Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman

anatoomiat.64 Kuna on teada, et viha juured asuvad reaktsiooni „ründa-või-põgene” võitlemise osas, ei ole üllatav, kui Zillmann leidis, et universaalseks viha vallandajaks on ohustatuse tunne. Seda ei põhjusta mitte ainult otsene füüsiline oht, vaid, nagu sagedamini juhtub, sümboolne oht enesehinnangule või väärikusele: oht, et sinuga käitutakse ebaõiglaselt või karmilt, et sind solvatakse või alandatakse, takistatakse tähtsa eesmärgi saavutamisel. Need ettekujutused töötavad limbilist tungi vallandava päästikuna, millel on ajule kahene efekt. Selle tungi üheks osaks on katehhoolamiinide vallandumine, mis tekitab kiire, ajutise energiatulva, millest piisab inimese „üheks jõuliseks aktiks”, nagu Zillmann ütleb, näiteks jooksmiseks või võitluseks. See energiatulv kestab mõned minutid ning valmistab keha ette tõsiseks võitluseks või kiireks põgenemiseks, olenevalt sellest, kuidas emotsionaalne aju vastast hindab.

      Samal ajal tõstab teine mandelkeha tekitatud virvendus läbi närvisüsteemi adrenokortikaalse haru keha üldise toonuse tegevusvalmiduseni, mis kestab kauem kui katehhoolamiinide energiatulv. Üldine neerupealiste ja ajukoore erutus võib kesta tunde, isegi päevi, ning see hoiab emotsionaalset aju ärrituste suhtes erilises valmisolekus, mille baasil võivad eriti kiiresti tekkida järgnevad emotsioonid. Üldiselt selgitab neerupealiste koore ärgastamisest tingitud kiirreageerimisseisund, miks inimesed vihastavad kergemini, kui neid on juba ärritatud või veidi provotseeritud. Igasugune stress põhjustab adrenokortikaalse süsteemi aktivatsiooni, alandades taluvusläve viha tekitajate suhtes. Seega on inimene, kellel raske tööpäev seljataga, eriti aldis hiljem kodus vihastama millegi peale (lapsed on liiga lärmakad või lohakad), mis muidu emotsionaalset kaaperdamist vallandada ei suudaks.

      Zillmann on nendele arusaamadele vihast jõudnud hoolika eksperimenteerimise tulemusel. Ühe tüüpilise uuringu käigus provotseeris tema abiline vabatahtlikke katsealuseid, mehi ja naisi, nende kohta kohatuid märkusi tehes. Seejärel vaatasid katsealused kas meeldivat või ebameeldivat filmi. Hiljem anti katsealustele võimalus abilisele kätte maksta omapoolse hinnanguga, mida kasutati otsuse tegemisel, kas viimane tööle võtta või mitte. Kättemaksu intensiivsus oli proportsionaalne sellega, kui ärritatud nad äsjavaadatud filmist olid; peale ärritavat filmi olid nad vihasemad ning andsid kõige hullema iseloomustuse.

      Viha sünnitab viha

      Tõenäoliselt on Zillmanni uurimustest abi, et seletada selle nii tavalise tüli dünaamikat, mille tunnistajaks ma ühel päeval sisseoste tehes olin. Eemal, kaubahalli lettide vahel oli kuulda, kuidas noor ema ütles oma umbes kolmeaastasele pojale rõhutatult talitsetud toonil: „Pane… see… tagasi!”

      „Aga ma tahan seda!” vigises poeg ning klammerdus tugevamini ninjakilpkonnadega kaerahelbepaki külge.

      „Pane see tagasi!” Valjemini, viha võtab tuure.

      Sellel hetkel pillas ostukärus istuv väiksem jõmpsikas käest moosipurgi, mida ta lakkunud oli. Kui see maha kukkus ja kildudeks lendas, hüüatas ema: „No nüüd aitab!”, andis tulivihaselt väiksemale laksu, haaras kolmeaastase käest karbi, virutas selle lähimale riiulile, haaras lapse kaenlasse ning ruttas piki lettidevahet edasi, lükates ostukäru ohtlikult kiiresti; väiksem laps hakkas nutma ja poeg kisas jalgu siputades: „Pane mind maha, pane mind maha!”

      Zillmann leidis, et kui keha on juba ärritusseisundis nagu sellel emal ning miski vallandab emotsionaalse kaaperdamise, on järgnev emotsioon eriti intensiivne, olgu siis tegemist viha või ärritusega. See mehhanism toimib, kui keegi satub raevu. Zillmann näeb kasvavat viha „provokatsioonide seeriana, millest igaüks tekitab aeglaselt taanduva ärritusreaktsiooni”. Selles jadas saab igast järgnevast viha tekitavast mõttest või aistingust minipäästik mandelkeha juhitavatele katehhoolamiinide pursetele, millest igaüks kasutab eelneva hormonaalset tõukejõudu. Enne kui esimene on vaibunud, vallandub teine, kolmas kuhjub nendele otsa, ja nii edasi; iga laine voogab osaliselt eelmisele peale, tõstes kiiresti organismi füsioloogilise ärrituse taset. Mõte, mis tekib sellises kuhjumisprotsessis hiljem, vallandab tunduvalt ägedama viha tekitaja kui see, mis tekkis varem. Viha kuhjub viha otsa ja emotsionaalne aju kuumeneb üle. Siis lahvatab mõistuse poolt kammitsemata raev kergesti vägivallaks.

      Selles seisundis ei ole inimestes andestust ja nendega ei ole võimalik mõistlikult rääkida; nende mõtteid täidab vaid kättemaks ja karistus, nad ei hooli võimalikest tagajärgedest. Selline kõrge ärrituse tase, ütleb Zillmann, „loob illusiooni jõust ja haavatamatusest, mis innustab ja soodustab agressiivsust”, ning raevutsev „kognitiivse juhtimiseta” inimene langeb tagasi kõige madalamate reaktsioonide tasemele. Võimutseb limbiline süsteem; tegevust hakkavad juhtima kõige tooremad elu brutaalsuse õppetunnid.

      Vihapalsam

      Analüüsides eelkirjeldatud raevu anatoomiat näeb Zillmann kaht peamist sekkumisvõimalust. Üks meetod viha leevendada on viha vallandavatest mõtetest kinni haarata ja need kahtluse alla seada, kuna just olukorra esmane hinnang kinnitab ja julgustab esimest vihapurset^[8.], järgnevad hinnangud puhuvad vaid leeke lõkkele. Oluline on õige ajastamine: mida varem vihatsükli jooksul seda tehakse, seda parem on mõju. Tegelikult soikub viha täielikult, kui informatsioon selle leevendamiseks jõuab kohale enne viha ajel tegutsema hakkamist.

      Arusaamise jõud viha leevendamisel saab selgeks teise Zillmanni katsega, kus toore käitumisega assistent solvas ja provotseeris velotrenažööril sõitvaid katsealuseid. Kui katsealustele anti võimalus ebaviisakale kätte maksta (taas halva iseloomustuse abil, mida nende arvates kasutati assistendi töölevärbamisel), tegid nad seda kurja rõõmuga. Eksperimendi teises variandis sisenes pärast katsealuste ülesärritamist ja enne võimalust kätte maksta teine assistent, kes ütles väljakutsuvalt käitujale, et teda oodatakse koridori teises otsas telefoni juurde. Enne telefoni juurde minekut tegi ta halvustava märkuse ka uue assistendi kohta. Viimane aga ei lasknud end sellest häirida ning selgitas, kui teine oli välja läinud, et too kannatab kohutava vaimse pinge all ja närveerib eelseisvate suuliste lõpueksamite pärast. Kui vihastel katsealustel oli seejärel võimalus ebameeldivale vennikesele kätte maksta, siis nad ei teinud seda, vaid tundsid talle hoopis kaasa.

      Selline leevendav informatsioon võimaldab viha tekitavaid sündmusi ümber hinnata, aga sel viisil viha leevendamise puhul kehtivad kindlad tingimused. Zillmann leiab, et meetod töötab hästi keskmise tugevusega viha korral, raevu kõrgtasandil aga enam ei aita, sest inimesed on „kognitiivse võimetuse” kütkes, mis tähendab, et nad ei suuda enam selgelt mõelda. Väga raevunud inimesed heitsid leevendava informatsiooni kõrvale sõnadega „Kahju küll!” või nagu Zillmann delikaatselt märkis, „kõige vängema sõimuga, mida inglise keel võimaldab”.

      Mahajahtumine

      Kui ma olin umbes 13-aastane, lahkusin kodust vihahoos ning kinnitasin endale, et ei lähe enam iialgi tagasi. Oli ilus suvepäev ning ma jalutasin kaua kaunitel nurmedel, kuni viimaks vaikus ja ilu mind rahustasid ning lohutasid, ja mõne tunni pärast läksin ma kahetsedes tagasi, kogu viha peaaegu lahtunud. Sellest ajast saadik käitun ma vihastades samal moel ning leian, et see aitab kõige paremini.

      Kirjeldus pärineb katsealuse suust, kes osales esimeses viha teaduslikus uuringus 1899. aastal.65 Tänase päevani on see viha leevendamise teise meetodi mudel: tuleb füsioloogiliselt maha jahtuda, oodata, kuni adrenaliini tase on langenud, sellises ümbruskonnas, kus tõenäoliselt puuduvad uued viha vallandajad. Näiteks tülitsedes peab mõneks ajaks teisest eemale pääsema. Mahajahtumise ajal saab vihane inimene mõtete kõrvalejuhtimisega pidurdada vaenulike mõtete eskalatsioonitsüklit. Zillmann peab viha tekitava mõtteahela katkestamist äärmiselt võimsaks tuju tõstmise vahendiks ja seda lihtsal põhjusel: meeldivalt aega veetes ei ole kerge vihane olla. Nipp on selles, et viha on kõigepealt vaja jahutada tasemeni, et oleks võimalik meeldivalt aega veeta.

      Zillmanni viha kasvamise ja kahanemise analüüs selgitab üsna hästi Diane Tice’i tähelepanekuid strateegiate kohta, mida inimesed enda sõnul tavaliselt viha leevendamiseks kasutavad. Üheks selliseks üpris efektiivseks strateegiaks on üksiolek maharahunemise ajal. Paljud mehed lähevad siis autoga sõitma – avastus, mis paneb mõtlema, kui sa ise roolis

64

Raevu uurimist kirjeldab Dolf Zillmanri, „Mental Control of Angry Aggression”, Wegneri ja Pennebakeri „Handbook of Mental Control”.

65

Rahustav jalutuskäik: tsiteeritud Tavrise raamatus „Anger: The Misunderstood Emotion”, lk 135.