Hingevõlg. Erik Tohvri

lihtsalt vabatahtlikult vanaks jääma, muud midagi! Lased lipu alla ja tõstad käed üles. Vara veel, mees, vara!” ütles Madis noomivalt.

      „Mis ma lasen, kui enam pole seda nööri, mis lippu üleval hoiab! Nii et sina tahad minna sanatooriumi, jah? Ja mind kaasa võtta?”

      „Jaa, päris kindlasti! Mis meil seal kahekesi viga, ja sina saad nädalakese ilma oma eide näägutamiseta elada. Küll sa näed, et elaksid hea meelega kauemgi, aga eks see pagana rahakott on vist ka sinul õhukesevõitu.”

      Oligi selleks korraks kõik. Konkreetsed plaanid, et millal minna ja mismoodi, jäid veel pidamata ja Ronald võttis selle kõigepealt Marjuga jutuks.

      „Mismoodi minna? Mis imelikku moodi sinna Pärnusse siis ikka minnakse – istud aga bussi ja sõidad, mis sellest küsida!” ütles Marju imestust varjamata.

      „Ma mõtlesin, et võtaks õige auto. Harjunud, et kodust eemal on see mul alati käepärast.” Alles siis, kui ta oli selle välja öelnud, sai Ronald naise ilmest aru, et oli üpris rumalasti mõelnud.

      „Miks meie auto peab kasutult seal parkimisplatsil seisma, kui mul võib seda siin vaja minna?” küsis Marju juba kerge õelusenoodiga hääles. „Sa justkui ei mäletagi, et ka minul on juhiluba?”

      Õnneks oli sõber Madis hoopis teisest puust, tema vastas Ronaldi küsimise peale otse ja kindlalt:

      „Mismoodi läheme? Minu autoga ja kogu lugu!” See tuli Madise suust tõelisel komandöritoonil, kuigi ta oli omal ajal Vene sõjaväes aega teenides vaid jefreitoripaelakese pagunitele saanud. Ning Ronald mõtles, et kuigi nende sõprus on kestnud ligi pool sajandit, pole ta mitte kunagi osanud ega vist tahtnudki Madise alati enesekindlat käitumist imetleda ega ammugi mitte kadestada.

      2

      Sanatoorium „Meretuul” oli Madis Niinepuule viimse nurgani tuttav koht, sest oma kadunud naise Leiliga olid nad oma nelikümmend kaks aastat kestnud abielu jooksul siinseid mugavusi ja ravi ligi paarkümmend korda nautinud, viibinud siin iga kord nädala või vahel ka kaks. Need lõõgastuspausid olid nende halliks kippuvasse igapäevaellu vaheldust toonud, olid nagu aknad, mis argiselt hämarasse eluruumi vahetevahel lasid päikest paista ja tekitasid vähemalt ajutiselt lootusrikka tunde, et elada on võimalik ka tavaliseks saanud olmemuredeta.

      Tõeliselt hingeülendav oli juba vaade, mis siin avarast aknast, veel enam aga selle taga laiuvalt rõdult avanes: piiritu veeväli, mis taevas etenduvat valguse- ja pilvedemängu alati rahutus veepeeglis omamoodi tõlgendas, ja nii sel taeval kui ka tema peeglil oli tuhat erinevat nägu. Meri võis olla leebe ja ohutu nagu nurrulööv kassipoeg, aga ka ootamatult, lausa üleöö süngeks ja ähvardavaks muutuda, ning end paksu pilvetekiga katnud taevas sisendada lootusetustunde, et mitte kunagi enam ei ilmu sinna rõõmutoovat eluallikat, päikest. Sest lõputult suur mässav meri oli selle ära keelanud, nii kõikvõimas meri, et tema tujudele pidid kõik vastuvaidlematult alluma.

      Mere vahelduvast tujukusest hoolimata oli Madis ennast sanatooriumis alati hästi tundnud. Ta oli kogenud, et ka pärast kõige süngemat tormiilma tuul vaibub, meri rahuneb, pilved kaovad ning päike naeratab jälle nagu lepitust otsides. Looduses on samamoodi kui abieluski, kus pärast taevani tõusnud tüli tunded jällegi rahunevad ja närvipinge laandudes söandatakse taas teineteisele naeratada ning lepitust otsida. Tunne on sama, kuigi inimeste puhul on tegemist võrdsete partneritega, mitte nagu kaldalt merd imetledes, et üks on lõputult suur ja teine tolmukübemena tühine.

      Kui varem oli Madis siin viibinud alati koos Leiliga, siis nüüd, kui ta juba neljandat aastat lesepõlve pidas, pidi sanatooriumipuhkus olema teistmoodi: mehed omavahel, Madis ja Ronald. Kaks pensionärist vanameest, kes nüüd ratastega kohvreid järel vedades astusid mööda pikka koridori – Madis asjalikult ja emotsioonideta, Ronald aga alatasa ringi vaadates ja ümbrust uudistades. Toa number 217 ukse juures jäi Madis seisma ja torkas võtme lukuauku.

      „Vaatame siis järele, missugune tuba meile anti!”

      „Eks need kõik on vist ühtemoodi,” arvas Ronald. Ta oli sõidust väsinud, oleks tahtnud juba asemele pikali heita ja selga sirutada.

      Tuba oli tõesti samasugune nagu alati, veendus Madis. Kaks kušetti, madalad öökapid, kirjutuslaud, riidekapp, väike televiisor. Ta jättis kohvri ukse juurde, astus toa keskele ja vaatas rahulolematult ringi.

      „Telekas on ikka samasugune kui ennegi, väike nagu seasilm! Kumba voodit sa tahad?” küsis ta siis ja vastas ise: „Mina tahaksin aknapoolset.”

      „Ongi hea! Mul siit tagumisest lühem maa kusel käia, öösel hakkab ikka paar korda pakitsema,” viipas Ronald tualettruumi ukse poole. Ta riputas veidi kõheldes jope varna ja heitis kušetile pikali. „Selg väsis sellest pikast autos istumisest ära, tahaks veidi sirutamist.”

      Madis urahtas vastuseks midagi arusaamatut, tema arust polnud see teema, millest pikemalt juttu teha. Ta avas kohvri, võttis sealt sülearvuti ja hakkas seda lauale sättima.

      „Näe, sa oled isegi laptopi kaasa võtnud!” imestas Ronald.

      „Vaatan, kuidas siin internetiga on… Maailmaga peab kontakt olema.”

      „Nojah, seda minagi… Ma helistan Marjule, et oleme õnnelikult kohale jõudnud.” Ronald võttis telefoni, aga märkas siis, et sõber silmitseb teda varjamatult pilklikul ilmel.

      „Kas sa kavatsed igast meie liigutusest naisele ette kanda?” Madise toon polnud just noriv, aga omajagu üleolev või isegi halvustav küll.

      „Mis sa ajad! Meil Marjuga on alati kombeks teineteisele teada anda, et kõik on korras. Tänapäeva liikluses võib paljutki juhtuda, miks ta peaks ilmaaegu muretsema?”

      „Ja arvadki, et ta nii väga sinu pärast muretseb?” See oli juba selge pilge, mis nende sõnade tagant kostis, ja Ronald sai tigedaks.

      „Mis kurat sulle sisse on läinud? Me oleme sinuga nii vanad tuttavad, oma arust tunnen sind läbi ja lõhki, aga täna sa oleksid nagu ära vahetatud! Mis sa norid?”

      Madis ei vaevunud süüdistusele vastama. Istus laua taha, pani prillid ette ja hakkas arvutiga tegelema. Klõbistas klahvidega, kuni lõpuks enam-vähem rahule jäi.

      „Midagi siin ikka on, kiirus pole küll see, mis võiks olla, aga olgu… Ah arvad, et mina norin? Mina jälle arvan, et sina oled oma naist alati fetišeerinud, temast endale peaaegu ebajumala teinud! Muidu oled kõigiti täitsamees, aga teeneline naise tuhvlialune, see on sinu viga.”

      Ütlejat tabas Ronaldi tige pilk.

      „Kui me siin niiviisi tüliga alustame, siis lähme parem kohe laiali! Selle asemel, et siin sinuga terve nädal kakelda, lähen koju tagasi ja kogu lugu!”

      „Mina kakelda ei kavatse, ma räägin vaid tõtt! Ja mina ei lähe siit kuskile,” väitis Madis varjamatu üleolekuga. „Kakelda ma ei taha, aga sulle olen tahtnud alati öelda, et peaksid naise ees oma väärikuse säilitama ja tuhvli alt välja ronima! Nüüd on küll juba hilja midagi parandama hakata, aga parem hilja, kui üldse mitte.”

      Ronald Sarrik oli oma abielust mitmeid olulisi tarkusi kõrva taha pannud, ja üks nendest oli, et kui vihastad, siis loe endamisi kümneni; kui hirmsasti vihastad, siis loe kahekümneni, enne kui solvangule vastad. Kergesti ärrituvatele inimestele, kelleks Ronald ka ennast pidas, on niisugune rahunemispaus hädavajalik, et tühjast tekkinud tüli taevani ei tõuseks. Madisega olid nad ammu harjunud vastamisi hambaid teritama, aga need kahtlasevõitu huumoriga polsterdatud torked neelati enamasti alla ja jäid tähelepanuta. See oli tavaline meestevaheline kukevõitlus, mis on eelkõige ajendatud vaid soovist teisest sõnaosavam, aga paraku ka targem olla.

      Praegu olid aga sõiduväsimus, senitundmatu olukord ja mingi nimetu kärsitus Ronaldi üle võimust võtnud ja Madise ootamatult labane süüdistus tekitas temas tahtmise vastata teravamalt, kui tal tavaks oli. Siiski sundis teadmine, et ta on siin võõras kohas sõbrast eriti sõltuv, teda huuled kokku suruma ja vaikima. Vaikima nii kaua, et Madis lõpuks küsis:

      „Mis sinuga juhtus – jäid tummaks või?”

      Ronald