Peeglikillud. Erik Tohvri

kaugemale, Joalt oli sinnakanti vähemalt seitse kilomeetrit. Pikki pükse mul tollal veel ei olnud, selle eest pikad villased sukad, millele lisaks mahtusid koolist saadud saksa tanksaabastesse veel ka villased sokid. Kõigest hoolimata tundsin juba Linnamäest alla kõndides, et jalad hakkavad külmetama, sinnani aga olime kõndinud isegi vähem kui kaks kilomeetrit. Papa käskis mind joosta, aga põikpäine ja parasjagu laisk, nagu olin, ei võtnud ma head nõu kuulda. Poolel teel, kui jalad olid juba üsna kanged, püüdsin lõpuks sörkjooksu lasta, kuid juhatatud kaluriperesse jõudsin viimase taluvuse piiril valutavate jalgadega. Seal soendati mind üles, saime kaasa mõned külmunud tursad ja alustasime tagasiteed, mis millegipärast tundus lõbusam. Olen aga hiljem mõelnud, et küllap pidi ka vanaisal külm olema, sest tema nöörsaabastesse mahtusid vaid ühed villasokid ja kõrvadki olid tal paljad. Tema kandis talviti nimelt musta karakullnahast „papahhat”, mis kõrvu ei varjanud.

      Leiba saime Koogi aleviku kooperatiivipoest, seda toodi sinna minu mäletamist mööda kaks korda nädalas, arvatavasti Tallinnast. See oli hapukas, nätske sisuga vormileib, kuid taluleiva maitse oli siis juba ununenud ja paremat ma tahta ei osanudki.

      Jaanuarikuus toimus ka sündmus, mis muutis selle talve minu jaoks igati meeldejäävaks. Nimelt tuli kooli kiri, et lapsed saavad endale suuski tellida, võetagu vaid soovijad arvele ja tellitagu. Olen siiamaani imestanud, et sõjaajal selline asi võimalik oli, ja leidnud oma arust ka seletuse. Tegemist oli ilmselt kuskilt Saksa sõjaväelaost pärit suuskadega, mida Punaarmee ei vajanud ja mis koolidele realiseeriti. Suusad olid ilma klambriteta ja neile olid lisatud tarvitatud ja erineva moega, ilmselt Saksamaa elanikkonnalt rinde tarbeks kokku korjatud suusakepid. Sain endale helekollased suusad ja nende juurde valgeks värvitud puukepid, millel tumepunasest nahast kuue seosega rõngad. Täiesti puudusid aga suusasidemed ning nende ehitusest polnud mul aimugi. Õnneks olid koolivennal Haraldil veel ennesõjaaegsed suusad olemas ja nende sidemeid uurisin siis hoolega, et ma ei saaks jälle samasugune pettumuse osaliseks kui paar kuud tagasi endale uiske valmistades. Aga neid minu esimesi nii untsu läinud kui ka õnnestunud meisterdamisi olen eespool nimetatud romaanis küllalt põhjalikult kirjeldanud.

      Elu Jägala-Joal hakkas mulle üsna pea meeldima, sest seal oli minusuguse poisikese jaoks palju huvitavat, alates mitmekesisest loodusest ja lõpetades tehnikaga. Masinate rusud õhkulastud puupapivabrikus, kanal koos oma keeruliste vesiväravate süsteemidega, mis sel ajal vaid väikest elektrijaama toitis, kitsarööpmeline raudtee, mida mööda sai rullikul mäest alla mere poole pikki sõite tehtud… Või siis tilluke auru puhkiv vedur, mille taha haagitud platvormvagunil pärast vabriku hävimist vaid küttepuid ja lehmapidajate heinu veeti – kõik see oli mulle huvitav. Koolimajas käis iga paari nädala tagant sõjaväe rändkino ja rohkem kui filmi sisu, mis võõra keele tõttu nagunii arusaamatuks jäi, huvitasid mind ennenägematu aparatuur ja kino ajaks õuenurka põksuma pandud väike elektrijaam. Kevadel hakati õhkulastud silda taastama, purunenud betoontalad asendati osaliselt jämedate puutaladega, ning sellega lõppes ohtlik turnimine seni mööda sillarususid üles-alla kulgenud jalakäijate rajakesel.

      Ma ei ole küll mingi tehnokraat, kuid ei suuda tehnikasaavutusi imetlemata jätta. Jägala-Joal oli selleks suurejooneliselt rajatud vabrikukompleks, mis sai vajaliku energia Eesti suurima joa veelanguse ärakasutamisel. Kompleksi projekteerimisel oli oskuslikult arvestatud maastiku omapärast reljeefi ja sellega saavutatud kokku umbes viieteistmeetrine turbiine käitav veesammas.

      Jägala-Joa puupapivabrik rajati pärast Esimese maailmasõja lõppu. Pool kilomeetrit joast ülesvoolu tõkestati jõgi tammiga, paisjärvest rajati ligi kilomeetripikkune paemüüridega ääristatud kanal kohani, kus kaarega ümber asula kulgeva jõe joa-alune kärestik lõppes. Seejuures võeti arvesse seegi, et vabriku toormaterjaliks tarvitatavat puitu saaks kohale toimetada ka jõge mööda parvetades, palkide väljatõstmiseks oli kanalile rajatud laiem koht ja selle äärde raudtee. Suvisel ajal kasutasid asula elanikud seda basseinikujulist laiendit suplemiseks. Vabriku veeturbiinidele juhiti vesi kanali lõpul kolme umbes kahemeetrise läbimõõduga metalltoru kaudu. Tooraine – propside – kohaletoomiseks kui ka valmistoodangu, tselluloosipallide transportimiseks ühendas Jägala-Joad Raasiku raudteejaamaga kitsarööpmeline raudtee, mille harud ulatusid nii vabrikusse, propside laoplatsile, mis asus vabrikust kilomeetri võrra mere poole, kui ka asulasse majade vahele, et kergendada nii küttepuude kui muu elanikele vajaliku kraami transporti.

      Neljakümne esimesel aastal oli taganev Punaarmee lasknud õhku nii raudteesilla moodustanud jõetammi, vabriku kui ka selle tarbeks 1924. aastal paar kilomeetrit allavoolu ehitatud Linnamäe hüdroelektrijaama. Viimane on pärast kuuskümmend aastat varemetes seismist lõpuks taastatud, kuid Jägala-Joa suurejoonelistest vesirajatistest pole peale varemete midagi säilinud. Selle eest võimutseb Eesti suurim juga oma kunagises ilus, sest tehnilised vajadused paraku ei taha loodusiluga sobida…

      Selle mere poole laskuva raudteeharuga seoses meenub veel üks lugu. Sõja algul pealetungivate sakslaste eest paaniliselt taandudes olevat jõudnud Jägala-Joale üks Punaarmee merejalaväelaste väeosa, et jätkata kiiret rännumarssi mere poole. Asula juures haruteel seisnud tühi platvormvagun, soldatite põgenemissuunas kulgev raudtee oli aga silmanähtavalt allamäge. Ladunud siis kuivamaamadrused oma seljakotid ja püssid kiirustades platvormile, lükanud mitmetonnise vaguni ühisel jõul liikuma ja hüpanud ise peale. Vagun võttis muidugi õige kiiresti vungi sisse ja soldatid olid üritanud heast meelest isegi laulu lüüa. Aga juba kilomeetri pärast, endise propsilao juures väikese kurvi taga lõppes raudtee ootamatult; soldateid täis vagun tormas täiel kiirusel edasi ja lõpetas oma kuulsusetu teekonna alles kakskümmend meetrit pärast seda, kui oli rööbasteega kontakti kaotanud. Pidurdus oli nii äkiline, et hetkega olnud platvormvagun tühi ja metsaalune kolmekordseid vanduvaid sõjaväelasi ning nende kraami täis… Vagun, mis oli end telgedeni maasse kündnud, seisis seal aastaid.

      Vabriku jäänustele oli jõeäärses orus rajatud väike jõujaamahoone, mis andis asulale elektrit. Seda head anti tol ajal küll jaopärast – igal õhtul kell kümme väntas montöör vesivärava alla, pani jõujaama ukse lukku ja läks koju magama.

      Siiamaani olen ma väga vähe teinud juttu oma lihasest tädist, mamma õest Lindast, kes pere liikmena kõik meie elukohavahetused kaasa tegi. Jägala-päevil oli ta kolmekümneneljane, mis üldiselt peaks tähendama õitsvat naiseiga. Paraku oli Linda veidike lihtsameelne ja algatusvõimetu; arvan, et selles oli eelkõige süüdi kodune kasvatus – minu pärisema, kõigiti andekat tütart, kasvatati teadmisega, et temast peab midagi saama; Linda ei paistnud silma ei lauluande ega käteosavuse poolest, ta tegi oma igapäevatööd nurisemata, aga oli harjunud, et tema eest mõtlesid teised. Lisaks leiti tal kolmekümneaastasena emakakasvaja, mille arst esialgu raseduseks diagnoosis ja emale sellega peaaegu infarkti põhjustas. Aga minu hea vanaema oli oma sõnakuulelikus tütres niivõrd kindel, et raius vastu: ei ole, ei saa olla, see pole võimalik! Ei olnudki – raske operatsioon Rakvere haiglas lõppes teadmisega, et Linda ei saa kunagi lapsi. Jägalas andis papa Lindale kooliteenija koha. Lisaks koristamisele ja ahjukütmisele – kooli puid saagisime seejuures meie papaga! – kuulus kooliteenija ülesannete hulka ka koolikella helistamine. Seda tehti meie köögisopis klassiruumi ukse taga, kuid kell teise klassiruumi läbi klasse eraldavate topeltuste ei kostnud. Siis, tänu onu Johanneselt saadud teadmistele, mõtlesin välja elektrilise kõlisti – kooli kapis leidus telefoniaparaadi osi ning edaspidi oli Lindal vaja õigel ajal vaid köögiriiuli külge kinnitatud induktori vänta keerutada, kell aga helises klassiruume eraldavate uste vahel ning oli kuulda võrdselt mõlemal pool.