Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman

reaktsiooni kogemist.

      Skaala ühes otsas on inimesed, kelle emotsionaalne teadvus on kõikehaarav, ja teises need, kellel sellist teadlikkust pole peaaegu olemaski. Mõelge tudengi peale, kes õhtul märkab, et ühiselamus on puhkenud tulekahju, läheb võtab kustuti ning summutab leegid. Mitte midagi erakordset peale selle, et nii kustuti juurde kui ka tagasi ta mitte ei jooksnud, vaid kõndis. Põhjus? Ta ei tundnud, et asi oleks olnud pakiline.

      Selle loo jutustas mulle Edward Diener, Urbanas asuva Illinoisi ülikooli psühholoog, kes uuris, millise intensiivsusega inimesed oma emotsioone kogevad.52 See tudeng torkas valitud juhtumite hulgas silma kõige pingevabama inimesena, keda Diener kunagi kohanud oli. Tegemist oli mehega, kellel praktiliselt puudusid tugevad tunded, inimesega, kes tunneb elu jooksul kas vähe või mitte midagi, isegi tulekahju-sarnases hädaolukorras.

      Vastukaaluks mõelge naisele, kes jääb Dieneri skaala teise otsa. Kui ta kaotas kord oma lemmiksulepea, oli ta päevade kaupa masenduses. Teinekord jälle sattus ta reklaamist kallis poes toimuva naiste jalanõude väljamüügi kohta sellisesse vaimustusse, et jättis kõik toimetused sinnapaika, hüppas autosse ning sõitis kolm tundi Chicagosse, et poodi minna.

      Diener leiab, et üldiselt tunnevad naised nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone tugevamalt kui mehed. Hoolimata soost on nende tundeelu, kes rohkem märkavad, rikkam. Üks asi, mida kõrgenenud emotsionaalne tundlikkus tähendab, on see, et sellistel inimestel vallandub emotsionaalne torm vähimagi ärrituse puhul, olgu see siis taevalik või põrgulik, samal ajal kui teine äärmus ei koge peaaegu mingeid tundeid, isegi kõige kohutavamates olukordades.

INIMENE ILMA TUNNETETA

      Gary vihastas oma pruudi Elleni välja, sest kuigi ta oli intelligentne, hoolikas ja edukas kirurg, oli ta emotsionaalselt tuim ega reageerinud mingitele tundeavaldustele. Kuigi Gary oskas rääkida suurepäraselt teadusest ja kunstist, jäi ta vait, kui asi jõudis tunneteni, isegi tunneteni Elleni vastu. Kuidas naine ka ei püüdnud temast kirge välja pigistada, jäi Gary tuimaks ja äraolevaks. „Minu loomuses ei ole oma tundeid väljendada,” ütles Gary psühhoterapeudile, kelle juurde ta Elleni pealekäimisel läks. Kui jõuti tundeeluni, siis ta lisas: „Ma ei tea, millest rääkida, mul ei ole tugevaid tundeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid.”

      Ellen polnud ainus, kes Gary osavõtmatusest löödud oli; nagu Gary terapeudile tunnistas, ei suutnud ta kellegagi avameelselt oma tunnetest rääkida. Põhjus: kõigepealt ta ei teadnud, mida tundis. Oma arust ei tundnud ta ei viha, kurbust ega ka rõõmu.53

      Gary terapeut märgib, et selline emotsioonitus teeb Gary ning teised temataolised värvituks ja ükskõikseks: „Nad tüütavad kõik ära. Sellepärast nende naised nad ravile saadavadki.” Gary emotsionaalne loidus on näide sellest, mida psühhiaatrid kutsuvad aleksitüümiaks, kreekakeelsest sõnast a, mis tähendab „puudumist”, teris – „sõna” ja thymos – „tunnet”. Sellistel inimestel ei ole oma tunnete jaoks sõnu. Tegelikult paistab, nagu puuduksid neil sootuks tunded, kuigi pigem põhjustab sellise mulje võimetus oma emotsioone väljendada, mitte aga nende tegelik puudumine. Sellised inimesed jäid kõigepealt silma psühhoanalüütikutele, keda ajas segadusse üks rühm analüüsile allumatuid patsiente, kes teatasid, et neil puuduvad tunded, kujutlused ja värvilised unenäod – ühesõnaga tundeelu, millest üldse juttu teha.54 Aleksitüümikuid iseloomustavateks kliinilisteks joonteks on raskused tunnete kirjeldamisel, olgu tegu nende endi või teiste omadega, ning äärmiselt väike emotsionaalne sõnavara.55 Veelgi enam, nad jäävad hätta emotsioonide eristamisega, samuti ka emotsioonide ja kehaliste aistingute eristamisega, nii et nad võivad rääkida, kuidas neil võtab seest õõnsaks, süda puperdab, ajab higistama ja paneb pea pööritama, taipamata, et nad tunnevad ärevust.

      „Nad jätavad mulje, et on teistsugused, tulnukasarnased olevused, kes on tulnud absoluutselt erinevast maailmast ja sunnitud elama tunnete poolt valitsetud ühiskonnas,” kirjeldab neid Harvardi psühhiaater dr Peter Sifneos, kes termini aleksitüümia 1972. aastal välja mõtles.56 Näiteks nutavad aleksitüümia all kannatavad inimesed harva, aga kui nad seda teevad, siis pisaraterohkelt. Siiski satuvad nad segadusse, kui küsida, mille pärast nad pisaraid valavad. Üks aleksitüümia patsient oli niivõrd häiritud filmist vähki surevast kaheksa lapse emast, et nuttis end magama. Kui tema terapeut ütles, et võib-olla liigutas see film teda, kuna meenutas talle oma ema, kes oli tegelikult vähki suremas, jäi naine liikumatult istuma, olles segaduses ja keeletu. Kui küsiti, kuidas ta end tunneb, vastas ta, et „kohutavalt”, suutmata oma tundeid paremini selgitada. Ning ta lisas, et leiab end aeg-ajalt nutmas, teadmata täpselt, miks.57

      Siin ongi probleemi tuum. Asi pole selles, et aleksitüümikud ei tunne kunagi midagi, nad hoopis ei suuda teada saada, mis nende tunded täpselt on, olles eriti abitud neid sõnaliselt väljendama. Neil puudub täiesti emotsionaalse intelligentsuse põhioskus – eneseteadvus, teadmine sellest, mida me tunneme, kui me parajasti tunneme. Aleksitüümia näitab, kuivõrd ekslik võib olla tavamõistuse arusaam, et meie tunded on midagi iseenesest mõistetavat – nendel inimestel ei ole tunnetest vähimatki aimu. Kui midagi, enamasti aga keegi, neid tunde tekkimiseni liigutab, on see kogemus nende jaoks jahmatav, ohjeldamatu, midagi niisugust, mida peaks iga hinna eest vältima. Nende tunded, kui neid üldse on, mõjuvad segadusse ajava stressivoona ja nagu ütles see filmi pärast nutnud patsient, neil on „kohutav” olla, kuid nad ei suuda seletada, mida see „kohutavus” tegelikult tähendab.

      Niisugune tunnetealane segadus paneb neid sageli kurtma ebamääraste terviseprobleemide üle, kuigi tegelikult on tegemist hoopis emotsionaalse distressiga, mida psühhiaatrias tuntakse somatisatsiooni nime all, kui emotsionaalset painet peetakse füüsiliseks vaeguseks (erinevalt seega psühhosomaatilisest haigusest, mille puhul emotsionaalsed probleemid tekitavad tõelisi meditsiinilisi probleeme). Tegelikult on psühhiaatrite huvides aleksitüümikud välja noppida abi saamiseks arsti poole pöördunute hulgast, kuna neil on kombeks kaua ja tulutult otsida diagnoosi ja ravi sellele, mis on tegelikult emotsionaalne probleem.

      Keegi ei oska veel kindalt öelda, mis põhjustab aleksitüümiat, kuid dr Sifneos oletab, et tegemist on ühenduse puudumisega limbilise süsteemi ja uuskoore, eriti kõnekeskuse vahel, ja see tees vastab meie kasvavatele teadmistele emotsionaalsest ajust. Sifneos märgib, et ränkade krambihoogude all kannatavad patsiendid, kellel see ühendus nende sümptomite leevendamiseks kirurgiliselt läbi lõigati, muutusid emotsionaalselt loiuks, nagu aleksitüümia all kannatajadki, ei suutnud nad sõnastada oma tundeid ning järsku kadus nende fantaasia. Kokkuvõtteks: kuigi emotsionaalse aju juhteteed võivad tunnetega ühendusse astuda, ei ole uuskoor võimeline neid tundeid lahterdama ning lisama neile keelelist nüanssi. Henry Roth märkis oma romaanis „Nimetagem seda uneks” keele mõjuvõimu kohta: „Kui suutsid oma tunnet sõnades väljendada, oli see sinu.” Siit on pärit aleksitüümiku dilemma: kuna tunnete jaoks puuduvad sõnad, siis tähendab see, et sul pole neid tundeid.

SISETUNDE ÜLISTUSEKS

      Ellioti kasvaja, mis asus täpselt lauba taga, oli väikese apelsini suurune; see õnnestus kirurgiliselt tervikuna eemaldada. Kuigi operatsioon läks korda, ütlesid teda hästi tundvad inimesed hiljem, et Elliot ei ole enam endine Elliot – tema isiksus oli drastiliselt muutunud. Endine edukas advokaat, spetsialist äriõiguse alal, ei suutnud enam ühtki töökohta pidada. Naine jättis ta maha. Kõik oma säästud lasi ta kasutute investeeringutega tuulde ning oli sunnitud elama oma venna külalistetoas.

      Ellioti probleemi puhul oli hämmeldust tekitav seaduspärasus. Tema intellekt oli sama särav nagu ennegi, kuid ta ei osanud enam üldse aega kasutada, ta uppus tühistesse detailidesse ja oli täiesti kaotanud oskuse panna asju tähtsuse järjekorda. Noomimisest ei olnud kasu ning ta vallandati järjest mitmelt juristi ametikohalt. Kuigi põhjalikud intelligentsustestid ei tuvastanud Elliotil mingeid vaimseid vajakajäämisi, läks ta siiski ka neuroloogi juurde, lootes, et kui avastatakse mingi neuroloogiline probleem, hakkab ta saama haigusraha, mis tema arvates oleks täiesti õigustatud. Seni kalduti

52

Emotsioonide intensiivsus: palju sellest uurimistööst tegi Randy Larsen, Dieneri endine üliõpilane Michigani ülikoolis.

53

Garyt, emotsionaalselt tuima kirurgi, kirjeldab Hillel I. Swiller, „Alexithymia: Treatment Utilizing Combined Individual and Group Psychotherapy”, International Journal for Group Psychotherapy 38,1 (1988), lk 47–61.

54

Emotsionaalse kirjaoskamatuse terminit kasutasid M. B. Freedman ja B. S. Sweet, „Some Specific Feature of Group Psychotherapy”, International Journal for Group Psychotherapy 4 (1954), lk 335–368.

55

Aleksitüümia kliinilist pilti kirjeldab Graeme J. Taylor ettekandes „Alexithymia: History of the Concept”, mille ta pidas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni aastakoosolekul Washingtonis, DC, mais 1986.

56

Aleksitüümia kirjeldus Peter Sifneos’ilt, „Affect, Emotional Conflict, and Deficit: An Overview”, Psychotherapy-and-Psychosomatics 56,1991, lk 116–122.

57

Naisest, kes ei teadnud, et ta nutab, kirjutas H. Warnes, „Alexithymia, Clinical and Therapeutic Aspects”, Psychotherapy-and-Psychosomatics 46,1986, lk 96–104.