Puhastus. Sofi Oksanen

siia saatis. Võib-olla oli ka põhjust, võib-olla ka temal, võib-olla peaks võtma tüdruku värisevaid käsi märgina, et uks lukku keerata ja püsida majas, hoida tüdruk väljas, mingu kuhu tahab, peaasi et ära läheb, peaasi et jätab tema, vana inimese, rahule. Peaasi et ei jää siia levitama hirmu vastikut, tuttavat haisu. Võib-olla liikus ringi mingi kamp, kes käis kõiki maju läbi? Võib-olla peaks helistama ja küsima? Või oli tüdruk tulnud just nimme tema majja? Ehk oli keegi kuulnud, et Talvi tuleb Soomest külla? See aga polnud ju enam nii suur asi kui mõni aeg tagasi.

      Köögis ammutas Aliide kannu vett ja tilgutas sekka palderjani. Tüdruk oli aknast näha, ta polnud kohalt liikunud. Aliide ise võttis palderjani kõrvale lisaks veel lusikatäie südamerohtu, kuigi polnud söögiaeg, siis läks tagasi õue ja ulatas kannu. Tüdruk haaras kannu, nuusutas seda põhjalikult, asetas maha, lükkas kannu kummuli ja jäi vahtima, kuidas sisu laiali valgub. Aliide tundis ärritust: „Kas veel oli midagi viga?”

      Tüdruk kinnitas vastupidist, kuid tahtis teada, mida Aliide oli vette lisanud.

      „Ainult palderjani.”

      Tüdruk ei öelnud midagi.

      „Kas mul peaks olema mingi eriline põhjus valetada?”

      Tüdruk heitis Aliidele pilgu. Tema ilmes oli midagi salakavalat. See tegi Aliide murelikuks, kuid siiski tõi ta köögist veega täidetud kannu ja palderjanipudeli, andis need tüdrukule, kes vett nuusutades sai kinnitust, et tegu pole millegi muuga, paistis ära tundvat ka palderjani ja tilgutas vette mõne tilga. Aliidet ajas see närvi. Kas plika narris teda? Võib-olla oli ta lihtsalt hull. Haiglast putku pannud. Aliidele meenus Koluverest põgenenud naine, kes oli tuigerdanud mööda küla humanitaarabist saadud õhtukleidis ja ilma kingadeta, sülitades tundmatute vastutulijate peale.

      „Kas nüüd kõlbab?”

      Liiga ahnetest sõõmudest valgus vedelik piki tüdruku lõuga.

      „Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett.”

      Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja meeleheide. Aliide kätt läbis sund. Pakitsus tuli soovist tüdrukut lüüa. Ole vait. Kao minema. Mine ära. Võib-olla Aliide eksis. Võib-olla pidi tüdruk millalgi äärepealt ära uppuma, võib-olla kartis ta vett üksnes seetõttu. Võib-olla mängisid Aliide oma mõtted temaga vingerpussi, leidsid seoseid, mida polnud vaja seostada. Võib-olla oli tüdruku kolletanud ja ajast puretud keel teda omaette fantaseerima pannud.

      „Kas sul on nälg? Nälg?”

      Paistis, nagu ei mõistaks tüdruk küsimust või poleks temalt kunagi sedasi küsitud.

      „Oota siin,” kamandas Aliide ja läks uuesti sisse, sulgedes enda järel ukse. Varsti tuli ta tagasi, kaasas leib ja võitaldrik. Võid võttes oli ta hetkeks kõhelnud, ent ikkagi taldriku kaasa võtnud. Ega nüüd võid nii vähe ka polnud, et raasukest sellest tüdrukule ei jätkuks. Tõesti, hea peibutis, mõjus kergesti isegi temasugusele kõikenäinule. Pakitsus levis Aliide käest õlga. Selleks, et suruda maha soovi lüüa, oli ta pigistanud liiga kõvasti võitaldrikut.

      Mudane kaart ei lebanud enam rohul. Küllap oli tüdruk selle oma tasku pistnud.

      Esimene leivaviil kadus tervelt tüdruku suhu. Alles kolmandale sai ta mahti võid määrida, kuid tegi sedagi kiirustades, latsatades kuheliku keset viilu ja murdes leivatüki teise poole selle peale, vajutades pooled kokku nii, et või valgus nende vahelt välja ning hammustas. Vares kraaksus väraval, küla koerad haukusid, kuid tüdruk keskendus leivale, nii et hääled ei pannud teda enam võpatama. Aliide märkas, et kalossid läikisid nagu hästi viksitud saapad. Märjast rohust kerkis jalgadesse rõskust.

      „Mis edasi? See sinu mees. Kas ta otsib sind?” küsis Aliide, jälgides, kuidas tüdruk sööb. Nälg oli ehtne. Kuid see hirm. Kas ta kartis ainult oma meest?

      „Otsib jah. Mu mees.”

      „Äkki ma helistan näiteks su emale, tuleb sulle ehk järele? Või saab teada, kus sa oled.”

      Tüdruk raputas pead.

      „No mõnele sõbrale siis. Mõnele pereliikmele.”

      Jälle raputas tüdruk pead, hulga ägedamalt kui enne.

      „No siis kellelegi, kes ei ütle su mehele, kus sa oled.”

      Uus pearaputus. Räpased juuksed libisesid näo eest ära. Tüdruk kohendas juuksed tagasi, jätkuvatest tõmblustest hoolimata jättis ta rohkem tervemõistusliku kui hullumeelse mulje. Silmades puudus hullumeelne läige, kuigi ta vaatas pidevalt altkulmu ja viltu.

      „Mina ei saa sind kahjuks kuhugi viia. Isegi kui oleks auto, poleks bensiini. Buss peaks sõitma külast kord päevas, aga seegi pole kindel.”

      Tüdruk kinnitas, et ta lahkub kohe.

      „Kuhu sa siis lähed? Mehe juurde?”

      „Muidugi mitte!”

      „Kuhu siis?”

      Tüdruku tuhvel togis pingi ees oleva peenra ääriskivi, lõug oli surutud peaaegu vastu rinda.

      „Zara.”

      Aliide üllatus. Oli alles tutvustus.

      „Aliide Truu.”

      Tüdruk lõpetas kivi togimise. Pärast söömist olid ta käed hakanud jälle pingi serva pigistama, nüüd lasi ta lahti. Pea kerkis pisut.

      „Rõõm tutvuda.”

      Zara otsib sobivat lugu

       1992, Lääne-Eesti

      Aliide. Aliide Truu. Zara käed lasid pingi servast lahti. Aliide Truu oli elus ja seisis tema ees. Aliide Truu elas selles majas. Olukord oli sama võõras kui keel Zara suus. Zarale meenus häguselt, kuidas tal õnnestus leida õige teeots ja õige teeotsa hõbepajud, kuid mitte see, kas ta oli üldse mõistnud, et leidis üles õige maja, kas ta oli seisnud öösel maja välisukse ees, teadmata, mida teha, kas ta oli mõelnud, et ootab hommikuni, et majas ei ehmutaks öise külalise peale, kas ta oli püüdnud minna talli magama, kas ta oli vaadanud köögiaknast sisse, julgemata koputada uksele, kas ta oli ülepea mõelnud uksele koputada, kas ta oli ülepea mõelnud. Kui Zara püüdis seda meelde tuletada, hakkas ta pea tuikama, nii et ta keskendus hetkele, milles parasjagu viibis. Tal polnud valmis plaani, kuidas toimida kohal olles, veel vähem oli ta oodanud, et leiab otsitud maja õuelt Aliide Truu. Ta polnud jõudnud nii kaugele mõelda. Ikkagi tuli nüüd hakkama saada, tuli taltsutada kabuhirmu, kuigi see ainult ootas hetke, mil võiks teda rünnata, tuli kohe lakata mõtlemast Pašale ja Lavrentile, tuli julgeda olla selles hetkes ja seista vastamisi Aliide Truuga. Tuli ennast kokku võtta. Julge olla. Tuletada meelde, kuidas inimestega käitutakse, mõelda välja õige suhtumine tema vastas seisvasse naisesse. Väikeste kortsudega ja peente luudega näol puudus ilme. Kõrvalestad olid veninud, neis kõikusid konksude otsas kulda uputatud kivid. Valgus neis murdus punaseks. Iirised tundusid hallid või hallikassinakad, silmanurkades paistis olevat vesine rähm. Zara ei julgenud vaadata ninast kõrgemale. Aliide oli väiksem kui ta oli arvanud, suisa kõhn. Tuul kandis naisest küüslaugu lõhna.

      Aega polnud palju. Paša ja Lavrenti leiavad ta üles, selles polnud kahtlustki. Kuid siin oli Aliide Truu ja siin oli maja. Kas ta oleks nõus aitama? Naisele peaks olukorra kiiresti selgeks tegema, aga Zara ei teadnud, mida öelda. Pea oli täiesti tühi, kuigi leib oli seda selgemaks teinud. Silmades sügeles ripsmetušš, sukkpüksid olid katki, ta haises. Sinikate näitamine oli olnud rumal, nüüd pidas naine teda selliseks tüdrukuks, kes satub jamadesse või otsib keretäit. Selliseks, kes on saatnud korda midagi halba. Aga mis siis, kui naine oli samasugune nagu see babuška, kellest Katja kunagi rääkis, kes oli samasugune nagu Oksanka, tegi tööd Paša-sugustele meestele, saatis tüdrukuid linna Paša-suguste meeste juurde. Kust seda teada võis. Kusagilt