Hingevõlg. Erik Tohvri

tummaks ma ei jäänud. Aga kui sa juba hakkasid naistest rääkima, siis pean ka mina sulle tõe välja ütlema: minu arvates ei olnud sa Leilile eriti hea mees! Oleksid pidanud teda rohkem austama ja armastama. Või vähemalt endaga võrdseks pidama!” ütles Ronald vaikselt, aga rõhuga.

      Ronaldi mõtlikult esitatud etteheide tuli Madisele ebameeldiva üllatusena. Vähk oli ta naise viinud neli aastat tagasi, leinad ammu leinatud ja kaua kestnud abielule kriips alla tõmmatud, aga näe – sõber hakkab talle veel nüüd ette heitma, et… Madis tõmbas kulmu kipra ega vaadanud Ronaldi poolegi, põrnitses hajameelselt arvuti klaviatuuri ja toksis justkui vastust nõudes arvuti ühte klahvi, millest sinakalt helkivale ekraanile tekkis täiesti mõttetu rida: mmmmmmmmmmmmmm… Sai siiski lõpuks suu lahti ja ütles muutunud toonil:

      „Imelik mees oled… Kust sina seda võid teada, kui palju mina oma naist austasin ja armastasin? Kuidas sina seda mõõta ja kaaluda oskasid?” küsis ta solvunult, aga ärritumata. Ronald omakorda tundis kiuslikku tahtmist oma süüdistus lõpuni ja pehmendamata välja öelda, endal ikka telefon peos, et lõpuks ometi Marjule helistada.

      „See oli ju kaugele näha! Juba seal elektrifirmas püüdsid elumeest mängida ja sekretärile käsi külge ajada, omal noor naine kodus.”

      Nüüd läigatas Madise silmis midagi välgutaolist, ilmselt oli Ronald mingist nähtamatust, tähistamata ja täpselt maha märkimata piirist üle astunud. Madise häälgi oli teravaks muutunud, kui ta pikkamisi, nagu sõnu üksikult läbi kaaludes küsis:

      „Kas sina, mees, üldse tead, mis tähendab frigiidne naine?”

      „Eks ma mõningaid võõrsõnu ikka tunnen,” pomises Ronald sõbra jäisest toonist ehmununa ja ajas end kušetil istukile. Lamades hakkas ta end selles sõnavahetuses justkui ebavõrdsena, isegi liiga kergelt võidetavana tundma. „Teoreetiliselt tean, praktikas pole kokku puutunud. Kas see kehtis siis su Leili kohta?”

      „Just! Ma olen niisuguse naisega nelikümmend viis aastat abielus olnud. Ja arvan siiamaani, et see oli vist ainus puudus, mis Leilil oli.”

      Ronald jäi kaaslast pikalt silmitsema, kulm kortsus.

      „Tõsijutt ikka või? Mina poleks Leilist küll seda uskunud, et ta sind niimoodi dieedil pidas, ta oli ju kõigiti kena naine… Aga kui selle teadmisega tagasi mõelda, siis saab mulle palju asju selgemaks kui seni! Kas või see, miks sa töö juures alati naistega sahmisid. Sa otsisid siis mingit kompensatsiooni.”

      Madis muigutas suud, nagu oleks äkki unustanud, kuidas seda organit kõnelemiseks kasutama peab. Ütles siis täiesti muutunud häälel:

      „Ma pole sellest kunagi tahtnud rääkida, aga olgu, nüüd vist võib, vanamehed omavahel ja Leilit pole enam ammu… Jah, tema ei tundnud isase inimese vastu kunagi mingit huvi! Leili talus minu lähenemisi, sedagi tüliga pooleks, vaid kuidagiviisi ja haruharva! Ta oli endale mingi tobeda ettekujutuse loonud, kui palju peab üks naine ennast… hm… keppida laskma, et mees tema juures püsiks ja ummisjalu minema ei jookseks! Ei mingit stiihiat ega improvisatsiooni, tema arust pidi kõik käima plaani ja normide järgi, täpse arvestusega nagu mõnes tootmisettevõttes: selle kuu plaan ja norm on täis, mis sa veel tahad? Ja niiviisi me siis elasime, kokku nelikümmend kuus aastat!” lõpetas Madis ennast õigustaval toonil, ise toolikorjule toetudes ja Ronaldi poole vaatamata. Näoilme järgi otsustades mees juba kahetses, et oli seni varjatud perekonnasaladuse välja lobisenud.

      „Mis ta siis, et niiviisi… oli ta mingi lesbiline või?”

      „Ei olnud ta mingi lesbi! Ta oli lihtsalt täielikult sooneutraalne, justkui pronkskuju, seesama Linda seal Harjumäel kivi otsas, et on küll ilusa naise välimus, aga tehtud umbsest, läbinisti külmast metallist. Ta oli juba sünnihetkel kastreeritud inimolend, aga mitte naine, kes mehele sobiks! Jaa, perenaisena oli ta omal kohal, sünnitas lapsed ja kasvatas suureks, ning sellepärast ma austan teda siiamaani. Aga kui rääkida armastusest mehe ja naise vahel, siis peab selles vähemalt natukenegi seksuaalsust olema, ja seda õnne mul ei olnud!”

      „Noh, eks sa oled siis mõne teisega seda mekkinud…” alustas Ronald, aga Madise häiritud ilme ei lasknud tal edasi rääkida.

      „Meie sinuga oleme juba oma maise teekonna peaaegu lõpuni trampinud, eespool pole enam midagi ilusat, et veel mõnda sähvatust oodata. Aga kuidagi väga sünge on mõelda, et terve elu jooksul polegi olnud võimalust seda kõige ilusamat tunda saada, seda mehe ja naise täielikku kokkusulamist, kus mõlema ihud ja hinged üheks saavad!” paiskas Madis juba üsna igatseval noodil, nii et Ronald pidi lohutavalt kordama:

      „Eks sa mõne teisega oled seda ikka tunda saanud! Ma ju tean, et sul on igasuguseid suhteid olnud.”

      „Suhteid olnud… Jaa, tõesti on olnud, ega ma sinu ees ei kavatsegi salata! Aga ma sain üsna varsti aru, et üks endast lugupidav abielumees ei saa ühegi võõra partneriga täiusliku suhteni jõuda, see polegi võimalik, sest hing jääb haigeks. Sain aru, et oma südametunnistust saab maha salata ainult vilets, primitiivse iseloomuga inimene, kes ei oskagi tunda seda ahistavat, räbalaks käristatud tunnet, mis pärast jääb… Sellepärast ma ei olegi mitte kunagi ühegi müüdava naise juures käinud! Jaa, ma tean, et hetkeks võib võõraga ju ideaalne füüsiline klapp sündida, aga hing ei tule kaasa ja pärast tekib veel hullem kassiahastus kui siis, kui oled ennast silmini viina täis kaaninud. See rikub kõik, teeb säärase suhte odavaks ja vastikuks, jätab tunde, et oled lihtlabane varas!”

      Ronald vaatas pihtimishoogu sattunud Madist imestunult ja peaaegu härdalt, ise mõeldes, et nad on küll igiammused tuttavad, aga sõbra sisemuses on veel palju avastamata ja üllatavalt meeldivaid jooni. Niisuguse sügavuti kaevumise, oma hingesügavuse paljastamiseni ei olnud nende jutuajamised seni jõudnud ning see praegune äratas Ronaldis Madise vastu austust ja isegi omamoodi kadedust. Ronaldi mõte pöördus võrdlust otsides enda kogemuste juurde ja nagu iseenesest tekkis küsimus: kas mina üldse olengi osanud oma abielusse Marjuga, sellesse meie vahel üsna tihti möllanud tunnete virvarri niiviisi analüüsivalt ja kriitiliselt suhtuda? Kas ma üldse olen püüdnudki meie lahkhelide põhjusi sügavuti, ka Marju seisukohast lahti mõtestada? Ei, mul on alati olnud lihtsam tema tahtmisele järele anda! Aga näe, Madist piinab veel nüüdki, neli aastat pärast naise matmist teadmine, et ta on Leilit petnud. Kuigi ta ju ütles, et Leili oli frigiidne, seksuaalselt külm naine!

      „Mis meiesugused siis peaksid tegema?” küsis Ronald omajagu nõutult. „Praegu ma taipan, et minulgi võib samasugune probleem olla, ka mina pole Marju juures kunagi erilist kirge tundnud, isegi nooremalt mitte. Aga ma olen vist tuim inimene, ma pole sellest eriti numbrit teinud. Mul oli alati lihtsam ta rahule jätta! Aga küla peale abi otsima minna – selleks pole ma küll vajadust tundnud.”

      „Sinul seda probleemi ei ole, Marju on kõigiti normaalne naine!” See vastus tuli Madiselt kiiresti ja kõlas kummaliselt kindla teadmisena. Kust ta seda teab, et saab niimoodi öelda? välgatas Ronaldi peas mõte ning ta heitis sõbrale pika ja uuriva pilgu. Küsis siis kahtlust varjamata:

      „Kuidas sina tead seda niimoodi Marju kohta öelda?”

      „Ma elan silmad lahti ja näen, mis ümberringi toimub. Ning Marjut tunnen ma niisama kaua kui sindki, eks selle aja jooksul on mõndagi juhtunud… või juhtumata jäänud.”

      Juhtunud või juhtumata jäänud? Ronaldi pilk muutus veelgi uurivamaks. Raske on leida aastakümneid tuttava inimese juures midagi uut, mida seni pole märganud. Jah, muidugi pole see Madis nüüd enam ammugi too mustermees, kellega nad kunagi nii elektrifirmas kui hiljem projekteerimisbüroos koos töötasid. Tollal oli Madis olnud mustade käharate juuste ja üsna enesekindla käitumisega noor mees, tõeline naissoo pilgupüüdja. Büroo naised-tüdrukud naeratasid temale hoopiski armsamalt kui mõnele teisele. Huvitav, kas ta siis ka Marjus mingit huvi äratas, sest olin Ronaldi ju oma sinisilmsest lihtsameelsusest üsna ruttu meile külla kutsunud. Siis oli Madis veel poissmees, ta abiellus hilja, vist ligi kolmekümneselt. Siis ta polnud veel oma Leilit leidnud, ja Marju ees käitus ta kuidagi kohmetult. Küllap sellepärast, et Marju oli tollal noor abielunaine, pealegi viimaseid kuid rase, ja sel ajal peeti naise niisugust olekut justkui häbiväärseks. Marjuga oli tookordse küllakutsumise