Peeglikillud. Erik Tohvri

oma oleku kui sõnadega maha rahustada, läksin jälle oma poisikesemänge mängima. Terve suve oli Nõlva talu läheduses väljaõppel olnud üks Eesti Leegioni tosinameheline väesalk, keda juhendas sakslasest allohvitser, ning nende tegemisi oli mul huvitav jälgida ja jäljendada. Tegin endale puupüssi ja papist kiivri, roomasin mööda kraave ning „tulistasin” kujuteldavat vaenlast. Siis tuli päev, mil üllatusega kuulsime, et Kehras on jälle Eesti Vabariik välja kuulutatud, jaamas sakslaste moonarong eestlaste poolt üle võetud ning sakslastega isegi võidukas lahing peetud. Igaühel pidi olema moonarongist võimalik võtta, mis võtta on – nii rääkis keegi külainimestest. Läksime ka meie, alati majanduslikult mõtleva ema eestvõttel, mina kahe naise – ema ja Linda sabas, ise kerget kõhedust tundes, sest tegemist oli ikkagi sõjaga. Papa loomulikult niisugusele retkele kaasa ei tulnud. Esimesena märkasime Kehra vabrikutornis lehvimas sinimustvalget lippu ning mitmel pool oli liikumas sama värvi käesidemetega rahvaväelasi. Nemad olidki rongi üle võtnud ja selleks väikese lahingu pidanud, kusjuures kaks Saksa sõdurit saanud surma. Kuulsin, kuidas kedagi kodunt labidat tooma kamandati, et langenuid maha matta.

      Raudtee ääres vedeles igasugust vagunitest väljaloobitud kolu – sõjaväeriideid, karvase vasikanahaga kaetud Saksa sõjaväe seljakotte, konserve ja muud pudipadi. Mäletan korralikke, mitmevärviliste kaanepiltidega saksakeelseid raamatuid, mille tiitellehel ilutses kellegi eestlasest omaniku tempel ja tema Tartu aadress – ilmne märk sellest, et raamatud olid sakslased mõnest korterist vaevalt et just ausal teel hankinud. Mind aga huvitas rohkem tehniline kolu – tühjad kuulipildujamagasinid, metallist padrunilintide karkassid, padrunitaskud koos rihmaga, mis kõik sobisid minu mänguarsenali. Vanaema toppis aga minu seljakotti paar sinelit ja muudki riidekraami ning hankis endale veelgi suurema kandami sedasama. Tema ettenägelikkusest sain aru alles aasta pärast, kui ta niiviisi saadud Saksa sõjaväesinelitest meile kõigile riideid õmbles. Jääkidest valmistas ta lasteriideid, mida taludes toiduainete vastu vahetamas käisime.

      Mina sain oma seljakoti pungil täis ja hakkasin esimesena Nõlva poole astuma, teised jäid veel koos hulga Kehra rahvaga asju sorima. Vabriku lähedal peeti mind aga kinni – käesidemetega patrull soovis kontrollida, mis mul seljakotis on. Vaatasid, muigasid ja käskisid edasi marssida – nad olid arvanud, et küllap poiss korjas padruneid. Neid aga kartsin ma sel ajal lausa hirmsasti.

      Nõukogude vägede tuleku eelsest ajast mäletan jahedat sügisööd, mil taevas oli täis lennukeid. Nende tee Tallinna kohale näis kulgevat otse üle meie talu, sest kogu laotus oli täis lakkamatut undamist. Pimeduses kostis üha sagedamini kauget plahvatusemürinat ja taevaserv Tallinna pool hakkas punaselt kumama, just nagu oleks päike otsustanud hakata teistpidi käima, püüdes seekord läänekaarest tõusta. Istusime oma toas, pimenduskatted olid akende ees, nurgalaual põles väike elektrilamp ja seegi oli igaks juhuks tumeda palakaga kaetud. Millegipärast istusime meie, lapsed, diivanil – poolõde Tiiu minust vasakul ja poolvend Jaan paremal pool. Ning korraga hakkas jälle kostma see vilistav heli, mida esimest korda olin Rakveres kogenud. Nüüd juba teadsin, mis sellele järgneb, rohkem vaistlikult kui teadlikult tõmbasin lapsed peadpidi enda sülle ja kummardusin ise nende kohale. Ja siis need mürakad tulid – terve plahvatuste seeria, mis pani maja vundamendini värisema ja aknaklaasid klirisema. Ühe lenduri närvid olid nähtavasti üles öelnud ja ta poetas oma surmatoova laadungi maha enne Tallinnani jõudmist. Kuigi tahaksin, ei suuda ma siiski uskuda, et tegemist oli humaanse žestiga, et mitte osaleda Eesti pealinna purustamisel…

      Nõlva elumaja jäi terveks ja pimedas ei saanud me aru, kuhu pommid kukkunud olid. Igaks juhuks veetsime ülejäänud osa ööst väikeses varjendis, mille kadunud onu Aleksander oli kuusehekitagusesse kuivanud kraavi ehitanud. Hommikul selgus, et kõik seitse lennukipommi olid langenud jõe vastaskaldale heinamaale. Pommikildudest oli ka meie karjamaa lepik osaliselt maha niidetud ja kasvama jäänud leppade tüved punaseks tõmbunud killujälgedest kirjuks muutunud. Ülejõe-naabri heinamaa oli aga nagu üles küntud, pommilehtreid ümbritsevad muldsed ringvallid katsid kogu jõeäärt. Papa nentis, et saatuse eest ei pääse keegi – oma arust olime küll sõjapaos, aga vaid paarsada meetrit jäi meid kindlast surmast lahutama.

      Järgmisel päeval tuldi külast teatega, et Tallinn olevat vallutatud. Rindejoon oli meist järjekordselt üle veerenud ning sellega saime seletuse ka pommirünnaku-ööl õues kuuldud raskete sõjamasinate liikumismürale, mis oli Piibe maantee poolt kostnud. Viimased sõjateated enne seda olid rääkinud rindest Emajõe joonel, sealt Tallinnani liikus sõda aga ootamatult ruttu ja peatusteta. Ent võidukat punaväge ei saanud me veel niipea näha – meie üksiku jõeäärse talu vastu ei tundnud huvi mitte keegi. Seevastu ilmusid paari päeva pärast tallu poolhiilides kaks saksa sõduri mundris meest.

      „Eestlased oleme! Kargasime metsa, tahaks kodumaile jõuda, aga…” Nad osutasid nõutult oma mundritele. „Niisuguse välimusega saab kuuli ilma küsimata! Äkki pererahvas leiaks midagi paslikumat selga?”

      Muidugi leiti, mehi oli ju majas mitut masti, lisaks kadunud onu riided. Nõlvalt kõndisid minema kaks metsatöölist, sest neile anti kuuri seinalt kaasa ka vana kahemehesaag ja kirves.

      „Kui nüüd mõni venelane tuleb, kohe metsa ja puu kallale! Ega tööinimese käest hakka keegi passi küsima!” olid ekssõdurid kuraasi juurde saanud. Ema aga korjas nende mundrikuued oma õmbluskaltsude hulka, mida tal oli juba mitu kotitäit.

      Need lugejad, kelle kätte on sattunud romaan „Äravalitu”, võibolla mäletavad spiritistlikku alustassiliigutamist, mis üldise šokiga lõppes ning Nõlval viimaseks jäigi. Ma aga ei saa ega tohigi jätta enda teada seda, mis toimus kaheksa aastat hiljem. Siis püüdsime huviliste ja uudishimulike noorte ringis jälle tassi liikuma panna. Suurema grupi juuresolekul see ei õnnestunud, nelja entusiastiga hakkas aga tass lõpuks liikuma ja paberil tähtedele osutama. Oli oktoobrikuu aastal 1952, mina ammugi juba tööinimeseks saanud, kaaslasteks olid pedagoogilises koolis õppivad tõsihuvilised neiud. Küsisime tassilt tühja-tähja, ilmselt midagi ebaolulist ta ka vastas. Siis hakkasime eksperimenteerima – küsisime asju, mida meie hulgast teadis ainult üks. Tass vastas õigesti! Siis otsustasime hakata tulevikku ennustama.

      „Ütle, millel sureb Stalin?” küsis keegi. Muigasime, seda oleksime tõesti teada tahtnud.

      Tass liikus aeglaselt, nagu järele mõeldes paar ringi. Ja siis tuli vastus:

      „5. märts 1953.”

      Selle peale naersime – keegi ei uskunud, et Kremli hirmuvalitseja saaks kaduda nii ruttu, vaid viie kuu pärast. Soovitati ennustatud kuupäev üles märkida, aga leidsime, et see jääb niigi meelde.

      Stalini haigestudes märtsi alguspäevadel helistasime üksteisele:

      „Sa kuulsid? Sa tead? Mäletad ju?”

      Tass ei valetanud! Ma tean, et seda on raske, praktiliselt täiesti võimatu uskuda, aga ma nägin seda oma silmadega. Kas see oli juhus? Võib olla, aga… Ei tarvitse olla just suur matemaatik, et taibata selle juhuse kaduvväikest tõenäosusprotsenti.

      Muidugi, ma ei usu tassi. Tass on vaid tehniline abivahend, mis mingi tõenäolisusega saab kollektiivse biovälja kaudu esile kutsutud informatsiooni ilmutada. Kerge on uskuda ja kontrollida, mida tass pajatab minevikust või olevikust. Aga tulevikust? Ma ei tea. Üksikfakt ei tõesta midagi ja vaevalt seda põhjalikult uurida õnnestukski. See tookordne pilk tulevikku võis olla taustsüsteemide vaheline läbimurre, hetkeks tekkinud rike, haruldane erand, mis vaid kinnitab reeglit, et üleloomulik on meie eest varjatud. Ja kordab, et me teame inimesest ja teda ümbritsevatest jõududest veel õige vähe. Kahjuks. Või hoopis – õnneks?

      Kolime vabrikuasulasse

      Sõda oli meie jaoks sedapuhku jälle möödas. Kuigi mehed omavahel kokku saades ikka ja jälle rääkisid Ameerikast ja Inglismaast, kes Nõukogude Liidu laiutamist Euroopas ja sealhulgas muidugi Eestis ei luba ja selleks päris kindlasti midagi radikaalset ette võtavad, polnud see lahendus ilmselt veel kuigi lähedal. Sõda müdistas alles Eesti pinnal, osa Saaremaad oli veel sakslaste käes ja lõplik võitja esialgu vaid aimatav.

      Papa ja ema pidasid omavahel korduvalt nõu ja siis võeti vastu lõplik otsus – Rakverre enam tagasi ei minda. Selle otsuse