Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

teenistuses ära tapaksid.”

      Meister Cressen pilgutas silmi. Stannis, mu isand, mu nukker mossis poiss, minu poeg, keda mul pole olnud, sa ei tohi nii teha, kas sa siis ei tea, kuidas ma olen sinust hoolinud, sinu nimel elanud, sind kõigest hoolimata armastanud? Jah, ma armastasin sind, isegi rohkem kui Robertit või Renlyt, sest sina olid see, keda ei armastatud, see, kes mind kõige rohkem vajas. Kuid ta ütles vaid: „Nagu käsid, mu isand, aga… aga mul on kõht tühi. Ehk tohin ma sinu lauda istuda?” Sinu kõrval, minu koht on sinu kõrval…

      Ser Davos tõusis pingilt. „Mulle teeks au, kui meister istuks siia minu kõrvale, Teie Majesteet.”

      „Olgu pealegi.” Isand Stannis pöördus ja ütles midagi Melisandrele, kes istus tema paremal käel, kõrgel aukohal. Stannisest vasakul istuv emand Selyse manas näole naeratuse, mis oli sama särav ja külm nagu tema kalliskivid.

      Liiga kaugel, mõtles Cressen nürilt, kui nägi, kus ser Davos istub. Salakaubavedajat lahutasid kuninga lauast pooled lääniisandad. Ma pean sellele naisele lähemale saama, et kägistaja tema peekrisse sokutada, aga kuidas?

      Ruudunägu kepsutas ringi, kui meister pikkamisi ümber laua Davos Seaworthi poole läks. „Siin sööme meie kala,” kuulutas narr rõõmsalt, tursaga nagu valitsuskepiga ringi vehkides. „Mere rüpes söövad kalad meid. Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.”

      Ser Davos tegi meistrile enda kõrval pingil ruumi. „Me peaksime kõik täna õhtul narrirüüd kandma,” ütles ta mornilt, kui Cressen istet võttis, „sest meid ootab ees meeletu narrus. Punane naine on oma leekides võitu näinud ja Stannis kavatseb jõuga võimule tõusta, olgu ta vägi kui tahes väike. Ma kardan, et enne kui see naine oma eesmärgini jõuab, näeme me kõik seda, mida Ruudunägu nägi – mere põhja.”

      Cressen pistis käed sügavale varrukatesse, nagu tahtes neid soojendada. Tema sõrmed leidsid kõvad mügarad – kristallid villa sees. „Isand Stannis.”

      Stannis pöördus punase naise juurest meistri poole, kuid emand Selyse jõudis temast ette. „Kuningas Stannis. Te unustate ennast, meister.”

      „Ta on vana ja ta mõistus on hägune,” ütles kuningas pahuralt oma naisele. „Mis on, Cressen? Ütle, mis sul öelda on.”

      „Kui sa kavatsed teele asuda, siis on ülimalt tähtis, et sa isand Starki ja emand Arryniga kokku lepiksid…”

      „Mina ei lepi kellegagi kokku,” ütles Stannis Baratheon.

      „Nii nagu valgus ei lepiks kokku pimedusega.” Emand Selyse võttis oma mehel käest kinni.

      Stannis noogutas. „Starkid tahavad mult röövida pool mu kuningriiki, nii nagu Lannisterid röövisid mu trooni ja minu oma kallis vend need sõjamehed ja alamad ja linnused, mis kuuluvad õiguse järgi mulle. Nad kõik on anastajad ja nad kõik on minu vaenlased.”

      Ma olen ta kaotanud, mõtles Cressen ahastusega. Kui ma ainult Melisandrele kuidagi märkamatult ligineda saaksin… mul oleks vaja vaid hetkeks tema peekri juurde pääseda. „Sa oled oma venna Roberti seaduslik järglane, Seitsme Kuningriigi tõeline valitseja ja Andaalide, Rhoynlaste ja Esimese Rahva Kuningas,” sõnas ta meelt heites, „kuid ometi pole sul ilma liitlasteta võitu loota.”

      „Tal on liitlane,” sõnas emand Selyse. „R’hllor, Valguse Isand, Tule Süda, Leegi ja Varju Jumal.”

      „Jumalad on parimal juhul ebakindlad liitlased,” ei jätnud vanamees, „ja tollel pole siin mingit võimu.”

      „Kas tõesti?” Rubiin Melisandre kurgu all läigatas valguse käes, kui ta pead pööras, ja hetkeks lõõmas see eredalt nagu komeet. „Kui te selliseid rumalusi räägite, meister, siis peaksite oma krooni uuesti pähe panema.”

      „Jah,” nõustus emand Selyse. „Ruudunäo kiivri. See sobib sulle hästi, vanamees. Pane see pähe tagasi, ma käsin sind.”

      „Mere põhjas ei kanna keegi kübaraid,” ütles Ruudunägu. „Ma tean, ma tean, jah-jah-jah.”

      Isand Stannise silmad olid kumera lauba all varjus, huuled kokku pigistatud, lõuapärad liikumas. Ta kiristas vihaga alati hambaid. „Narr,” urises ta viimaks, „täida mu abikaasa käsk. Anna Cressenile oma kiiver.”

      Ei, mõtles vana meister, see pole sina, see pole sinu moodi, sa olid alati õiglane, alati karm, kuid mitte julm, mitte kunagi, pilkamine oli sulle sama võõras kui naer.

      Ruudunägu keksis lähemale, lehmakellad helisemas kill-koll, till-till, kilks-kolks-kilks-kolks. Meister istus vaikides, kui narr sarvedega ämbri talle pähe pani. Cresseni pea vajus raskuse all longu. Kellukesed kõlksusid. „Ehk peaks ta edaspidi oma nõuanded ette laulma,” ütles emand Selyse.

      „Sa lähed liiga kaugele, naine,” sõnas isand Stannis. „Ta on vana mees ja ta on mind hästi teeninud.”

      Ja teenin kuni viimase hetkeni, mu armas isand, mu vaene üksildane poeg, mõtles Cressen, korraga võimalust nähes. Ser Davose peeker oli tema ees, haput punast veini veel pooleldi täis. Ta otsis oma varrukast kõva kristallitera ja hoidis seda kõvasti pöidla ja nimetissõrme vahel, ise kätt peekri poole sirutades. Sujuvalt ja nobedalt, ma ei tohi praegu koperdada, palvetas ta, ja jumalad olid armulised. Silmapilgu jooksul oli ta näpuvahe tühi. Tema käed polnud juba aastaid nii kindlad ega pooltki nii sujuvad olnud. Ta oli kindel, et Davos nägi pealt, kuid keegi teine mitte. Peeker käes, tõusis meister püsti. „Võib-olla olen ma olnud rumal. Emand Melisandre, kas te joote minuga ühest peekrist? Teie jumala, teie Valguse Isanda auks? Peekritäie tema vägevuse terviseks?”

      Punane naine silmitses teda. „Kui te soovite.”

      Cressen tundis, kuidas kõik teda vaatasid. Davos kahmas temast kinni, kui ta pingilt lahkus, ja haaras tal varrukast sõrmedega, mille isand Stannis oli lühemaks teinud. „Mida te teete?” sosistas ta.

      „Seda, mida teha tuleb,” vastas meister Cressen, „kuningriigi ja minu isanda hinge pärast.” Ta raputas Davose käe maha, nii et tilk veini maha kõrkjatele loksus.

      Nad kohtusid kõrgete külaliste laua ees, kõigi pilgud neile suunatud.

      Kuid Cressen nägi ainult teda. Punane siid, punased silmad, punane rubiin kurgu all, punased huuled, mis kõverdusid kergeks naeratuseks, kui naine käe meistri käe peale, karika ümber pani. Tema nahk tundus katsudes kuum, otsekui palavikus. „Pole veel liiga hilja see karikas maha valada, meister.”

      „Ei,” sosistas Cressen kähedalt. „Ei.”

      „Nagu soovite.” Melisandre Asshaist võttis tema käest peekri ja rüüpas sellest pika sõõmu. Kui ta peekri meistrile tagasi ulatas, oli selles järel vaid poole lonksu jagu veini. „Ja nüüd teie.”

      Cresseni käed värisesid, kuid ta võttis end kokku. Tsitadelli meister ei tohtinud hirmu tunda. Ta tundis keelel veini haput maitset. Ta pillas tühja peekri käest põrandale, kus see kildudeks purunes. „Tal on siin võimu, mu isand,” ütles naine. „Ja tuli puhastab.” Rubiin tema kurgu all läigatas punaselt.

      Cressen tahtis vastata, kuid sõnad jäid talle kurku kinni. Tema köha muutus jubedaks nõrgaks vilinaks, kui ta õhku sisse ahmis. Raudsed sõrmed pigistasid ta kõri. Põlvili vajudes raputas ta ikka veel pead, trotsides naist, tema võimu, tema nõidust, tema jumalat. Ja lehmakellad kõikusid tema sarvede küljes, tilistades loll loll loll, punane naine aga vaatas talle alla otsa, pilgus haletsus, küünlaleegid värelemas punastes punastes silmades.

      ARYA

      Talitundrus oli teda hüütud „Arya Hobusenäoks” ja ta oli arvanud, et miski ei saa sellest hullem olla, kuid see oli enne seda, kui orvupoiss Lommy Rohenäpp oli talle nimeks pannud „Köbrupea”.

      Tema pea tundus tõesti köbruline, kui ta seda katsus. Kui Yoren teda sinna põiktänavasse lohistas, oli ta arvanud, et mees tahab teda tappa, kuid morn vanamees oli teda ainult kõvasti kinni hoidnud, kui ta tema pulstunud ja takkus juuksed oma pistodaga maha nüsis. Ta mäletas, kuidas tuul puhus terveid peotäisi