Arglik kevad. Erik Tohvri

segamini, aga nüüd tuli meelde ja see on hirmus…”

      „Räägi, siis läheb sul kergemaks,” sundis Sander.

      „Siis ma… mõtlesin, et kui Rando oleks selles õnnetuses ka ise…” naine neelatas, aga jätkas: „…otsa saanud, siis oleks palju asju lahenenud… Kuidas saab üks ema niiviisi mõelda!”

      „Liis, kullake, raskel hetkel mõeldakse igasuguseid asju…” ütles Sander, aga tabas naise ülestunnistuses hoopis midagi muud ja sügavamat: usalduse. Niisuguse seiga meenutamine toob kindlasti kaasa häbi ja kahetsustunde, mida teiste eest alati varjata püütakse, Liis oli aga oma heitmõtte üles tunnistanud. Kartmata, et see teda mehe silmis kahjustada võiks.

      „Mõeldakse… aga kuidas saab üks ema niimoodi mõelda!” kordas Liis lohutamatult.

      „Ma arvan, et ta oli oma käitumisega sind juba kannatuse katkemiseni viinud, sellepärast.”

      „Oli… Muidugi oli! Aastaid juba… Ma pidasin teda täiesti lootusetuks, sellepärast ütlesingi temast kohtus lahti. Sest inimesi tappa, see käis üle mõistuse, sa saad ju aru!”

      „Ega ta seda ei tahtnud, see oli ikkagi õnnetus,” katsus Sander asja pehmendada, aga Liis sattus sellest hetkega teise äärmusesse.

      „Kui ma hakkan nii mõtlema, siis tuleb niisugune kahetsus peale, et… Ma oleksin võinud talle vanglassegi ilusamini kirjutada, südamlikumalt… Siis poleks ta võibolla seda teinud!”

      Nad istusid endiselt vastamisi, Liisi pea Sandri õlale toetatud, ning mees silitas naise juukseid. Äkki ei osanud kumbki enam midagi rääkida ja Sandril oli tunne, nagu hoiaks ta pesast kukkunud linnupoega, raatsimata teda pessa tagasi upitada. Liisi ahastusest tekkinud situatsioon lõhkus jällegi need piirid, mis mees oli endale seadnud, ja andis vähemalt mõtetele vaba voli.

      Jah, ta armastas seda tüdrukut. Armastas hoolimata sellest, et neid lahutas vanusevahe nagu põhjatu kuristik, millele ei saa silda ehitada. Armastas mingi trotsiga nende piiride vastu ja ometi teades, et see armastus kunagi mehe ja naise vaheliseks ürgseks tundeks ei realiseeru. Miks see peab nii olema, miks? Miks peab paratamatusega leppima, kui ollakse nii lähedased?

      Liis oli end kogunud ja tõmbus mehest eemale.

      „Näed siis, missugune ma olen… Mis tahes häda puhul tulen alati sinu juurest abi otsima,” ütles ta kahetsevalt.

      „Sa teed sellega mulle ainult rõõmu, Päikesetüdruk! Ma olen sulle ju mitu korda öelnud, et püüan sind igas hädas aidata.”

      „Sander – miks sa seda teed?”

      „Jälle küsid seda, mida ma olen juba mitu korda sulle seletada püüdnud. Kas ma pean jälle kordama, et…”

      „Ei-ei, parem mitte,” tõrjus naine ja mees otsustas jutuainet vahetada. Selleks, et Liisil tuleku põhjus kas või veidikeseks ununeks.

      „Kas sa veel mäletad, et kutsusid mind Laanehaua peremeheks?”

      „Millal see oli! Igiammu!” arvas Liis sügava ohkega.

      „Tähendab – meie oleme juba õige vanad tuttavad, eks?”

      „Tuttavad, jah… Eks ma sellepärast tulingi jälle sinu juurde. Sest mul ei ole ju ühtegi lähedast inimest peale…” Peale sinu, oli naine öelda tahtnud, aga äkki tundus see talle liiga siduvana ning ta jätkas kiiresti: „Mul ei ole ühtegi sugulast, sellepärast!”

      „Kas tõesti mitte ühtegi? Isa poolt jah, ma sain aru, et ei saagi olla, aga ema poolt peaks ju mõni ikka olema,” arvas Sander.

      „Ei ole! Ema ei teadnud ise ka oma vanematest midagi, ta oli sõjaajal kuskil Venemaal lastekodusse sattunud. Ta ei tahtnud endast kunagi rääkida. Ütles, et tema elu on ainult rist ja viletsus olnud. Ja alles hiljem ma taipasin, miks ta kõiki mehi vihkas! Ta küll otse nii ei ütelnud, aga…” Liis kogus end, aga otsustas siis lõpuni rääkida. „Ma sain tema jutust aru, et lastekodus olid vanemad poisid ta ära vägistanud! Lapsena, vist kümneaastasena…”

      „Aitab, ära enam räägi!” Sander oli alati jälestanud igasugust vägivalda, tal oli lihtsalt liiga madal valulävi. Liisilt kuuldu kutsus temas sedamaid esile kujutluspildi poiste kätte sattunud abitust tüdrukust, ning see oli nii vastuvõtmatu, et kõris hakkas pigistama ja käed iseenesest rusikasse tõmbusid. Sander Karm ei olnud kunagi agressiivsusega silma paistnud, juba poisipõlves hoidis ta kaklustest ja kraaklemistest eemale, aga seda enam läks igasugune ülekohus talle südamesse. Ta ei olnud sekkuja tüüp, aga tundis, et kui keegi tema lähedastele kavatseb kurja teha, on ta valmis ka võitlema.

      „Anna andeks, ma ei tahtnud…” Liis oli mehes äkki toimunud muutust märganud ja püüdis nüüd asja üle seletada. „Ma rääkisin ainult, miks mul sugulasi ei ole. Sellepärast!”

      „Liis, aga lepime kokku, et mina olengi sinu sugulane! Ka minul ei ole kedagi lähedast, üksik laps, nagu ma olin. Kuskil peaks üks onupoeg olema, aga temaga oleme ammu võõraks jäänud. Nii et sinuga oleme paras paar!”

      „Sugulasteks ei saa hakata, isegi mees ja naine ei ole omavahel sugulased,” arvas Liis.

      „Aga kelle asi see on, kui me omavahel nii kokku lepime?”

      „Kes sa mulle siis oleksid – kas onu või?”

      Ta ei öelnudki – isa! Miks ta enam nii ei öelnud kui sügisel? mõtles mees ega osanud hetkel taibata, kas sel oligi mingit tähendust.

      „Kas see ongi nii tähtis? Ma olen lihtsalt sinu sugulane Sander, muud midagi. Või – vanaema õetütre vennapoeg, kui soovid.”

      „Aga mina? Kes mina sulle olen?” uuris Liis tõemeeli, mehe naljaga kaasa minemata.

      „Sina oled minu Päikesetüdruk! Miks ei võiks ühel vanal mehel olla oma rõõmutoov Päikesetüdruk?”

      6

      Muldri hiirekuningas, kelle Tilde oli Sihvriks ristinud, mõnules kinnisilmi köögi aknalaual päikeselaigus. Näis, et kassil pole ümbritseva maailmaga vähimatki pistmist, aga see oli vaid petlik mulje, sest korraga ta tõstis pea ja hakkas teraselt aknast välja vaatama. Mingi liikumine oli tema tähelepanu äratanud.

      Pliidil podises pott kartulitega ja Tilde oli parajasti kaane üles tõstnud, et kahvliga nende pehmust proovida, kui ootamatult uksele koputati.

      „Kesse seal…” Muldrile sattus mõni võõras haruharva. Tilde oli küll seltsiv inimene, aga külas peeti teda ikkagi omamoodi veidrikuks, kellega läbikäimine hea tooni hulka ei kuulunud. Naine pani kahvli käest ja kaane potile tagasi, aga ei jõudnud veel ukse poole astuma hakata, kui uuesti koputati.

      „Jaa-jaa, tulen juba!” Tilde keeras ukse lukust lahti ja seisis vastamisi tundmatu noorepoolse meesterahvaga, kel oli kohvrike käe otsas. Diplomaadikohver, oli Tilde kuulnud neid plekist kandiga uutmoodi portfelle nimetatavat.

      „Tere, on see ikka Muldri talu?”

      „Ikka jah, siiamaani!” Perenaine vaatas tulijat hämmeldusega, oskamata ootamatust võõrast head või kurja arvata.

      „Kas lubate sisse astuda?”

      „No-noh, kui te just Muldrile…” Tilde astus eest ja hakkas sedamaid vabandama: „See uks on nii vana ja vilets ja link ka rikkis, seisab ainult luku varal kinni! Aga eks te võtke istet,” lisas ta siis veidi kõhklevalt. Ametimeestest, nagu tulija kindlasti oli, polnud kunagi midagi head oodata.

      Noormees võttis mütsi peast ja istus laua äärde. Avas oma kohvrikese ja võttis sealt mõned paberid.

      „Teie olete Matilde Mänd?”

      „Nii neh,” oli Tilde nõus.

      „Teie vanemad olid…” Mees otsis paberilt järge. „Joosep ja Kadri Saarik, jah?”

      „Olid jah. Mõlemad jäid Siberisse. Aga mis te niimoodi uurite?”

      Noor mees vist isegi punastas, ta oli liiga ülepeakaela asja kallale asunud. Aga asi oli huvitav, sellepärast.

      „Oi,