Puhastus. Sofi Oksanen

saime seal Kanadas paremini tuttavaks. Läksin sinna tööle, ettekandjaks, rääkisin sellest juba, ja seal tuli mulle vastu tuttav mees.”

      „Ja siis abiellusite ja ta ütles, et sa ei pea enam kunagi ettekandjana töötama.”

      „Umbes nii jah.”

      „Nii toredast loost võiksid lausa romaani kirjutada.”

      „Eks ole?”

      „Hellitamine, reisid ja autod. Iga teine tüdruk püsiks sellise mehe juures.”

      Kapis on vanaema reisikohver ja reisikohvris vanaema vattjope

       1991, Vladivostok

      Zara peitis Oksankalt saadud asjad riidekappi reisikohvrisse, sest polnud kindel, mida ema asjast arvaks. Vanaema pärast polnud muret, ta ei ütle emale, mida Oksanka rääkis. Oksanka külaskäiku peab ta ikkagi mainima, sest ühiskorteri naised kannavad igal juhul keelt. Nad tahavad teada, mida toodi külakostiks, ja igaühele peaks siis pakkuma lonksu džinni. Emalegi teeb külakost kindlasti rõõmu, aga kas teeks talle samapalju rõõmu see, et Zarale pakuti tööd Saksamaal? Kas aitaks see, kui Zara oskaks öelda, kui palju dollareid oleks võimalik koju saata? Kui dollareid oleks ikka jube palju? Homme peab pealegi Oksankalt küsima, milliseid summasid võiks lubada. Peaks ehk teisigi asju küsima. Kas tal oleks võimalik raha kokku hoida, koguda nii oma viie aasta jagu? Nii et saaks kooli minna ja lõpetada. Kas oleks võimalik nii kõrvale panna kui ka koju saata? Või kui ta oleks seal ainult mõnda aega, näiteks pool aastat, jõuaks ta selle ajaga piisavalt kõrvale panna?

      Oksanka toodud sukkpüksid pistis Zara samuti reisikohvrisse. Kui ema neid näeks, müüks ta need kohe maha ja ütleks, et Zaral ei lähe selliseid vaja.

      Vanaema katkestaks hetkeks taeva vaatlemise.

      „Mis seal on?”

      Zara näitas lapikut pakendit. See oli nagu läbipaistev, kilejas kirjaümbrik, mille sees oli läikivale, mitmevärvilisele kartongile trükitud valgete hammastega ja pikkade säärtega naise foto. Kartongi sees oli väike aken, kust võis näha sukkpükse. Vanaema keerutas pakendit oma käes. Zara tahtis selle lahti teha, et vanaemale sukkpükse näidata, kuid too keelas. Pole mõtet. Need lähevad ta karedate käte vahel katki. Ja kas nii peentel sukkpükstel saabki üldse silmi üles võtta?

      „Peida aga ära,” käskis vanaema ja lisas, et siidsukad olid temagi nooruses kõva valuuta.

      Zara läks riidekapi juurde tagasi ja otsustas pista sukkpüksid ja brošüürid kohvrisse kõige alla. Ta tõmbas kohvri põrandale ja hakkas asju välja tõstma. Riidekapis seisid alati valmis pakitud kohvrid. Üks emale. Üks vanaemale. Üks Zarale. Öeldi, et kui tulekahju peaks puhkema. Vanaema pakkis ja kontrollis neid mõnikord isegi öösiti kobistades, nii et Zara ärkas. Zara kasvades oli vanaema tema reisikotis ikka ja jälle väikseks jäänud riided uute vastu välja vahetanud. Seal olid ka kõik tähtsad paberid, jakk, mille palistusse oli peidetud raha, ja arstirohud, mille varu aeg-ajalt uuendati. Ning nõelad, niit, nööbid ja haaknõelad. Vanaema reisikohvris oli lisaks kõigele ka halliks kulunud vattjope. Vatt oli peaaegu kivinenud ja kummalise vastandina jope kohmakusele oli ülalt alla kulgevate õmbluste muster korrapärane nagu okastraat.

      Lapsena oli Zara alati kujutlenud, et vanaema ei näe muud peale aknast kumava taeva, et ta ei märka midagi, mis kodus muidu juhtus, kuid kui kohver ükskord kogemata kapiriiulilt maha kukkus, põrandale kolksatas ja lukud katki läksid, oli vanaema pööranud ennast kiiresti nagu noor tüdruk ja tema suu oli nagu konservikarbi kaas lahti nõksatanud. Vattjope, mida Zara polnud varem näinud, oli põrandale paiskunud. Vanaema oli jäänud istuma oma kohale akna all, kuid tema pilk oli laskunud Zarale, otse tema sisse ning Zara ei saanud aru, miks tal häbi hakkas ja miks tal hakkas häbi kuidagi teisiti kui komistades või koolis valesti vastates.

      „Pane see ära.”

      Kui ema oli koju tulnud, oli ta liiminud ja sidunud kohvri kinni. Lukke polnud võimalik enam parandada. Zara oli saanud need endale mängimiseks ja teinud neist nukkudele kõrvarõngad. See oli Zara lapsepõlve üks imelikumaid sündmusi, ning Zara ei saanud ka hiljem aru, mis siis õieti juhtus ja miks, kuid pärast seda olid neil vanaemaga omad asjad ajada. Saagikoristuse ajal hakkas vanaema kasutama hoidiste valmistamisel Zara abi. Ema käis tööl ning ei jõudnud nende aiamaad ei rohida ega kasta. Zara ja vanaema kandsid selle eest kahekesi hoolt ja samal ajal rääkis vanaema selles teises keeles lugusid sellest teisest maast. Esimest korda oli Zara kuulnud seda siis, kui ta oli ärganud öösel selle peale, et vanaema rääkis omaette akna all. Zara oli äratanud ema ja sosistanud, et vanaemaga on midagi lahti. Ema oli visanud teki pealt, torganud tuhvlid jala otsa ja vajutanud sõnagi lausumata Zara pea tagasi padjale. Zara oli teeselnud, et kuulab sõna. Ema ja vanaema jutt oli kõlanud imelikult, vanaema oli vastanud imelike sõnadega. Reisikohvrid olid põrandal, suu ammuli. Ema oli katsunud vanaema käsi ja otsaesist ning andnud talle vett ja validooli, vanaema oli need emale otsa vaatamata vastu võtnud, selles polnud midagi imelikku – vanaema ei vaadanud kunagi kellelegi otsa, ta vaatas ikka mööda. Ema oli kohvrid kokku korjanud, kappi pannud ja asetanud käe vanaema õlale. Nad vaatasid kaua välja pimedusse.

      Järgmisel päeval oli Zara emalt küsinud, mida vanaema ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud tee ja leivaga askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis eesti keelt, korrates ühe eesti laulu sõnu, vanaema on juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: „Emasüda”. Zara oli selle endale meelde jätnud, ning kui ema kodus polnud, oli ta läinud vanaema juurde ja öelnud selle sõna. Vanaema oli talle otsa vaadanud, esimest korda otse silma ja Zara oli tundnud, kuidas vanaema pilk tungis ta silmadest sisemusse, suhu, kõrri ja kuidas kõris hakkas nöörima ja kuidas vanaema pilk vajus kõrist alla südame suunas, ja ta südames hakkas pitsitama ja pilk valgus südamest kõhtu, ja kõhus hakkas keerama, see valgus jalgadesse, mis hakkasid värisema, ja jalgadest valgus see jalataldadesse, kus hakkas torkima ja tal hakkas kuum ning vanaema oli naeratanud. Sellest naeratusest oli sündinud nende esimene ühine mäng, mis hakkas sõnahaaval võrsuma ning ähmaselt ja kollakalt õitsema nagu õitsevad surnud keeled, krabisema mõnusalt nagu grammofoninõel ja kõlama nagu kõlavad hääled vee all. Vaikuses ja sosinas oli neile kasvanud uus keel. See oli nende ühine saladus, ühine mäng. Ajal, mil ema kodutöid tegi, oli vanaema istunud oma tugitoolis ning Zara oli näidanud asju või mänguasju või lihtsalt puudutanud mingeid esemeid ning vanaema oli vorminud huultega hääletult nende eestikeelseid nimesid. Kui sõna oli vale, oli Zara ülesandeks seda märgata. Kui ta polnud viga märganud, jäi ta kommist ilma, kuid kui ta pani seda tähele, sai ta alati suu magusaks. Emale ei meeldinud, et vanaema asja ees, teist taga tüdrukule kommi andis, nii ema arvaski, kuid turtsumisest kaugemale polnud ta jaksanud asjasse sekkuda. Zarale võisid jääda veetlevad sõnad, magus keel ja vanaema aiamaal jutustatud harvad lood kohvikust seal kusagil, kohvikust, kus pakuti paksu vahukoorega kaetud liivataignast rabarberikooke, kohvikust, mille moorapead sulasid suus ja mille aias oli lõhnanud jasmiin, kus olid krabisenud saksakeelsed ajalehed, aga mitte ainult saksakeelsed, vaid ka eesti- ja venekeelsed, kus oli lipsunõelasid ja mansetinööpe, daamidel uhked kübarad, üks keigar olevat kandnud tennisekingi ja musta ülikonda, korterist, kus oli just fotosid tehtud, tuulutati tänavale magneesiumipilv. Rannapromenaadi pühapäevakontsert. Sõõm seltersit pargis. Öistel teedel kummitav Koluvere printsess. Talveõhtune prantssai vaarikamoosiga küdeva pliidi soojuses, joogiks külm piim! Punase sõstra morss!

      Zara pakkis reisikohvri uuesti kokku, kuhjas kõik kohvris olevad asjad hotellibuklettide ja sukkpükste peale, sulges kohvri ja pani selle omale kohale kappi tagasi. Vanaema oli pööranud ennast jälle akna suunas, taevast vahtima. Talvel ei tohtinud panna akende ette tekke; hoolimata sellest, et aknaid oli püütud igal võimalikul viisil toppida, tõmbas nende vahelt tuul. Vanaema tahtis näha taevast ka öösiti, mil taevast polnud üleüldse nähagi. Ta ütles, et see taevas on seesama mis kodus. Suur Vanker oli vanaemale samuti tähtis, sest see oli sama Suur Vanker, paistis ainult kehvemini kätte, mõnikord pidi seda lausa otsima. Suur Vanker ajas vanaema kergesti naeratama, piisas sellest, kui Zara oli seda näidanud ja öelnud selle nime. Lapsena polnud Zara mõistnud,