Arglik kevad. Erik Tohvri

selle maaga teha, mul pole teda vaja.”

      Maakorraldaja kergitas imestunult kulme ja oleks peaaegu muianud. Püha lihtsameelsus!

      „Keegi teie põllumaad vist ikka kasutab?”

      „Nojah, sealt ühistust käidi küsimas, kas võib need silovilja alla panna ja minul polnud selle vastu midagi.”

      „Noh, aga – kas te nendega lepingu tegite?”

      „Pole mul mingit lepingut. Allkirja vist andsin, põllud oleks muidu hukka läinud, las külvavad ja niidavad, mis mul sellest,” seletas Tilde.

      „Aga te saaksite ju nende pealt renti võtta!” ütles noormees nüüd õpetlikult, kuigi õpetatav oli temast kolm korda vanem. Tilde vaatas ootamatut külalist ja pilgutas arusaamatuses silmi.

      „Renti, äh? Nad siis maksaksid või?”

      „Muidugi, see on ju teie maa! Loomulikult.”

      „Ahah…” Võttis aega, enne kui sõnum lõplikult kohale jõudis. „Ei tea, kui palju seda rendiraha saaks?”

      Maakorraldaja klõpsutas kärsitult oma kohvri lukku.

      „Eks see oleneb kokkuleppest. Ja maa suurusest! Kui te vallamajja tulete, ma võin plaani pealt järele vaadata ja teile nõu anda. Aga helistage ette, lepime kokku. Mind ei ole alati kohal, sellepärast.”

      „Jajah, muidugi. Ainult see telefoninumber…”

      Mees kritseldas nõutud numbri kiirustades paberile. Ta oli kärsitu, sest polnud peaasja juurde veel jõudnudki. Aga nüüd oli aeg ka sellest juttu teha, miks ta tegelikult tuli.

      „Teate, proua… Mänd, mul on veel üks asi ajada. Teie talu maad jooksevad sinna küngasteni välja, mida Kitsemäeks nimetatakse?”

      „Jajah, seal oli ennevanasti meie karjamaa. Kitsemägi oli tervenisti meie oma.” Tilde noogutas, lapsena oli ta sinna iga päev pidanud lehmi ajama. Õnneks oli karjamaal traataed ümber ja karja hoida polnud tarvis.

      „Ma uurisin teie talumaade plaani… See Kitsemägi on nagu omaette sopp, vist paar hektarit. Kas…” Nüüd oli otsustav moment, kus ei tohtinud liigset huvi üles näidata. „Kas te ehk tahaksite selle osa maha müüa?”

      „See et… mismoodi?”

      „Noh, ma lihtsalt ostaksin selle Kitsemäe teie käest ära.”

      „Mis te seal tegema hakkate, seal põldu teha ei saa,” arvas Tilde.

      „Sinna sobiks mõned elumajad püsti panna.” Lemberg püüdis võimalikult ükskõikselt rääkida. „Või on teil endal Kitsemäega mõni plaan?”

      „Ei-ei, mis plaan minul nüüd… Mõtlete kohe päriselt osta?”

      „Eks ikka. Kui me hinnas kaubale saame.”

      „Ja mis see hind võiks olla?” See tuli Tilde poolt juba varjamatu uudishimuga. Tema oli kogu oma elu niimoodi ära elanud, et rahadega vaevu ots otsaga kokku tuli, ja oli niisuguse eluga harjunud. Aga nüüd, kui Priit Maasikas saeveskis töötamise eest oli talle palka maksnud ja siniseid sajalisi kapiriiulile kogunes, tekkis Muldri perenaisel raha vastu hoopis suurem huvi. Alevikus käies oli ta mitut värskelt remonditud maja näinud, uutmoodi kalasoomuseline katus peal, igaühel pealegi ise värvi. Ja seinad olid igal neist isemoodi laudade või plaatidega kaetud… Ning koju jõudes ja oma talu pragunenud eterniitkatust ja palkseinu vaadates oli Tilde mõelnud – oleks raha, laseks oma maja ka ära remontida.

      „Noh, see et…” Maakorraldaja võttis kohvrist kalkulaatori ja klõbistas klahvidega, ise hirmul, et pakub üle. Sest vaevalt et sellel eidel maahindadest aimu on. „Ma arvan, et võiksin teile maksta ruutmeetri eest… noh, näiteks viis krooni,” ütles ta siis kõheldes. Sellele vaeselt elavale naisele oleks see ju hirmsuur raha!

      „Viis krooni? Kui suur see köök on?” tundis Tilde huvi.

      „Noh, umbes kakskümmend ruutmeetrit,” arvas ametmees ringi vaadates.

      „Köögipõranda suurune tükk maksaks siis sada krooni?”

      Sa sitikas, see eit oskab isegi rehkendada! Ja kui ta saab teada, et naabervallas makstakse ruutmeetrist juba kakskümmend viis…

      „Eks umbes nii, jah,” kohmas ta. Aga ilus plaan Kitsemägi ära osta, see paarikümneks ehituskrundiks jagada ja juba hoopis teise hinnaga maha müüa vääris ka palju kõrgemat panust. Kuna oodatud rõõmupuhangut Muldri perenaise poolt ei järgnenud, lisas Lemberg: „Kui palju teie ruutmeetrist küsiksite?”

      „Mina ei ole hindadega kursis, pean järele uurima,” arvas Tilde.

      „Mina tean maa hinda päris hästi! Need võssakasvanud künkad just palju ei maksa.”

      „Seal on ju sarapuud ja kased, ega see pole võsa.”

      Ootamatult kõvaks pähkliks osutus see Muldri perenaine, Lemberg oli kerget saaki lootnud, aga võta näpust!

      „Võibolla siis kaheksa krooni ruutmeetrist. See teeks terve Kitsemäe hinnaks kuskil…” Jälle klõbistas mees klahve. „Sada kuuskümmend tuhat krooni, see on suur raha!”

      „Ahah,” ütles Tilde osavõtmatult. Kui see vallamees oleks rääkinud viiesajast, tuhandest või viiest tuhandest kroonist, oleksid need summad temani jõudnud; aga sada tuhat oli juba tabamatu suurus, peaaegu sama suur kui miljon. Ning naine ütles lihtsalt tapva rahuga: „Eks ma pean neid hindu uurima jah.”

      „Ja siis ma aitaksin teil ühistuga põldude rendilepingut teha…” See tuli Lembergilt juba peaaegu paluvalt. „See Kitsemägi seisab teil ju niisama, keegi seda ei taha ega hakkagi tahtma!”

      „Aga teie ju tahate?”

      „Noh, see et… tuli korraks niisugune mõte. Aga võibolla see polegi hea mõte, see on mul suur raha välja anda…” Öeldus oli juba ähvarduse maiku, aga Tildeni see ei jõudnud. Perenaine oli samuti istet võtnud ja silmitses teisel pool lauda istuvat noormeest nõelteraval pilgul.

      „Ah et Kitsemäele majad ehitada? Kes sinna elama tulevad?”

      „Eks ikka rikkad linnamehed, neil on autod käes ja kõik ihkavad linnast välja! Harinõmme polegi nii võimatult kaugel. Ja need, kes iga päev ei pea tööl käima, tuleksid siia heal meelel elama, Kitsemägi on ilus koht…” Nüüd sai vist palju, sähvatas mehe peas. Kes on enne kuulnud, et ostja kaupa kiitma kukub! Ning Lemberg lisas kiirustades: „Teab mis ilu seal küll pole, tahab kõva tööd, enne kui sellest võsast jagu saab.”

      Muldri Tilde istus kortsus kulmul laua ääres ja tema nägu oli järjest tähtsamaks muutunud. Sest ühtäkki oli ta lihtsa, vaese ja üksiku külanaise seisusest välja tõstetud ja tähtsate läbirääkimiste osaliseks saanud. Veel enamgi – temal oli nendes läbirääkimistes otsustav sõna öelda, millega see noorhärra pidi arvestama. Tilde tundis ennast peaaegu kõikvõimsa kuninganna või keisrinnana, kes ainsa viipega otsustab – armu või surma… Ning ütlemata mõnus oli tähtsat ja järelemõtlevat nägu teha, kuigi mõte seespool kuskilt tuge leidmata siia-sinna hüples.

      Tahab minu käest maad osta… Imelik, siiamaani ma nagu ei taibanudki, et ka maal on väärtus, et seda saab jupikaupa müüa nagu vorsti. Kolhoos võttis talumaad ära, keegi ei küsinudki, mis need maksavad, ja Muldrile jäeti vaid ümber maja lapike. Ja ega mul rohkem vaja polnudki, lehma ma ei pidanud ja kartulimaaks piisas… Kitsemägi, see oli kogu küla ühine koht, kus lapsed talvel kelgusõitu tegid ja kus igaüks võis sügisel pähkleid korjamas käia, aga näe – see küngas on ju minu oma! Ja need põllud siin ümberringi, kus kolhoos piirikraavid kokku kündis, on samuti minu omad!

      Lemberg silmitses ainiti Muldri talu mõttessevajunud omanikku ja otsustas, et oli seda naist ilmselt liiga lihtsameelseks pidanud, arvanud, et ta võimalusest õhinal kinni haarab. Aga nüüd tundus pakutud hinna tõstmine juba äraandlikuna, see ootamatult terane mutt võiks selle peale kohe taibata, et teda taheti haneks püüda, ja siis oleks edasine kaubategemine juba raske. Äriplaan oli küll ilus – kõigepealt Kitsemägi ära