Pärtliöö. Prosper Merimee

kui peremees rääkis, tõmbas Mergy oma tulipunaseid põlvpükse jalga ja selle liigutuse juures potsatas ta rahakukkur lahtisest taskust põrandale. Paistab, et heli, mida kukkur seejuures tegi, oli teistmoodi, kui Mergy ootas, sest ta kahmas selle kohe murelikult kätte ja tegi lahti.

      „Mind on paljaks varastatud!” karjus ta peremehe poole pöördudes.

      Kahekümne kuldeküü asemel, mis tal kukrus pidi olema, oli seal vaid kaks.

      Isand Eustache kehitas õlgu ja muigas põlglikult.

      „Mind on paljaks varastatud!” kordas Mergy, pannes kiiruga vööd kinni. „Mul oli selles kukrus kakskümmend kuldeküüd, ja ma tahan need tagasi saada: teie majas varastati need mult ära.”

      „Vannun oma habeme juures, see mulle meeldib,” karjus kõrtsmik jultunult. „See õpetab teid eemale hoidma nõidadest ja vargaplikadest. „Nojah,” lisas ta vaiksemalt, „eks sõber tunne sõpra! Kõik need toredad Greve’i46 võllaroad, ketserid, nõiad ja vargad, seltsivad ja käivad omavahel läbi.”

      „Mida sa, kelm, räägid?” karjus Mergy, olles seda vihasem, et ta südamepõhjas tundis etteheite õigsust; ja nagu ikka inimene, kellel ei ole õigus, otsis ta igast tühiasjast põhjust tülitsemiseks.

      „Ma räägin,” ütles kõrtsmik häält tõstes ja pani käe puusa. „Ma räägin, et te olete minu majas kõik ära lõhkunud, ja ma nõuan, et te kõik kuni viimase sou’ni kinni maksate.”

      „Mina maksan oma osa ja mitte liaarigi rohkem. Kus on kapten Corn… Hornstein?”

      „Mult on ära joodud,” jätkas isand Eustache, karjudes üha valjemini, „mult on ära joodud rohkem kui kakssada pudelit head vana veini, selle eest te annate vastust.”

      Mergy oli nüüd täiesti riides.

      „Kus on kapten?” karjus ta müriseva häälega.

      „Läks minema juba rohkem kui kaks tundi tagasi, ja käigu ta kuradile nagu ka kõik hugenotid, kes ootavad, et me nad ära põletaksime!”

      Võimas kõrvakiil oli ainus vastus, mille Mergy suutis sel momendil leida.

      Üllatus ja kõva löök sundisid kõrtsmikku kaks sammu taganema. Tema külottide taskust ilmus välja suure noa sarvest pea; ta surus selle pihku. Kahtlemata oleks juhtunud suur õnnetus, kui ta oleks oma esimesele vihahoole järele andnud. Kuid ettevaatus ohjeldas tema raevu, sundides teda märkama, et Mergy sirutas käe voodipeatsi poole, kus rippus pikk mõõk. Kõrtsmik loobus sedamaid ebavõrdsest võitlusest ja ruttas trepist alla, karjudes kõigest kõrist:

      „Tapavad! Põletavad!”

      Jäänud lahingutandril peale, aga üsna murelik oma võidu tagajärgede üle, pani Mergy vööpandla kinni, torkas püstolid sinna vahele, sulges sadulakoti, ja kahmates selle kätte, otsustas minna esimese ettejuhtuva kohtuniku juurde kaebust esitama. Ta lükkas ukse lahti ja pani jala esimesele trepiastmele, kui vaenlase vägi tuli talle ootamatult vastu.

      Kõige ees sammus peremees, vana hellebard käes; otse tema kannul tulid kolm kokapoissi praevarraste ja kaigastega; naabrimees roostes arkebuusiga moodustas järelväe. Ei üks ega teine leer oodanud nii kiiret kohtumist. Ainult viis või kuus trepiastet lahutasid kahte vaenupoolt.

      Mergy laskis koti kukkuda ja kahmas ühe püstoli. See vaenuliigutus näitas isand Eustache’ile ja tema abilistele, kuivõrd väär oli nende lahingukord. Täpselt samuti nagu pärslased Salamise merelahingus polnud nad valinud positsiooni, kus nad oleksid saanud oma jõude paremini ära kasutada. Nende väeosa ainus mees, kellel oli tulirelv, ei saanud seda kasutada, haavamata enda ees olevaid kaaslasi; samal ajal aga hoidsid hugenoti püstolid oma sihikul treppi kogu ulatuses ja võisid nad ühe hoobiga maha kõmmutada. Mergy püstoli kuke vinnatõmbamise kiiks kajas nende kõrvus niisama hirmuäratavalt, kui oleks kõlanud püstolipauk ise.

      Vaenlase kolonn keeras spontaanselt kannal ringi ja ruttas kööki avaramat ja soodsamat lahinguvälja otsima. Kiire põgenemisega lahutamatult kaasnevas korralageduses tahtis peremees oma hellebardi keerata, takerdus aga jalgupidi sellesse ja kukkus maha. Suuremeelse vaenlasena põlastas Mergy relvade kasutamist, viskas vaid põgenikele järele oma koti, mis langes neile peäle nagu kaljupank ja iga sammuga üha kiiremini veeredes tegi lõpu nende pagemisele. Trepp oli vaenlastest puhas ja murdunud hellebard oli jäänud sõjatrofeeks.

      Mergy tormas trepist alla kööki, kus vaenlane oli võtnud ennast ühte ritta. Arkebuusikandjal oli relv laskevalmis ja ta puhus põlevale tähile. Peremees oli üleni verine, sest ta nina oli kukkumisel kõvasti viga saanud, ja hoidus oma sõprade selja taha, nii nagu haavatud Menelaos47 kreeklaste ridade taha. Machaoni ja Podaleiriose48 asemel pühkis tema naine, juuksed sassis ja tanupaelad lahti, mehe nägu räpase salvrätiga.

      Mergy tegi kõhklemata oma otsuse. Ta sammus otsejoones arkebuusiga mehe juurde ja pani talle püstolitoru vastu rinda. „Viska taht ära – või sa oled surmalaps!” karjus ta.

      Taht kukkus põrandale, ja surudes saapaninaga süüdatud nööriotsa, kustutas Mergy tähi. Otsekohe panid ka teised liitlased relvad maha.

      „Väike karistus,” ütles Mergy peremehe poole pöördudes, „mis teile minu poolt osaks sai, annab teile kahtlemata õpetust, kuidas võõraid viisakamalt kohelda: kui ma tahaksin, võiksin ma lasta kohalikul halduskohtunikul teie kõrtsi sildi maha võtta; aga ma ei ole õel. Noh, palju ma teile oma osa eest võlgnen?”

      Isand Eustache, märgates, et Mergy oli oma kardetava püstoli kuke kinni klõpsatanud ja püstoli rääkimise ajal vöö vahele pistnud, sai pisut julgust juurde, ja ennast kogu aeg pühkides pomises nukralt:

      „Lõhkuda taldrikuid, peksta inimesi, lüüa korralikel ristiinimestel nina lõhki… teha põrgulärmi… ma ei tea pärast seda kõike, kuidas on võimalik ausale inimesele hüvitada.”

      „Vaadake,” jätkas Mergy naeratades, „teie katkise nina eest maksan ma seda, mis ta minu arvates väärt on. Teie lõhutud taldrikute asjus pöörduge raiterite poole; see on nende asi. Jääb veel teada saada, kui palju ma võlgnen eilse õhtusöögi eest.”

      Peremees vaatas oma naist, kokapoisse ja naabrit, otsekui tahaks neilt ühtaegu nõu ja abi küsida.

      „Raiterid, raiterid!” porises ta. „Nende raha näha saada pole just lihtne asi; nende kapten andis mulle kolm livri ja kornet virutas jalaga.”

      Mergy võttis ühe oma kahest kuldeküüst, mis oli talle jäänud. „Kuulge, lahkume heade sõpradena,” ütles ta ja viskas isand

      Eustache’ile raha, kes aga ei sirutanud kätt välja, vaid laskis rahal põrandale kukkuda.

      „Üks eküü saja lõhutud pudeli eest; üks eküü maja laostamise eest; üks eküü inimeste peksmise eest!”

      „Üks eküü, kõigest üksainus eküü!” kordas naine niisama haliseval toonil. „Siin käib aeg-ajalt katoliku härrasmehi, kes teinekord teevad natuke lärmi, aga nemad vähemalt teavad asjade hinda.”

      Kui Mergyl oleks rohkem kapitali olnud, siis oleks ta kahtlemata oma leeri heldusemainet toetanud.

      „Jumal tänatud!” vastas ta tõredalt. „Aga neid katoliku härrasmehi ei varastatud paljaks. Otsustage nüüd,” lisas ta, „võtke see eküü või te ei saa midagi.” Ja ta astus sammu, otsekui tahaks raha tagasi võtta.

      Perenaine kahmas selle kohe pihku.

      „No ja nüüd tooge mu hobune; ja sina jäta praevarras ja kanna mu kotti.”

      „Teie hobune, austatud aadlimees!” sõnas üks isand Eustache’i teener nägu krimpsutades.

      Hoolimata teda vaevavast murest tõstis peremees peaja hetkeks välgatas ta silmis pahatahtliku rõõmu helk.

      „Ma toon ise teie hobuse, kallis härra; ma toon teie toreda hobuse.” Ja ta läks välja ikka veel salvrätikut nina ees hoides. Mergy läks

46

Greve’i väljak Pariisis – endisaegne hukkamispaik

47

Menelaos – Sparta kuningas Homerose eeposes „Ilias”; tema naise Ilusa Helena röövimise pärast puhkes Trooja sõda

48

Machaon ja Podaleirios – kreeka mütoloogias arstikunstijumal Asklepose pojad, mõlemad arstid ja Trooja sõja kangelased