Peeglikillud. Erik Tohvri

tõesti kõrgel, sest nende edasiliikumist ei olnud märgata.

      „Eks lähevad jälle Venemaale pommitama,” arutasime, aga mõni hetk hiljem hakkas kostma mingi senitundmatu, ebaloomulik heli. See oli midagi vilina ja vuhina vahepealset, see muutus järjest valjemaks ja pani kõrvatrummid vibreerima.

      „Mis see on?” Vahtisime kohkunult üksteisele otsa ja siis kostis maadvapustav ja kõrvulukustav kärgatus. Kohe ka teine. Kolmas. Neljas…

      „Pommitavad! See on pommitamine!” Olime hetkega jalul. Neli väikest mehehakatist tormas ülepeakaela kodu poole. Minul oli joosta kõige kaugemale, peaaegu terve tänava pikkus. Ma ei usu, et ma kunagi hiljem oleksin sellise paarisajameetrise vahemaa suutnud joosta kiiremini kui tookord, üheksa-aastase põnnina. Lapse esmainstinkt, et kõige halva eest leiab varju kodust, oli ainumäärav, mingi alalhoidlik varjumine ei tulnud mõttessegi. Õnneks rohkem plahvatusi seekord ei järgnenud; hiljem selgus, et kokku oli visatud kuus üsnagi suurekaliibrilist pommi. Lähim neist kukkus naabertänavasse, aga see õnneks ei lõhkenud. Selles pommirünnakus jäid terveks nii majad kui inimesed, lähedasel Seminari tänaval ja Rägavere teel purunesid aga aknaklaasid. Niisuguse aktsiooni eesmärk sai olla ainult vaenlase tagalas taktikaline paanikakülvamine ning hiljem saime mitmel korral selletaolisi rünnakuid tunda. See, 1942. aastal kogetu, oli aga esimene Nõukogude vastuaktsioon, mis andis märku Saksa poole senise hoogsa pealetungi takerdumisest.

      Üldse seostuvad järgnenud sõja-aastad Rakveres minu mälus üksikute tugevate negatiivsete elamuste reana. Enamasti olid need pommirünnakud, mil õnneks vaid üksikuid lennupomme visati ja mis sügisperioodil toimusid tavaliselt öösiti või hilisõhtul. Eriti tõenäolised oli õhurünnakud aga kuuvalgetel talveöödel. Tänapäeval on raske kujutleda, et täiskuuperioodid olid sel ajal linnaelanikel hoolega kalendritesse märgitud, ja kui täiskuu ajal ilm umbpilve tõmbus, tähendas see inimestele suurt kergendust. Üks selline veebruari täiskuuöö on mulle eriliselt meelde jäänud. Mind kästi järjekordselt riietes magama heita, Nooruke kruttis raadiot, et raginate-segamiste vahelt sõjauudiseid kuulda, siis aga hakkas üha tihedamini väljas kuulatamas käima – õhurünnaku korral antavat häiret oli meie juures äärelinnas vaid nõrgalt kuulda. Juba tavaliseks saanud kohvritevirn välisukse kõrval, ema ja Linda süngelt ootusärevad näod – kõik see kuulus nende sõjaõhtute juurde, aga ei suutnud ometi minu lapseund takistada. Seekord aga raputas ema mind ärkvele, kui seinakell pool kaksteist näitas.

      „Erik, tõuse üles, pane mantel selga. Vist hakkavad pommitama,” püüdis ta öelda eriti rahuliku häälega, aga mind haaras paanika – niisugust äratamist polnud ma seni kogenud.

      „Mis me teeme? Kuhu me läheme?” pärisin ärevalt. Keldrit meie majal ei olnud, oli vaid väike köögipõranda-alune panipaik kartulite ja hoidiste tarvis. Sinna ronida poleks olnud mõistlik, seda oli ka minu kuuldes arutatud.

      „Vaatame, vast läheme õue,” arvas vanaema.

      Kiiresti ja värisevi käsi tõmbasin oma pikad villased sukad jalga. Pikki pükse kohtas minuealiste jalas siis haruharva, nii imelik kui see tänapäeval ka ei tundu. Tanksaapad sukkade otsa, sall kaela, talvepalitu, suusamüts ja kindad. Nooruke, ema ja Linda võtsid kohvrid ning läksime õue. Oli kummaliselt valge ja külm veebruariöö, lumi helkles kuidagi kollase ja võikana. Ka üksikud pilved taevas paistsid kummaliselt kollaselt helendavat. Täiskuu oli pooleldi pilvede varjus, kuust see kummaline valgus tulla ei saanud. Siis aga lisandus valgusele tuntud ja halvaendeline heli – monotoonne ning omapäraselt lainetav oua-oua-oua… Need olid kõrgel lendavad lennukid ja neid pidi olema palju. Alles aastaid hiljem seda heli meenutades taipasin, et heli lainetamise põhjustas paljude lennukimootorite ligilähedaselt sarnane pöörlemissagedus, mis liitudes paneb kaugelt kostva heli lainetama. Need halvaendelised helilained peegeldusid hoonetelt, pilvedelt, lausa igalt poolt ja tekitasid minus kabuhirmu. Tänavat mööda juba mindi, rahvas lausa vooris mööda võikat-kollakat valgust peegeldavat talveteed linnast välja.

      „Eks seekord peab vist ikka minema…” Nooruke heitis pilgu majale, nagu jätakski ta koduga jumalaga.

      „Jaa! Lähme ka, lähme ruttu!” kiirustasin. Kogu elu olen ma passiivset ootamist alati kõige ebameeldivamaks pidanud. Minek tähendas minu jaoks tegevust, omapoolset panust selleks, et end ja teisi ähvardavast ohust säästa. Tegelikult ma muidugi lihtsalt kartsin.

      Tänaval liitusime üldise põgenikevooriga. Paljudel olid kompsud kelgule laotud, paljud läksid lihtsalt niisama, kott või kompsuke käeotsas. Ja kohe kohtas vanaisa tuttavat – kedagi minule tundmatut kolleegi. Nad kätlesid, meie kogu perega seisatasime, kõik teised aga läksid kiirustades edasi. Arvan siiamaani, et Noorukesel oli kolleegi ees veidi piinlik, et ka tema, soliidses eas pedagoog, oli üldise paanikaga kaasa läinud. Mina aga oma kümneaastase hirmu täis olekuga pahvatasin:

      „Mis te siin veel tutvustate! Lähme ruttu!” Just täpselt nii ma ütlesin, sõnu valimata ja viisakusele mõtlemata. Nii, nagu oleks mu üldiselt korralik kasvatus plangutagusesse kodumajja jäänud. Ja Nooruke, kes tavalises olukorras pidanuks mu ilmtingimata läbi noomima, vabandas, et sõda on lapse närvid ära rikkunud. Majade vahelt välja jõudes nägime ka võika valguse tekitajat – linna lähedal põldude kohal hõljus mitu kobarat valgustuspomme, mida nende välimuse järgi tabavalt „jõulupuuks” hüüti. Lennukimootorite kurjakuulutav heli lähenes veelgi, iga hetk oli oodata pommisaju algust, kuid me olime õnneks juba linnast eemale, hõreda männimetsa alla jõudnud, seega oma arust otsese pommiohu eest pääsenud.

      Seekord vedas nii meil kui Rakvere linnal – tõusis tuul, kandis „jõulupuud” kaugele Kadrina poole ja linnale langes vaid paar pommi. Needki kukkusid linna teise serva, raudteejaama kanti. Miks selle jaoks nii suurejoonelist ettevalmistust ning tervet lennueskadrilli oli vaja, ei tea. Öösel kella kolme ajal valitses linnas jälle vaikus, ka kuu oli pilvede taha kadunud ning me kõmpisime koju tagasi. Selleks, et hirmuga hakata järgmist ööd ootama…

      Linnainimese vastu oli sõda palju julmem ja hoolimatum ning need, kel vähegi võimalik, kolisid ära maale. Maale oli Tallinnast kolinud ka minu pärisema ehk mamma koos oma perega. Tema käekäiku olen lähemalt kirjeldanud romaanis „Äravalitu”. Sõitsime emaga talle Tartumaale külla ja jällegi sai sõidul komistuskiviks Tapa jaam, kus ootasime edasisõidu võimalust üle viie tunni. Kodunt kaasa võetud võileivad said mul peagi söödud ja kõht nõudis lisa. Ainuke söödav, mida Tapal oli võimalik osta, olid pabertorbikutes vaarikamarjad, ja neid siis ostiski ema mulle päris ohtralt. Kõik läksid loomulikku teed mööda minu sisemusse, kuni… Öökimine, mis lõpuks järgnes, on meeles siiamaani ning tooreid vaarikamarju ei söönud ma ligi kolmkümmend aastat.

      Me lahkume Rakverest

      Vahepeal üsnagi kaugele Venemaale veerenud sõda hakkas endast jälle ja üha pealetükkivamalt märku andma. Järjest rohkem liikus tänavail sõjaväge, järjest rohkem toodi linna haavatuid. 1943/44. kooliaasta kujuneski tavatult lühikeseks, sest ka viimased linna koolimajad muudeti sõjaväehaiglateks. Ka Saksa sõdurid olid muutunud – varem alati sõbralikud, naeruhimulised ja abivalmis noored mehed olid kadunud, Vaterland’ist toodud mobiliseeritud olid sõnaahtrad ja sünged ning nende hulgas oli rohkesti vanemaid mehi. Meil oli juba üsna tavaliseks saanud, et söögitoas ööbis alatasa kolm-neli sakslast, kes juba järgmisel hommikul edasi „nach Osten” tõttasid. Siis tuli üks märtsiõhtu, mil pimeduse saabudes jällegi võõrad lennukid undama hakkasid. Valmistusime järjekordselt halvimaks, kuid väike Rakvere linn pommitajaid seekord ei huvitanud. Nende sihiks oli Tallinn ja sel ööl viisid nad oma surmakülvava lasti meist üle mitmel korral. Järgmisel päeval räägiti, et Tallinna põlemise kuma oli Rakvereni paistnud. Õhurünnaku tegelikust ulatusest saadi teada alles mõni päev hiljem, kui pealinnast saabus rakverelaste peavarjuta jäänud omakseid varjupaika otsima.

      Nooruke ja ema käisid murelike nägudega ringi. Seni ei olnud meie linn suuremate õhurünnakute ohvriks langenud, oli visatud vaid üksikuid pomme ja vaid paar maja kannatada saanud. Naaberlinnakese Tapa raudteesõlme ümbrust oli aga ikka ja jälle korduvalt rünnatud. Arvestades Rakvere tähtsust Saksa sõjaväe jaotuspunktina, oli tõenäoline, et rünnakud pidid peagi ka meile jõudma.

      „Niipea