Pärtliöö. Prosper Merimee

siis nägite teda?” küsis Mergy.

      „Mina mitte, aga minu vanaema. Ja tal oli mehe nägu nii hästi meeles, et ta oleks võinud sellest mehest portree joonistada.”

      „Ja mida mees ütles linnapeale?”

      „Ta pakkus linnapeale võimalust vabastada linn hirmsast nuhtlusest saja tukati eest. Võite isegi arvata, et linnapea ja elanikud olid sellega kohe nõus. Sealsamas tõmbas võõras oma kotist välja pronksflöödi; siis läks ta keset turuplatsi kiriku ees, kuid pööras sellele selja, pange seda hästi tähele, ja hakkas puhuma kummalist viisi, niisugust, mida ükski saksa flöödipuhuja polnud kunagi mänginud. Kuuldes seda viisi, sibasid rotid ja hiired sadade ja tuhandete kaupa aitadest, müüriaukudest, sarikate ja katusekivide alt tema juurde. Aina oma flööti puhudes sammus võõras Weseri jõe äärde; ja seal kääris ta püksid üles ja astus vette, ning tema kannul kõik Hamelni rotid, kes otsekohe ära uppusid. Tervesse linna oli jäänud vaid üksainus rott, ja kohe kuulete, mispärast. Võlur, sest see ta oli, küsis ühelt venivillemilt, kes polnud veel Weserisse astunud, mispärast valge rott Klauss ei ole veel tulnud.

      ‘Isand,’ vastas rott, ‘ta on nii vana, et ei jaksa enam kõndida.’

      ‘Mine talle ise järele,’ käskis võlur. Ja rott keeraski kähku linna poole tagasi, kust ta õige pea tuligi koos vana valge rotiga, kes oli nii igivana, et ei suutnud ennast ise enam edasi lohistada. Mõlemad rotid, kusjuures noorem tiris vanemat sabast, astusid Weserisse, ja uppusid nagu nende kaaslasedki. Nõnda sai linn nendest puhtaks. Aga kui võõras tuli raekotta lubatud tasu järele, siis linnapea ja elanikud, kaalutledes, et neil pole enam põhjust rotte karta, ja kujutledes, et nad tulevad hõlpsasti toime võõraga, kellel ei ole kaitsjaid, ei häbenenud sugugi talle pakkuda kümmet tukatit saja asemel, mida olid lubanud. Võõras hakkas protestima: ta saadeti pikalt. Siis ähvardas mees, et paneb neid palju rängemalt maksma, kui nad kaubast kinni ei pea. Linlased naersid suure häälega ähvarduse peale ja viskasid ta raekoja uksest välja, nimetades teda Ilusaks Rotipüüdjaks! Seda sõimusõna kordasid linnalapsed, kõndides tema järel tänavaid mööda kuni Uue väravani. Järgmisel reedel ilmus võõras täpselt südapäeval uuesti turuplatsile, aga seekord oli tal peas purpurpunane kübar, väga imelikult üleskeeratud äärtega. Ta võttis oma kotist flöödi, aga see oli hoopis teistsugune kui esimene, ja niipea kui ta puhuma hakkas, siis läksid kõik linnapoisid ja – tüdrukud kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani talle järele ja kõndisid koos temaga linnast välja.”

      „Ja Hamelni elanikud lasid tal lapsed ära viia?” küsisid Mergy ja kapten nagu ühest suust.

      „Nad läksid talle järele kuni Koppenbergini, ühe koopa juurde, mis on nüüd kinni topitud. Flöödimängija astus koopasse ja kõik lapsed tema kannul. Mõnda aega oli veel tema flöödi helisid kuulda; need jäid järjest vaiksemaks; lõpuks ei kostnud enam midagi. Lapsed olid kadunud, ja sellest ajast peale pole keegi neist mingeid teateid saanud.”

      Mustlanna vakatas, et jälgida oma kuulajate nägudelt, mis mulje oli tema jutt jätnud.

      Raiter, kes oli olnud Hamelnis, võttis nõuks rääkida ja ütles:

      „See lugu on täitsa tõsi, sest kui Hamelnis räägitakse mõnest erakordsest sündmusest, siis öeldakse: ‘See juhtus kakskümmend aastat, kümme aastat pärast meie laste äraminekut… Falkensteini lossihärra rüüstas meie linna kuuskümmend aastat pärast meie laste äraminekut.’”

      „Aga kõige imelikum on see,” ütles Miia, „et samal ajal ilmusid siit kaugel Transilvaanias välja mingid lapsed, kes rääkisid head saksa keelt ja kes ei osanud öelda, kust nad tulid. Nad abiellusid kohalike inimestega, õpetasid lastele oma keelt, ja sellest tulebki, et kuni tänase päevani räägitakse Transilvaanias saksa keelt.”

      ,Ja need on Hamelni lapsed, keda kurat sinna viis?” küsis Mergy naeratades.

      „Olgu taevas mulle tunnistajaks, et see on puhta tõsi!” pahvatas kapten. „Mina olen olnud Transilvaanias, ja ma tean, et seal räägitakse saksa keelt, ümberringi aga pursivad kõik mingit põrgulikku ja arusaamatut keelt.”

      „Kas te tahate, et ma ennustan teile tulevikku?” küsis Miia Mergylt.

      „Heameelega,” vastas Mergy, pannes oma vasema käe mustlanna piha ümber ja sirutades talle samal ajal oma parema avali käe.

      Miia silmitses seda umbes viis minutit sõnagi lausumata ja vangutas mõtliku näoga aeg-ajalt pead.

      „Noh, mu kaunis laps, kas ma saan endale armsamaks naise, keda ma armastan?”

      Miia nähvas talle käe pihta:

      „Õnn ja õnnetus,” ütles ta, „sinisilmad teevad head ja halba. Kõige hullem on see, et sa valad omaenda verd.”

      Kapten ja kornet vaikisid, paistes ühtviisi rabatud süngest ettekuulutusest. Kõrtsmik lõi kõrval ägedasti risti ette.

      „Ma usun, et sa oled tõepoolest nõid, kui sa mulle ütled, mida ma nüüd kohe teen.”

      „Sa suudled mind,” sosistas mustlanna talle kõrva.

      „Ta on nõid!” hüüatas Mergy mustlannat suudeldes. Ta jätkas sosinal jutuajamist kauni ennustajaga, ja nende hea läbisaamine näis kasvavat iga hetkega.

      Trudchen võttis mandoliinitaolise mänguriista, millel olid peaaegu kõik keeled alles, ja mängis alustuseks ühe saksa marsi. Nähes siis enda ümber sõdurite ringi, laulis ta omas keeles sõjalaulu, mille refräänile raiterid täiest kõrist kaasa möirgasid. Kapten sai tema eeskujust innustust ja hakkas laulma kohutavalt käriseva häälega vana hugenottide laulu, mille muusika oli vähemasti niisama barbaarne kui sõnadki:

      „Uhke prints Conde

      tapetud on see;

      härra Admiral –

      sel veel sadul all.

      Koos La Rochefoucauld’ga44

      kihutavad hooga

      minema papistid,

      papap-papapistid!”

      Veinist kuumaks köetud raiterid hakkasid laulma, igaüks oma laulu. Taldrikute ja pudelite killud katsid põrandat; köök kajas vandesõnadest, naerupahvakutest ja bakhantlikest lauludest. Ent õige pea hakkas uni Orleans’i veini abiga võimust võtma enamiku selle bakhantliku stseeni tegelaste üle.

      Sõdurid heitsid magama pinkidele; kornet, olles pannud kaks vahimeest ukse juurde, lohistas end taarudes voodi poole; kapten, kes oli veel säilitanud arusaamise sirgjoonest, läks laveerimata trepist üles peremehe tuppa, mille ta oli kui kõrtsi parima välja valinud.

      Kuid Mergy ja mustlanna? Juba enne kapteni laulu olid mõlemad kadunud.

      II

      Pärast pidu

      KANDJA

      Noh, kas maksate juba!45

      Oli juba ammugi suur valge väljas, kui Mergy ärkas, pea ikka veel pisut uimane eelmise õhtu mälestustest. Riided vedelesid toas läbisegi ja sadulakott oli avatult põrandal. Ta ajas end istuli ja vaatas pead kratsides natuke aega seda tohuvabohu, otsekui püüaks mõtteid koguda. Tema näost võis lugeda ühtaegu väsimust, imestust ja muret.

      Rasked sammud kostsid kivitrepilt, mis tema tuppa tõi. Uks läks lahti, ilma et keegi oleks vaevunud koputama, ja kõrtsmik tuli sisse veelgi tusasema näoga kui eile; aga tema pilkudest võis lugeda jultumust, mis oli asendanud hirmu.

      Ta vaatas toas ringi ja lõi siis risti ette, just nagu oleks segadust nähes õudusest kohkunud.

      „Ai, ai, noor aadlimees,” hüüdis ta, „ikka veel voodis? Tõuseme aga üles, sest meil on vaja arveid klaarida.”

      Mergy haigutas hirmuäratavalt ja lükkas jala voodist välja.

      „Miks

44

La Rochefoucauld, Louis Francois Armand, hertsog de (surn. 1572), üks peamisi protestantliku leeri juhte ususõdade ajal, tapeti Pärtliööl

45

Moliere, „Naeruväärsed eputised” (tõlkinud Ott Ojamaa)