Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

metallist sepistatud, igaüks neist tähistamas tema oskusi mõnes teadmiste vallas; meistrikee, tema seisuse tähis. Oma parimas nooruses oli tal seda olnud kerge kanda, kuid nüüd tundus see talle raske ja metall naha vastas külm. „Nad on suuremad ja targemad kui teised kaarnad ja neid kasutatakse selleks, et pärale toimetada vaid kõige tähtsamaid sõnumeid. See lind tõi meile kirja, et Konklaav tuli kokku, arutas läbi kõik teated ja mõõtarvud, mida meistrid üle kogu maa on saatnud, ja kuulutas, et see suur suvi on lõpuks läbi. See kestis kümme aastat, kaks kuud ja kuusteist päeva – kõige pikem suvi, mida keegi mäletab.”

      „Kas nüüd läheb külmaks?” Shireen oli suvelaps ega olnud kunagi tõelist külma tunda saanud.

      „Peagi,” vastas Cressen. „Kui jumalad on head, siis kingivad nad meile sooja sügise ja küllusliku saagi, et me saaksime eelseisvaks talveks ette valmistuda.” Lihtrahva jutu järgi tähendas pikk suvi veelgi pikemat talve, kuid meister pidas targemaks last selliste juttudega mitte kohutada.

      Ruudunäo kellukesed lõid helisema. „Mere põhjas on alati suvi,” ümises ta. „Merineitsid kannavad juustes anemoone ja koovad hõbekarva mererohust kleite. Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.”

      Shireen turtsatas. „Mulle hõbekarva mererohust kleit küll meeldiks.”

      „Mere põhjas sajab lumi alt üles,” ütles narr, „ja vihm on purukuiv. Ma tean, ma tean, oh-oh-oo.”

      „Kas tõesti hakkab lund sadama?” küsis tüdruk.

      „Jah,” vastas Cressen. Aga ma loodan, et alles mitme aasta pärast ja siis mitte väga pikalt. „Aa, Pylos ongi linnuga siin.”

      Shireen hüüatas vaimustatult. Isegi Cressen pidi tunnistama, et lind nägi uhke välja – lumivalge ja suurem igast kullist, ning tal olid säravad mustad silmad, mis tähendas, et see pole lihtsalt mõni albiino, vaid Tsitadellis aretatud ehtne valge kaaren. „Siia,” kutsus ta. Kaaren ajas tiivad laiali, tõusis õhku ja lendas valju tiivaplagina saatel üle ruumi ning maandus meistri kõrvale lauale.

      „Ma toon teile nüüd pruukosti,” sõnas Pylos. Cressen noogutas. „See siin on preili Shireen,” ütles ta kaarnale. Lind kõigutas oma heledat pead üles-alla otsekui kummarduseks. „Preili,” kraaksatas ta. „Preili.”

      Tüdruku suu vajus ammuli. „Ta räägib!”

      „Üksikuid sõnu. Nagu ma ütlesin, on need ühed targad linnud.”

      „Tark lind, tark mees, tark tark narr,” ütles Lapinägu kellukeste kõlina saatel. „Oi, tark tark tark narr.” Ta hakkas laulma. „Küll tantsu löövad varjud siis, löövad siis, löövad siis,” laulis ta, ühelt jalalt teisele keksides. „Ei enam kao need varjud siis, enam siis, enam siis.” Ta nõksutas iga sõna juures pead, nii et kellukesed tema sarvede küljes valjult kõlksusid.

      Valge kaaren kriisatas ja lendas tiivarabina saatel eemale ning istus lindla trepi rauast käsipuule. Shireen tõmbus silmanähtavalt kössi. „Ta laulab seda ühtelugu. Ma käskisin tal järele jätta, aga ta ei jäta. See ajab mulle hirmu peale. Tehke nii, et ta järele jätaks.”

      Ja kuidas ma seda teen? mõtles vanamees. Kord oleksin ma võinud ta igaveseks vaikima panna, aga nüüd…

      Ruudunägu oli nende juurde sattunud poisina. Isand Stefford – olgu mälestus temast kallis – oli leidnud ta Volantisest, kitsa mere tagant. Kuningas – vana kuningas, Aerys II Targaryen, kes ei olnud siis veel nii hull – oli saatnud valitsejaisanda otsima mõrsjat prints Rhaegari jaoks, kellel polnud ühtegi õde, kellega abielluda. „Me leidsime lihtsalt oivalise narri,” kirjutas isand Stefford Cressenile paar nädalat enne seda, kui ta pidi oma äpardunud lähetuselt koju tagasi pöörduma. „Alles poisike, kuid nobe nagu ahv ja tervameelsem kui tosin õukondlast. Ta teeb trikke ja esitab mõistatusi ja oskab mustkunsti ja suudab kenasti neljas keeles laulda. Me ostsime ta vabaks ja loodame ta koju kaasa võtta. Robert satub temast kindlasti vaimustusse ja ehk õpetab ta pikapeale isegi Stannisele naermise selgeks.”

      Seda kirja meenutades läks Cresseni meel kurvaks. Keegi ei olnud Stannist naerma õpetanud ja kõige vähem see poiss Ruudunägu. Äkitselt puhkes ulguv maru ja Laevahuku laht tõestas, et on oma nime vääriline. Isanda kahemastiline galeer „Tuuletraavel” hukkus tema lossi vaateulatuses. Tema kaks vanemat poega nägid kantsi müüriharjalt pealt, kuidas nende isa laev vastu kaljusid purunes ja lained selle neelasid. Koos isand Steffon Baratheoni ja tema abikaasaga uppusid veel sada sõudjat ja madrust ja mitu päeva pärast seda uhtus iga tõus Tormiotsa juures rannale uue trobikonna tursunud laipu.

      Poiss uhuti kaldale kolmandal päeval. Meister Cressen oli koos teistega randa läinud, et aidata surnuid tuvastada. Kui nad narri leidsid, oli too alasti, nahk valge ja kortsuline ja märja liivaga üleni koos. Cressen oli pidanud teda järjekordseks laibaks, ent kui Jommy tal säärtest kinni haaras, et ta surnuvankri juurde lohistada, köhis poiss vett ja tõusis istukile. Jommy vandus kuni oma surmapäevani, et Ruudunäo ihu oli olnud niiske ja külm.

      Keegi ei suutnud seletada neid kahte päeva, mis narr oli meres olnud. Kalurid armastasid rääkida, et üks merineitsi oli vastutasuks tema seemne eest teda vett hingama õpetanud. Ruudunägu ise ei rääkinud midagi. Teravmeelne ja taibukas noormees, kellest isand Steffon oli kirjutanud, ei jõudnudki Tormiotsale; rannast leitud poiss oli keegi muu, sant kehalt ja vaimult, kes suutis vaevu kõnelda ja veel vähem mõelda. Ometi ei jätnud tema narrinägu tema isiku kohta mingit kahtlust. Volantise Vabalinnas oli kombeks orjade ja teenrite nägusid tätoveerida; poisi nahk oli kaelast kuni peanahani punase- ja rohelisekirjute ruutudega kaetud.

      „See armetu on hull ja vaevleb valudes ja temast pole kellelgi kasu, kõige vähem tal endal,” kuulutas vana ser Harbert, tollane Tormiotsa lossipealik. „Kõige suurem halastus oleks tema jaoks see, kui keegi ta kruusi moonipiima täis valaks. Valutu uinumine ja lool lõpp. Ta õnnistaks teid selle eest, kui tal nii palju mõistust peas oleks.” Kuid Cressen oli ei öelnud ja tema sõna jäi lõpuks peale. Kas Ruudunägu sellest võidust ka mingit rõõmu tundis, jäi Cressenile mõistatuseks ka nüüd, väga palju aastaid hiljem.

      „Küll tantsu löövad varjud siis, löövad siis, löövad siis,” laulis narr edasi, pead keerutades ja oma kellukesi tilisema ja kolisema pannes. Killkõll, till-till, kill-koll.

      „Varjud,” kraaksatas valge kaaren. „Varjud, varjud, varjud.”

      „Narr laulab ikka oma tahtmist mööda,” ütles meister oma murelikule printsessile. „Sa ei pea tema sõnu tõsiselt võtma. Homme võib talle meelde tulla mõni teine laul ja seda praegust ei kuule me enam kunagi.” Ta suudab kenasti laulda neljas keeles, oli isand Steffon kirjutanud…

      Uksest astus sisse Pylos. „Vabandust, meister.”

      „Sa unustasid pudru toomata,” lausus Cressen naerulsui. See polnud üldse Pylose moodi.

      „Meister, ser Davos jõudis läinud ööl tagasi. Köögis räägiti parajasti sellest. Ma arvasin, et te tahate sellest kohe teada.”

      „Davos… läinud ööl, ütled sa? Kus ta on?”

      „Kuninga juures. Nad on peaaegu kogu öö koos istunud.”

      Omal ajal oleks isand Stannis lasknud Cresseni ükskõik millisel tunnil üles ajada, et ta juures oleks ja nõu annaks. „Mulle oleks tulnud sellest teatada,” torises meister. „Mind oleks tulnud üles ajada.” Ta vallandas sõrmed Shireeni peost. „Vabandust, noor emand, aga ma pean sinu kõrgeaulise isaga rääkima. Pylos, anna mulle oma käsi. Selles lossis on liiga palju trepiastmeid ja mulle tundub, et igal ööl tekib neid juurde vaid selleks, et mind kiusata.”

      Shireen ja Ruudunägu väljusid nende kannul ruumist, kuid laps ei kärsinud kaua vanamehe lohiseva kõnnakuga sammu pidada ja tormas neist ette, narr taarudes tema kannul, lehmakellad metsikult kõlisemas.

      Kindlused ei ole nõtrade jaoks sõbralik paik, pidi Cressen taas kord nentima, kui ta Merelohe torni suurest trepist alla läks. Isand Stannis oli kindlasti Piltlaua kambris, Kivitrummi – Lohekivi peatorni – ülakorrusel, mis oli saanud