13 talvist hetke. Kristjan Sander

>13 talvist hetke

      KOLMTEIST TALVIST HETKE

      I OSA

      24.06.199…

      Hilisõhtu soojas hämaruses sõitsid nad meetrise vahega üksteise järel, hallid kõrge kraega kampsunid seljas. Tuul keerutas vihmapihu nende ümber ja vilistas kusagil kõrgel mingites traatides. Agu ootas neid linna piiril, õieti oli see tema idee.

      Nad olid lahkunud juba õhtul. Koos päikeseloojanguga aga varjutasid helendava taeva pilved, mis muutsid juuniöö sügiseselt pimedaks. Vihm selgitas õhku ning hoolimata niiskusest, mis nende keepide allagi tungis, oli hea kerge hingata.

      Kolmik lükkas rattaid mööda väikest rada liivikutel kasvavate mändide vahel, jalge ümber kahises kare kanarbik ning öö lõhnas okaste ja vaigu järele. Taskulampide sõõrid hüplesid rajal ning metsa all puhmastel ja hallidel tüvedel. Vihm oli peaaegu järele jäänud, kuid pilved ei hajunud. Kaugemal kasvasid vaarikad.

      Agu valgustas maapinda enda ümber ja jäi seisma. „Siin nad on. Rindelähedases metsas.”

      Pohlade ja kanarbiku all võis märgata nelja väikest madalat küngast. Kui teadsid, kuhu vaadata. Vihm oli järele jäänud.

      Agu lasi valguskiirel ümbritsevate puude tüvedel hüpelda. „Kuskilt leiab kuivi oksi küll, ma arvan.” Ta lükkas lohkusseljalise kivi ümbert jalaga puhmaid laiali. „Ideaalne lõkkease.”

      Nad leidsid kuivi oksi ja said lõkke põlema. Zoja pani koos Mihkliga telgi üles. Tuul kohises männilatvades ja ajas pea kohal pilvi laiali, nii et tumedate võrade vahel ilmus nähtavale rohekalt helendav juuniöötaevas. Järsku pani Zoja tähele, et näeb ka ilma taskulambita kõike ümberringi ja kustutas lambi.

      Mihkel tuli võsast kahe orgiga ja andis ühe talle. Nad istusid ümber lõkke maha ja torkasid viinerid improviseeritud varrastele. Agu jõi suurte sõõmudega mustsõstramahla ja lasi paki ringi käima.

      „Ma ütlen kohe ära,” ütles Agu, „enne kui meelest ära läheb. Reedel tulge minu sünnipäevale.”

      „Aitäh, pean meeles. Aga mida me siin üldse ootame?” küsis Mihkel.

      „Ei tea,” vastas Agu teiselt poolt tuld. Üks oks lõi korraks praksuma ja viskas sädemeid üles.

      „Aasta kõige lühem öö. Pööriöö. Omal ajal usuti, et sellistel öödel tekivad mingid imelikud sidemed, mida tavaliselt kuskil ei ole ega saagi olla. Mul on igatahes vahepeal juba kolm nõida külas käinud.”

      „Külas?” Zoja vaatas uudishimulikult üle lõkke. Agu oli Mihkli sõber, nad olid varem vaid paar korda teineteist näinud.

      „Nad tunnevad ära, kui mingite võimetega inimene on lähedal ja tulevad vaatama, kes ta selline on. Mina olen muidugi laps nende kõrval, nemad teavad, mis nad teevad, mina lihtsalt näen aurasid ja muud sellist.”

      Zoja seedis natuke seda avaldust. „Mismoodi sa neid näed?” küsis ta siis asiselt.

      „Valgusena inimese ümber. Selle järgi saab aru, kas inimene on haige või terve ja igasuguseid muid asju ka.”

      Enda aura kohta küsida oleks olnud nõmedus. „Mida sa veel näed?”

      „Lastekodus ma nägin ükskord unes, et köögis on midagi põlema läinud. Järgmisel hommikul jäi hommikusöök ära ja maja ees seisis kiirabi. Igasugused ketid kipuvad ka pihust maha jooksma. Ja ma tunnen, kui kehata hinged on lähedal. Surnuaedades ja mujal. Mõnele ajab see hirmu peale, mina olen nendega kuidagi ühel lainel.”

      Poiss rääkis pikkamisi, jutu vahele viinerit hammustades. „Kas ta üritab mulle muljet avaldada?” küsis Zoja endalt. Aga jutus puudus suurustlev toon ja Mihkli näo järgi võis olla kindel, et ta on seda juttu juba mitu-setu korda kuulnud.

      „Sellepärast sa siis tahtsidki siia haudade juurde tulla. Et midagi näha.”

      „Jah, pööriööl juhtub võibolla midagi huvitavat. Mingit kohalolekut olen ma kogu aeg tundnud, aga ma ei saa aru, mis see on. Mitte midagi konkreetselt, vaid igal pool ümberringi.”

      Mõne hetke istusid nad vaikides.

      „Mul oli kunagi selline lugu, et sõitsin bussis ja hakkasin seda harjutust tegema, teate küll, kõigepealt sisendad endale, et varbad lähevad soojaks ja et siis soojus levib järjest ülespoole.” Tüdruk vaatas rääkides tulle. „Ma pole seda varem kellelegi rääkinud, seda ei ole võimalik tõendada ja see kõlab nagu „Kolmandast Silmast”. Igatahes vaatas minu kõrval istuv mees mulle äkki otsa ja ütles, et tal pool nägu põleb. Ma tegin reflektoorselt mingi liigutuse, ta lõi käega, sõnas, et sellest pole kasu, sõnas, et mul on väga palju energiat ja et ma peaksin õppima seda õigesti kasutama, tõusis püsti ja trügis bussi teise otsa.”

      „Jah, paljud inimesed tunnevad mõnd üksikut asja,” vastas Agu. „Mina usun seda lugu küll.”

      „Kas sa igasuguste energiasammaste juures oled käinud? Ja Kunda objekti otsimas?” küsis Mihkel. Sigaretiots helendas, kui ta viimast mahvi imes. Siis tegi hõõguv koni kaare ja langes lõkkesse.

      „Energiasambad on jama või pole lihtsalt minu jaoks. Tuhala on ainus koht, kus ma ka midagi aru saan, ma arvan, et sinna karstikäikudesse on kunagi inimesi surnud. Peitu pugenud ja sinna jäänudki või midagi sellist. Igatahes on neid seal palju. Aga seal võib midagi muud ka olla, ainult et mina ei tunne seda…” Ta nihutas tukke lõkke keskele ning tuli lõi taas kollase leegiga loitma. „Üks nõid väitis mulle kunagi, et seal pole ühtegi surnut, vaid ainult mingi suur pöörlev asi. Ei tea. Seda kõike ei tea täpselt keegi.”

      „Kunagi teadsin üht tüüpi,” tegi Agu teist juttu. „Ta oli sõjaväes dessantnik ja neid õpetati ilma langevarjuta alla hüppama. Sven muidu oli mehe nimi. Asja mõte oli selles, et mida teha siis, kui langevari mingil põhjusel ei avane. Nõukogude dessantväelane pidi oskama ellu jääda ka siis, kui ta langevari ei avane. Kui avastad, et su langevari ei avane, pead langema, jalad ees, viilkatusega majja. Kui sul veab, satud kahe sarika vahele. Vasaku peoga tuleb haarata paremast õlast ja parema peoga vasakust, nii et ristis käed pead kaitsevad ning katuse eest puruks löövad. Siis on lootust ellu jääda.” Agu võttis ristis kätega õlgade ümbert kinni ja näitas, mida mõtles.

      „Normaalne,” märkis Mihkel. Rüübati.

      „Kas sa tead sellist autorit nagu Grigori Mikrofanovitš Gelsius?” küsis Agu.

      „Kuulnudki pole. Misasi ta on?”

      Agu naeratas. „Noh… Harms oli tema kõrval väikekodanlik mehike.”

      „See paneb fantaasia tööle küll.”

      „Tavaliselt väidetakse, et Lužini prototüübiks oli Alehhin. Tegelikult oli Lužini prototüübiks Gelsius, keda Nabokov kohtas Krimmis 1917. aastal. Kuna Nabokov oli maletaja ja tahtis kirjutada malest, vahetas ta Gelsisuse obsessiooni objekti lihtsalt ära.”

      „Mille fänn too siis oli?”

      Agu naeratas veel kord. „Ta kogus pliiatseid.”

      Kuskil kaugel mürises rong. „Jutupaunik,” mõtles Zoja.

      „Ja kirjutas nagu hull. Läbisegi klassikalises stiilis, propagandistlikus stiilis, absurdses stiilis, sekka luuletusi lastele, oode kommunismile ja paroodiaid Wellsile.”

      „Kas mõni asi lugeda ka kõlbab?”

      „Üht ma tegelikult olen lugenud. Seda, mille eest ta 1942. aastal maha lasti. Väga imelik romaan, otsapidi prohvetlik. Kirjutab, kuidas töölised nõukogude võimu vastu üles tõusevad.”

      „Mis tähendab, prohvetlik? Seda ju ei juhtunud kunagi.”

      „Kuuekümnendatel prooviti mitmes linnas mässata. Vähetuntud ajalooline fakt, sest välja ei tulnud midagi.”

      Zojale läks jutt igavaks. „Palju kell on?”

      Mihkel vaatas kella. „Pool üks.”

      „Peaks ujuma minema,” ütles tüdruk.

      „Minge, ma jään siia,” kostis Agu. Ta oli ennast sturmale külili visanud ja vahtis hõõguvaid käbisid lõkkeasemel.

      Rannal oli liiv alles vihmast niiske ja tihke. Siin-seal kasvasid üksikud madalate mändide rühmad. Puude vahel vedelesid pikalitõugatud postid, mille küljes olid okastraadijupid. Rada tõusis, rannast mõnekümne