Pärtliöö. Prosper Merimee

rahulikult Beville, „soovib, et tema armuke Sillery oleks vooruslik, meie sõber Vaudreuil aga väidab samal ajal, et daam ei ole seda ja et tema, Vaudreuil, teab sellest mõndagi.”

      Otsemaid kostis üldine naerulagin ja Rheincy raev kasvas Veelgi ning ta põrnitses vihast põlevate silmadega Vaudreuil’d ja Beville’i.

      „Ma võin mõnda tema kirja näidata,” ütles Vaudreuil.

      „Ma ei luba sul seda teha!” karjus ševaljee.

      „Ma siis loen härradele tema kirja ette,” ütles Vaudreuil õelalt

      Ritades. „Võib-olla nad tunnevad tema käekirja niisama hästi kui mina, sest ma ei pretendeeri sellele, et olen ainus, keda ta oma kirjade ja lahkusega on austanud. Siin on läkitus, mille ma sain temalt veel täna hommikul.” Ta paistis tuhnivat taskus, otsekui tahaks sealt kirja välja võtta.

      „Sa valetad, nii et suu suitseb!”

      Laud oli liiga lai, et paruni käsi oleks tema vastas istuva ševaljeeni ulatunud.

      „Ma sunnin sind oma sõnu tagasi võtma, nii et nad sulle kurku kinni jäävad!” karjus Vaudreuil. Ja ta saatis oma sõnu pudeliga, mille ta ševaljeele vastu pead tahtis visata. Rheincy põikas löögi eest kõrvale ja kiiruga tooli ümber paisates tormas seina juurde, et võtta sealt mõõk, mille oli sinna riputanud.

      Kõik tõusid püsti, mõned selleks, et tülitsejaid lahutada, teised selleks, et mitte liiga ligidal olla.

      „Jätke järele, te olete hulluks läinud,” karjus George, astudes paruni ette, kes oli talle ligemal. „Kas kaks sõpra peavad võitlema mingi armetu seelikukandja pärast?”

      „Vastu pead visatud pudel on sama mis kõrvakiil,” ütles Beville külmalt. „Noh, mu kallis sõber ševaljee, tõmba mõõk välja!”

      „Aus mäng! Aus mäng! Tehke ruumi!” karjusid peaaegu kõik koosolijad.

      „Hei, Jeannot, pane uks kinni,” ütles nagu muuseas „Mauri peremees, kes oli harjunud seda laadi stseene nägema. „Kui sõdurid mööda lähevad, võib see härraseid segada ja majale kahju tuua.”

      „Te tahate võidelda söögitoas nagu purjus landsknehtid?” ütles George, püüdes aega võita. „Oodake vähemalt homseni.”

      „Olgu, homseni!” sõnas Rheincy. Ja ta tegi liigutuse, nagu tahaks mõõga tuppe torgata.

      „Meie väikesel ševaljeel on hirm nahas,” ütles Vaudreuil.

      Otsemaid lükkas Rheincy kõik tema teel olijad kõrvale ja tormas vaenlase poole. Mõlemad ründasid raevukalt; ent Vaudreuil oli jõudnud siduda hoolikalt oma vasema käsivarre ümber salvräti ja kasutas seda osavalt lõikavate löökide pareerimiseks, sellal kui Rheincy, kes sellisele ettevaatusabinõule polnud tähelepanu pööranud, sai vasakust käest haavata juba esimeste löökide ajal. Sellegipoolest võitles ta vapralt edasi, kutsus oma teenri ja nõudis temalt pistoda. Beville hoidis teenrit tagasi, väites, et Vaudreuil’l ei ole pistoda ja järelikult ei pea seda olema ka tema vasksel. Mõned ševaljee sõbrad protestisid; vahetati teravusi, ja uniselt oleks duell muutunud üldiseks kokkupõrkeks, kui Vaudreuil poleks sellele lõppu teinud, paisates oma vastase maha ohtliku löögiga vastu rinda. Ta pani sedamaid jala Rheincy mõõgale, et takistada teda seda üles võtmast, ja tõstis enda oma, et anda surmahoopi. Duelliseadused lubasid säärast julmust.

      „Vaenlasel ei ole relva!” karjus George. Ja kahmas Vaudreuil’l mõoga käest.

      Ševaljee haav ei olnud surmav, aga ta kaotas palju verd. Haav Seoti salvrättidega kinni nii hästi kui saadi, sellal kui tema pressis Sünnitult naerdes hammaste vahelt, et asi ei ole lõppenud.

      Varsti tulid üks munk ja haavatohter, kes haavatu pärast mõnda aega tülitsesid. Siiski jäi haavatohter peale, ja lasknud oma patsiendi kanda Seine’i kaldale, viis tohter ta paadiga koju.

      Sellal kui kõrtsiteenrid viisid ära verised salvrätid ja pesid Punetavat põrandat, toodi uued pudelid lauale. Vaudreuil, kes oli oma mõõga hoolikalt puhtaks pühkinud ja tuppe pistnud, lõi nüüd risti ette ja tõmbas kõigutamatu külmaverelisusega taskust kirja, nõudis vaikust ja luges ette esimese rea, mille peale kõik Mürinal naersid:

      „Mu kallis, see tüütu ševaljee painab mind… “

      „Lähme siit ära,” ütles Mergy tülgastusega vennale.

      Kapten läks talle järele. Kiri paelus üldist tähelepanu ja nende äraminekut ei märgatudki.

      IV

      Usuvahetaja

      DON JUAN

      Mis! Kas sina võtad kõike seda

      puhta kullana, mis ma äsja ütlesin,

      ja arvad, et mu suu kõneles,

      mida süda tundis?57

      Kapten George tuli koos vennaga tagasi linna ja viis ta oma koju. Kõndides vahetasid nad vaevalt paar sõna; stseen, mille tunnistajad nad olid olnud, oli jätnud painava mulje ja pani tahtmatult vaikima.

      Niisuguses tülis ja sellele järgnenud reeglitevastases võitluses ei olnud tollele ajajärgule midagi tavatut. Prantsusmaa ühest otsast teise põhjustas aadelkonna hell tundlikkus kõige saatus-raskemaid sündmusi sellisel hulgal, et tagasihoidliku arvestuse kohaselt kaotas Henri III ja Henri IV valitsusajal duellide maania tõttu elu rohkem aadlikke, kui nõudis seda kümme aastat kodusõda.

      Kapteni korter oli sisustatud elegantselt. Lillelised siidkardinad ja säravate värvidega vaibad paelusid kõigepealt Mergy suurema lihtsusega harjunud pilku. Ta astus ruumi, mida tema vend nimetas oma oratooriumiks – sõna „buduaar” ei olnud veel leiutatud. Ilusasti nikerdatud tammepuust palvepink, itaalia kunstniku maalitud madonna ja suure pukspuuoksaga kaunistatud pühaveenõu näisid õigustavat toa harrast eesmärki, samas aga musta damastiga kaetud puhkease, Veneetsia peegel, naiseportree, relvad ja muusikariistad andsid tunnistust selle valdaja seltskondlikest tavadest.

      Mergy heitis põlgliku pilgu pühaveenõule ja pukspuuoksale, mis talle nukralt meenutasid venna ususalgamist. Nooruke teenei tõi maiustusi, suhkurdatud mandleid ja valget veini: teed ja kohvi veel ei joodud; ja vein asendas meie esiisadel kõiki neid Peeni jooke.

      Mergy, klaas käes, laskis oma pilgul rännata üha uuesti madonnalt pühaveenõule ja pühaveenõult palvepingile. Ta ohkas igavalt, ja silmitsedes sundimatult lebavat venda, ütles:

      “Sa oled nüüd siis päris papist! Mida ütleks ema, kui ta siin oleks?”

      See mõte näis kaptenit piinavalt puudutavat. Ta kibrutas oma õhedaid kulme ja tegi käega liigutuse, otsekui paludes venda Seda kõneainet vältida; too aga jätkas halastamatult:

      “Kas see on võimalik, et sa oled ka oma südames lahti öelnud meie perekonna usust, nagu sa seda suuga oled teinud?”

      „Meie perekonna usk!.. Minul pole seda kunagi olnud… Kes? Mina… peaksin uskuma teie inisevate pastorite variserlikke ütlusi!.. Mina!..”

      “Iseendast mõista! Sinu arvates on parem uskuda puhastused, pihtimist, paavsti ilmeksimatust! Parem on põlvitada ühe kaputsiini tolmuste sandaalide ees! Tuleb aeg, mil sa arvad, et pole võimalik sööma hakata, ilma et oleksid öelnud parun de Vaudreuil’ palvet.”

      „Kuule, Bernard, ma vihkan vaidlusi, eriti neid, kus on juttu religioonist; aga varem või hiljem tuleb mul sinuga asjad selgeks rääkida, ja et me selle juures juba oleme, siis räägime lõpuni: ma räägin sulle puhtast südamest.”

      “Sa siis ei usu kõiki papistide absurdseid väljamõeldisi?”

      Kapten kehitas õlgu ja pani helisema karmuse, lastes oma säärikukontsal vastu põrandat prantsatada. Ta karjus:

      „Papistid! Hugenotid! Ebausk mõlemal pool. Ma ei saa kuidagi uskuda seda, mida minu mõistus näitab mulle absurdsena. Meie litaaniad ja teie psalmid, kõik see totrus on ühepalju

57

Moliere, „Don Juan” (tõlkinud Ott Ojamaa)