Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu

kus oma ksenofoobiat ja õelust välja elada. Sest muidugi, ükskõik kuhu sa ka ei läheks, igal pool tundub võõras rahvas oma kommetega natuke tobe. Aga siiski, huvitav, et sellist häbematust nagu ei peetagi häbematuseks. Kui seesama ajakirjanik oleks läinud mõne araabia päritolu tüdruku juurde ja küsinud, kas see on tõsi, et moslemi naiste rätiku all elavad sageli täid, oleks see olnud ennekuulmatu. Küsida minu käest, kas eestlased on agressiivsed joodikud, see on normaalne. Aga selline vaevu varjatud, kaudteid kasutav õelus (vahendatakse kellegi teise justkui objektiivset informatsiooni ja rahuldatakse justkui oma neutraalset teadmistejanu) on alati kuulunud seltskonnaelu juurde. Euroopa seltskond, see haritud ja puhas rahvas, kes kõigil neil konverentsidel ja seminaridel ringleb, ma olen alati vaadanud, et see on ainult pealtnäha väga kena ja viisakas. See tähendab, alati on ka seal, nagu igal pool, tõeliselt heasüdamlikke, meeldivaid inimesi. Aga rohkem on, nagu igal pool, natuke vähem heasüdamlikke, pisut õelaid ja tegelikult päris ropu mõtlemisega inimesi, kes on sul alati valmis vaiba alt ja naha üle kõrvade tõmbama. Oh, sorry. See on huvitav. Ega too ajakirjanik kindlasti ei mõelnudki midagi halba. Üks teine ajakirjanik, ilmselt gay, need on eriti terava keelega, pidas vajalikuks, kui mind tutvustati kui eesti kirjanikku, märkida, et kindlasti väga tähtis. Ei tea, mis ta sellega mõtles. Ega temagi mõelnud seda õelalt. Võibolla oli see lihtsalt tema suhtlemisstrateegia, kaubamärk, nagu mõnel on: stiilne häbematus. Seegi oli huvitav. Seltskonnaelu, koosolekud ja kokteilid, pakub muidugi lõputuid võimalusi vaatlusteks, ainult et need vaatlused kipuvad korduma ja ühest hetkest alates rohkem tüütavad kui pakuvad huvi. Kümne, rääkimata viieteistkümne aasta eest, kui ma oma tagasihoidlikus euroopa-seltskonna karjääris veel esimesi samme tegin, oleksid niisugused häbematused ja rünnakud mind kindlasti rööpast välja viinud. Sest siis ma arvasin, et euroopa inimesed ongi nii kenad, nagu nad välja näevad. Vastuolu oleks mind hämmelduma pannud ja sundinud mõtlema, et mina ikka tõesti ei ole nii kena kui nemad, kui ma nende kenades sõnades inetust tajun. Olen häbiväärne barbar. Nüüd ma rohkem imestan, kui korduv see kõik on. Kuidas label „eesti kirjanik” (ilmselt oleks sama lugu läti, horvaadi, ukraina, makedoonia kirjanikuga) kutsub sellisel kokteiliõhtul esile peaaegu automaatselt umbes ühesuguseid kõnetusi, reaktsioone. Needki on ühed kultuurikonstandid, kipsist haned ja kõrvitsad, mis ei saa ega tohigi muutuda. See oleks katastroof, kultuuri hukk. Eks nad aja jooksul ole pisut arenenud. Viisteist aastat tagasi, kui meist veel midagi ei teatud peale sõnade Venemaa, kommunism, Stalin jms., oldi isegi heatahtlikumad. Informatsioon lisab õelust. Eriti ajakirjanduslik informatsioon.

      Üks huvitav vestlus oli ka. See oli üks pensionär, vanamees, keda vist ei olnud kokteilile kutsutud, aga kes oli ehk kirjandusõhtule varem kohale tulnud ja sinna sattunud, nagu neid sattub. On ka muidugi professionaale, sellistes linnades nagu Brüssel ja Pariis, kus kõiksugu vernissaažidel saab, kui on hooaeg, iga jumala õhtu kõhu täis ja peagi soojaks. Või lihtsalt inimeste seas olla, juttu ajada. Ikka parem kui üksi kodus teleka ees või kõledal tänaval poevitriine vahtida. Neis kohtades ju kunagi kõik kõiki ei tunne ja eriti kultuurilise kallakuga üritustel pole ka dressing code nii range ja inimesed teavad, et kena on olla tolerantne. Sellel vanamehel oli Eestiga selline huvitav kogemus, et ta oli millalgi seitse aastat elanud Hiinas (ta tutvustas ennast kui pensionil advokaati, võib ka olla, et ta kuidagi kuulus Passa Porta mingisse sõprade klubisse, aga keegi ei paistnud teda küll seal tundvat) ja ikka lennanud sinna Kopenhaageni kaudu. Ja alati üle Eesti. Teadis isegi, et on Tallinn. Nüüd ma siis olen kohanud ühte neist, kes iga päev sealt Järvamaalt üle lendavad ja taevast triibuliseks veavad. Esimene voor, ida poolt, tuleb varahommikul, alates kella neljast-viiest. Esimese lennuki hääl, kui juhtun seda läbi une või ärkvel olles kuulma, on turvaline kinnitus sellest, et maailm toimib jätkuvalt, rahvast veetakse Aasiast Euroopasse ja esimesed unised reisijad hakkavad varsti koju (või võõrsile) jõudma. Mulle need lennukid meeldivad. Nüüd ma siis tean, et seal võib olla ka selliseid vanamehi, kes panevad tähele, kust nad üle lendavad, kes vaatavad alla minu maja poole ja mõtlevad, mis seal all on ja kes seal elavad, nii nagu mina vaatasin Indiasse lennates ja Indiast tulles neid lõputuid halle, väga harvade tulede ja teedega mägismaid, steppe, mis mu üllatuseks ulatusid otse Euroopa ukse alla, algasid peaaegu kohe, kui lennuk oli Frankfurdist õhku tõusnud ja kursi itta võtnud. Mööda Euroopat üles-alla lennates neid tühermaid ei näe, siis tundub Euroopa ise suur ja lai oma teede ja linnade ämblikuvõrgu, korralike põldude, tuledemerega. Aga see on tõesti ainult üks rannikuriba, metsikud ja poolinimtühjad alad on sealsamas. Eks Kopenhaagenist ja eriti veel Brüsselist tulles paista ka Eesti (ja paistis veel enam kümme aastat tagasi, kui igasugune tänavavalgustus oli veel nõukogudeaegne) sellise metsiku, pimeda, tühja, poolbarbaarse maana. Mis inimesed need on, kes seal elavad? Mis nad teevad, kui sellest koidueelsest hallist hämarikust seal all on saanud hommik? Lähevad panevad hobuse ette, lüpsavad kitse, teevad tule koldesse ja hakkavad kuumal kivil oma igapäevast lapikut leiba küpsetama, väikesed paljasjalgsed lapsed süüa ootamas, sõrm suus ja juuksed unest sassis? Kust võib see ülelendaja aimata, et tegelikult minnakse sealgi labaselt tööle, kontorisse, koosolekule. Ja karta on, et minnakse neil hallidel mägismaadel ja steppideski, mis algavad sealt Euroopa tagahoovist ja tunduvad kümne kilomeetri kõrguselt vaadatuna nii mõistatuslikud, isegi vaenulikud, nagu elataks seal jurtades ja võidaks iga hetk oma hordidega Euroopa peale langeda.

      Väljas tõusis äkki vali kohin, vaatasin, punakaid pöögilehti lendas üle muruplatsi, tumedad nulud olid korraga lookas. Siis see läks üle, nüüd on vihma vaikne kahin. Punarind teeb häält. Need vihmavalingud, mis siit terrassiuksest paistavad, paistavad igakord olevat nii tihedad ja rammusad. Aga kui pärast tuleb päike välja ja sa lähed õue, on pargitee kuiv, nagu poleks midagi olnud. Pori pole kuskil. Praegu tuleb küll päris tihedat rasket vihma. Luuderohi tilgub. Imelik, et ma hakkan siin juba ära harjuma. Eile õhtul hilja koju jõudes oligi selline kergendus, nagu ikka, kui linnast tulles maale, koju, oma õue saad. Mitte päris see, muidugi, aga siiski. Hele täiskuu valgustas muruväljakut nagu teatrilava. Aga õnneks ei toimunud seal midagi. Kuuvalgusest on mulle enam kui küll. See on isegi nii intensiivne. Pole vaja, et midagi veel toimuks, et keegi veel astuks sellele lavale, ütleks midagi, teeks. Läksin tuppa ja ladusin oma sisseostud seljakotist välja. Milleks siis linnas ikka käiakse kui mitte ostmas ja müümas. Selleks need linnad ju olemas ongi. Passa Portast anti raha ka, järgmise kahe nädala jagu. Eelmine ports saigi ära raisatud. Järgmine kord ma sinna niipea ei lähe. Ostsin ühe raamatu (ja Sigrid kinkis kirjandusmajas veel kaks juurde), see peaks rääkima keskaja Euroopa tavalistest inimestest. Kuna selle on kirjutanud vana mees, kes elu aeg on keskaega uurinud, siis mõtlesin, et sealt võiks midagi teada saada. Sest miski pole suurem saladus kui tavaliste inimeste tavaline elu, isegi nüüd ja siinsamas, rääkimata keskajast. Aga küllap tal, sellel ajaloolasel on elu jooksul siis tekkinud mingi pilt või nägemus, neist vihjetest, mis ta on leidnud vürstidest ja munkadest, kaupmeestest ja kurjategijatest pajatavate dokumentide servalt, ridade vahelt. Ajaloos on tarkus kumulatiivne, elu jooksul korjuv, see on vanameeste teadus. Ja vanamehed ehk ei püüa enam nii palju üllatada, epateerida, neil on nende koht seltskonnas, konverentsikutsete nimekirjas juba käes. Kuigi muidugi on ka väga edevaid vanamehi. Aga see raamat ei jätnud edevat muljet (üldiselt muutuvad raamatud aina edevamaks ja tühisemaks, sest linna suurel turul läheb neilgi aina kitsamaks). Nii et selle raamatu siis sain. Kui „Rahvaste rikkuse” läbi saan, hakkan seda lugema. Siis ostsin veel ühe heliplaadi, sest seal Kuningannagaleriis, ei see oli juba Kuningagalerii, oli üks vanamoodne plaadipood. Ükski normaalne inimene muidugi ei osta enam heliplaate, eriti veel klassikalise muusikaga. Aga mul ei ole see netist tõmbamise süsteem selge. Ja ma tahtsin, et mul oleks siin oma päevade saateks ka üks muusika. Ja see plaat, mis mul oli Bachi Prantsuse süitidega, Erkki veel kinkis, see läks kaduma. Andsin kellelegi kuulata. Bachi muusika mõjub korrastavalt, lihtsaks tegevalt, ja ülendavalt ka. Võtan selle arvutisse, siis saan oma toas vahel mängima panna. Ega mul polegi tähtis, et oleks hea võimendus ja akustika. Kui see kuskilt enamvähem kuuldavalt piniseb, on küllalt. See rütm ja korrapära, mis seal on, ei olene helikvaliteedist. Esitusest vist oleneb. Tollel plaadil mängib Masaaki Suzuki. Ma arvan, et see Bachi ja Jaapani kooslus sobib siia kloostrisse küll. Aga ta maksis, duubel CD, 36.49 ja ma arvan, et niipea ma enam ühtegi heliplaati ei osta. Kui üldse. Ega ma neid üldiselt ei kuula. Kõige parem on ikkagi vaikus, see tähendab, need hääled, mis niikuinii on, tuul, vihm, lehed, linnud