoas. "Ma ei saa aru, kuidas ta siia sobib," suutis ta ainult sõnastada, nõnda keerukas oli sobitada Lavingtoni avaliku esinemise ülevoolavust võõrustaja tagasihoidliku kere ja käitumisega. Hr. Lavington, kellele noor Rainer oli kiiresti selgitanud Faxoni lugu, oli ta vastu võtnud omamoodi kuiva ja pingutatud südamlikkusega, mis täpselt sobis tema kitsa näo, jäiga käe ja õhtuse taskurätiku kerge lõhnastusega. "Tundke end nagu kodus – nagu kodus!" oli ta korranud toonil, mis omalt poolt vihjas täielikule suutmatusele sooritada külalisele soovitatud vägitegu. "Iga Franki sõber.. nii meeldiv.. tundke end täiesti nagu kodus!"

II

      Vaatamata Faxoni magamistoa mahedale temperatuurile ja peentele mugavustele polnud seda käsku kerge täita. Oli imeline vedamine leida öömaja Overdale’i luksusliku katuse all ning ihulikku naudingut maitses ta viimseni. Aga hoolimata kõigist oma leidlikest mugavustest oli see paik kummaliselt kõle ja võõravaenulik. Ta poleks osanud öelda, miks, ja oletas ainult, et hr. Lavingtoni kirglik isiksus – kirglikult negatiivne, aga sellest hoolimata kirglik – pidi mingil salapärasel viisil tungima igasse tema elamu nurka. Ehk aga oli asi kõigest selles, et Faxon ise oli väsinud ja näljane, läbikülmunum, kui ta enne sooja tuppa tulemist taipas, ning otsatult tüdinud kõigist võõrastest majadest ja väljavaatest igavesti astuda teiste inimeste treppidel.

      "Ma loodan, et te pole näljas?" Uksel paistis Raineri sale kogu. "Onu peab hr. Grisbeniga natuke asju ajama ja me ei söö veel pool tundi. Kas tulen teile järele või leiate ise tee alla? Tulge otse söögituppa – pikas galeriis teine uks vasakul."

      Ta kadus, jättes endast maha pika soojusekiire, ning kergendusega süütas Faxon sigareti ja istus tule äärde.

      Nüüd kiirustamata ringi vaadates tabas teda seni märkamata detail. Tuba oli täis lilli – lihtne "poissmehetuba" ainult paariks päevaks avatud majatiivas keset New Hampshire’i kalki talve! Lilli leidus kõikjal, mitte arulagedas külluses, vaid paigutatuna sellesama teadliku kunstipäraga, mida ta oli märganud hallis õitsvates põõsastes. Kirjutuslaual seisis vaas kalladega, küünarnuki juures postamendil punt kummalist tooni nelke ning klaas- ja portselanalustelt pihustasid sulavat aroomi freesiapungade kimbud. See tõik viitas aakritele klaasile – aga see oli asja kõige ebahuvitavam osa. Lilled ise, nende kvaliteet, valik ja seade näitas, et keegi – ja kes veel, kui mitte John Lavington? – tundis selle konkreetse ilu vormi vastu kõikehõlmavat ja tundlikku kirge. Noh, see muutis mehe, nagu Faxon teda oli näinud, lihtsalt veelgi raskemini arusaadavaks!

      Pooltund möödus ja Faxon, rõõmustades toidu ootuses, asus söögituppa minema. Ta polnud oma tuppa minnes suunda tähele pannud ja avastas sealt lahkudes jahmunult, et teda kutsusid kaks treppi, pealtnäha võrdse tähtsusega. Ta valis parempoolse ja jõudis selle jalamil Raineri kirjeldatud pikka galeriisse. Rainer oli öelnud: "Vasakult teine," ja Faxon, olles peatunud ootama mingit juhuslikku valgustust, mida ei tulnudki, asetas käe teisele lingile vasakul.

      Ruum, kuhu ta sisenes, oli neljakandiline, hämarate maale täis riputatud seintega. Selle keskel looritatud lampidest valgustatud laua ääres arvas ta hr. Livingtoni ja tolle külalisi juba lõunastavat, märkas aga siis, et lauda ei täida mitte road, vaid paberid, ja et ilmselt on ta sattunud võõrustaja kabinetti. Kui ta seisatas, tõstis Frank Rainer pilgu.

      "Oh, siin on hr. Faxon. Miks me temalt ei küsi –"

      Hr. Lavington laua otsas kordas õepoja naeratust umbisikuliselt heatahtliku pilguga.

      "Kahtlemata. Tulge sisse, hr. Faxon. Kui te ei pea seda liigseks –"

      Hr. Grisben, kes istus võõrustaja vastas, pööras pea ukse poole. "Mõistagi on hr. Faxon Ameerika kodanik?"

      Frank Rainer naeris.