Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

minema, aga teel on teine lugu. Sul seisab ees pikk teekond halvas seltskonnas. Ma sain seekord kolmkümmend meest ja poissi, keda kõiki ootab Müür, ja ära arvagi, et nemad on sinu sohivenna moodi.” Mees raputas teda. „Isand Eddard lasi mul vangikojast valiku teha ja ma ei leidnud sealt ühtegi noorsandi. Pooled sellest kambast annaks su armuandmise ja ehk paari hõbemündi eest silmapilk kuningannale välja. Teine pool teeks sedasama, ainult et vägistaks su enne ära. Nii et hoia omaette ja käi vett laskmas metsas, üksinda. Kusemisega hakkab sul kõige raskem olema, nii et ära ülemäära palju joo.”

      Kuningalinnast lahkumine läks hõlpsalt, nagu Yoren oligi öelnud. Lannisteride vahimehed värava juures pidasid kõik kinni, kuid Yoren hõikas ühte neist nimepidi ja too viipas, et nende vankrid edasi liiguksid. Keegi ei heitnud Arya poole pilkugi. Nad otsisid taga kõrgest soost tüdrukut, Kuninga Käe tütart, mitte kõhna poissi, kellel olid juuksed peast nüsitud. Arya ei vaadanud kordagi tagasi. Ta soovis, et Kärejõgi üle kallaste tõuseks ja kogu linna minema uhuks – Kirbunõo ja Punase Kantsi ja Suure Seitsmekoja ja kõik, eriti prints Joffrey ja tema ema. Kuid ta teadis, et seda ei juhtu ja pealegi oli Sansa ikka veel linnas ja temagi saaks siis ära uhutud. Sellele mõeldes otsustas Arya, et soovib hoopis Talitundrus olla.

      Yorenil polnud kusemise koha pealt siiski õigus. See ei olnud kaugeltki kõige hullem; kõige hullemad olid Lommy Rohenäpp ja Soe Pirukas. Mõlemad orvud. Yoren oli mõned tänavailt kokku korjanud, lubades neile kõhutäit ja saapaid jalga. Ülejäänud oli ta leidnud ahelatest. „Vahtkond vajab tublisid mehi,” ütles ta neile, kui nad teele asusid, „aga peab leppima teiesugustega.”

      Yoren oli võtnud vangikojast ka täiskasvanud mehi, vargaid ja salakütte ja vägistajaid ja teisi seesuguseid. Kõige hullemad olid need kolm, kelle ta oli leidnud pimedast türmist ja kes ilmselt isegi talle hirmu peale ajasid, sest ta hoidis neist käsist-jalust aheldatuina ühe vankri päras ja vandus, et nad jäävad raudu terve tee kuni Müürini. Ühel neist puudus nina, oli vaid auk näos, kust see oli ära lõigatud, ja suurel paksul kiilaspeal, kellel olid teravad hambad ja veritsevad haavandid põskedel, olid täiesti ebainimlikud silmad.

      Nad asusid Kuningalinnast teele viie vankriga, mis olid täis Müüri jaoks mõeldud moona; nahad ja kangarullid, malmikangid, puuritäis kaarnaid, raamatud ja paber ja tint, üks pall punaoblikat, õlikannud ja laekad arstimite ja vürtsidega. Vankreid vedasid künnihobuste rakendid ja Yoren oli poiste jaoks ostnud kaks sõjaratsut ja pool tosinat eeslit. Arya oleks eelistanud päris hobust, kuid ka eeslil oli etem sõita kui vankris.

      Mehed ei pööranud talle tähelepanu, kuid poistega tal nii ei vedanud. Ta oli kõige nooremast orvust kaks aastat noorem, pealekauba väiksem ja kõhetum ja Lommy ja Soe Pirukas pidasid tema vaikimist selle märgiks, et ta kardab või on rumal või kurt. „Vaata, mihuke mõõk Köbrupeal on,” ütles Lommy ühel hommikul, kui nad viljapuuaedadest ja nisupõldudest mööda rühkisid. Ta oli olnud värvali õpipoiss, enne kui varastamisega vahele jäi ja tema käed olid küünarnukkideni roheliselaigulised. Naerdes hinkus ta nagu eeslid, kellel nad ratsutasid. „Kust sihuke rentslirott nagu Köbrupea endale mõõga sai?”

      Arya näris mornilt huult. Ta nägi vankritest eespool Yoreni luitunud musta mantli selga, kuid ta oli otsustanud, et ei lähe tönnides tema juurde abi paluma.

      „Võib-olla on ta väike noorsand,” lõi Soe Pirukas kaasa. Tema ema oli enne oma surma olnud pagar ja poiss oli päevad läbi tema käru mööda tänavaid lükanud ja hõikunud: „Soojad pirukad! Soojad pirukad!” – „Mõne uhke isanda väike kannupoiss, mõtlen ma.”

      „Ta põle mingi kannupoiss, vaata nüüd ise. Vean kihla, et see pole mingi päris mõõk. Vean kihla, et see on mingi plekist tehtud mängumõõk.”

      Arya ei kannatanud, et nad Nõela pilkasid. „See on lossiseppade taotud, lollakad,” sähvas ta ja pöördus sadulas neid põrnitsema, „ja pange oma suumulgud heaga kinni.”

      Orvud huilatasid selle peale. „Kust sa sihukese mõõga said, Köbrunägu?” päris Soe Pirukas.

      „Köbrupea,” parandas Lommy. „Ju ta varastas selle.”

      „Ei varastanud!” karjus Arya. Ta oli Nõela saanud Jon Snow’ käest. Ta võis veel kuidagi lasta neil ennast Köbrupeaks hüüda, kuid mitte Joni vargaks nimetada.

      „Kui ta selle varastas, võime selle talt ära võtta,” ütles Soe Pirukas. „See pole ju tema oma. Mul läheks sihukest mõõka tarvis.”

      „Lase käia, võta see talt ära, eks näis, kas sa julged,” ässitas Lommy teda takka.

      Soe Pirukas andis oma eeslile kandadega ja ratsutas lähemale. „Kuule, Köbrunägu, anna see mõõk siia.” Tal olid õlekarva juuksed, ümar nägu päikesest põlenud ja kestendamas. „Sa ei oska sellega ümber käia.”

      Oskan küll, oleks Arya võinud öelda. Ma tapsin ühe poisi, sinusuguse paksu poisi, ma torkasin talle kõhtu ja ta suri ja ma tapan ka sinu ära, kui sa mind rahule ei jäta. Kuid ta ei söandanud seda öelda. Yoren ei teadnud tallipoisist midagi, kuid Arya pelgas, mida ta siis teha võib, kui sellest kuulda saab. Arya oli üsna kindel, et ka mõned teised mehed olid tapjad, need kolm aheldatut kindlasti, aga neid kuninganna taga ei otsinud, nii et see oli teine lugu.

      „Sa vaata teda,” hirnus Lommy Rohenäpp. „Vean kihla, et ta hakkab kohe pillima. Kas tahad pillida, Köbrupea?”

      Arya oli läinud ööl magamise ajal nutnud, kui unes isa nägi. Hommikul oli ta ärganud punaste ja kuivade silmadega ega oleks valanud enam ühtegi pisarat ka siis, kui sellest oleks sõltunud tema elu.

      „Ta teeb kohe püksid märjaks,” arvas Soe Pirukas.

      „Jätke ta rahule,” ütles mustade sagris juustega poiss, kes ratsutas nende taga. Lommy oli tema nimetanud Sõnniks sarvedega kiivri pärast, mida ta kogu aeg läikima hõõrus, kuid kordagi pähe ei pannud. Lommy ei söandanud Sõnni narrida. Ta oli vanem ja oma aastate kohta pikka kasvu, laia rinnaga ja pealtnäha tugevate käsivartega.

      „Anna oma mõõk heaga Soojale Pirukale, Arry,” ütles Lommy. „Soe Pirukas tahab seda kangesti. Ta peksis ühe poisi surnuks. Vean kihla, et ta teeb sinuga sedasama.”

      „Ma lõin ta pikali ja andsin talle jalaga munadesse ja muudkui tagusin, kuni ta surnud oli,” kelkis Soe Pirukas. „Ma peksin ta täitsa tümaks. Tema munad olid lõhki ja verised ja tema türa läks mustaks. Anna oma mõõk heaga siia.”

      Arya tõmbas vöö vahelt oma harjutusmõõga. „Sa võid selle võtta,” ütles ta Soojale Pirukale, tahtes tüli vältida.

      „See on tühipaljas kepp.” Poiss ratsutas lähemale ja sirutas käe Nõela pideme poole.

      Arya puust kepp langes vihinal vastu poisi eesli taguotsa. Loom röögatas ja tegi sokuhüppe, Sooja Pirukat seljast maha paisates. Arya hüppas oma eeslilt maha ja sorkas poisile kõhtu, kui too jalule tõusta üritas, nii et Soe Pirukas mõminal tagasi istuli vajus. Siis virutas Arya talle kepiga vastu nägu ja poisi nina prõksatas nagu murduv oks. Tema sõõrmetest nirises verd. Kui Soe Pirukas halisema pistis, pöördus Arya järsult Lommy Rohenäpu poole, kes ammuli sui oma eesli seljas istus. „Tahad ka mõõka või?” karjus Arya, kuid poiss ei vastanud. Ta tõstis roheliseks parkunud käed näo ette ja püüdis kiunudes minema pääseda.

      „Taga!” hõikas Sõnn ja Arya pöördus tuhinal. Soe Pirukas oli põlvili ja haaras pihku suure sakilise kivi. Arya lasi tal selle visata ja tõmbas pea alla, kui see mööda lendas. Siis sööstis ta poisi kallale. Soe Pirukas tõstis käe ja Arya lõi seda kepiga ja siis vastu põske ja siis vastu põlve. Poiss üritas temast kinni kahmata ja Arya põikas kõrvale ja virutas talle kepiga kuklasse, nii et see tagasi põrkus. Soe Pirukas kukkus ja ajas ennast püsti ja vaarus tema poole, punane nägu üleni muda ja verega koos. Arya võttis sisse veetantsija poosi ja ootas. Kui poiss piisavalt lähedale jõudis, torkas Arya kepiga otse poisi jalgade vahele – nii kõvasti, et kui tema puumõõgal oleks olnud teravik, siis oleks see poisi tuharate vahelt välja tunginud.

      Kui Yoren ta lõpuks poisi juurest eemale tiris, oli Soe Pirukas sirakil