Flandria päevik. Tõnu Õnnepalu

ju jälle seltskond, osa eilsest, seltskond on kutsutud siia majja õhtusöögile, pluss veel paar inimest, keda ma pole näinud, see Geert, kes vestleb minuga publiku ees (nende kolme kuni kümne inimese ees, kes tulevad, ei kümne-viieteistkümne, sest kümme nad korjavad seal juba oma maja pealt kokku) 23. oktoobril ja kelle raamatust „Le labyrinthe belge”, mille Sigrid mulle kinkis, võin ma üht-teist Belgia kohta teada saada. Juba olengi saanud, selle Brabandi asja näiteks (seni olin kuskilt korjanud vaid uduse ettekujutuse, et kuskil selles piirkonnas siin see Brabant kunagi oli) ja et Brabandi elanikud on Brabançons, eile õhtul autos saavutasin selle teadmisega Pauli juures suure efekti. Ma ei öelnud, et ma alles pool tundi tagasi raamatust lugesin. See oli pärast kirjandusõhtut, kui rahvas veel seal jõi ja sumises, hea oli tugitooli pugeda ja raamatut lugeda. Raamatud on siiski sõbrad, kuigi ma loen neid nii vähe. Mis siis, aga nad peavad alati olema, käeulatuses, pooleli.

      Sest õhtu peaüritus oli kohtumine Briti kirjaniku Alan Hollinghurstiga. Booker-prize winning author’iga. Sümpaatne, distingeeritud, vaikse ja peenelt vaimuka jutuga vanahärra. Ma pole teda lugenud ja ega vist ei hakka, seda huvi just ei tekkinud. Aga meeldiv oli vaadata ja kuulata inimest, kellel on olnud vanas eas edu ja kes pole sellest ülbeks läinud. Aga kellele on siiski tekkinud see vaikne hõbedane sädelus, see meeldiv läige, mis katab inimesi, keda imetletakse. Sest kuni see ei riku, teeb see inimesele ikka head. Kiitus, rahulolu. Väike ja vagane imestus, mis kunagi päriselt üle ei lähe: kas see on tõesti mulle juhtunud! Sellise inimese seltskonnas viibida on alati meeldiv. Kui see inimene, päevakangelane, kuulsus, astub ruumi, siis tekkib tema ümber kohe mingi parem aura. Kõik, kes sellesse nimbusesse satuvad või pääsevad, hakkavad ka ise paremateks, meeldivamateks, saavad hea paistusest natuke osa. Keegi ei ütle selles tsoonis häbematusi, või kui see juhtub, siis kõik ehmatavad ja häbematu toimetatakse kaugemale. Mul ei olnud aimugi, kes vanameestest see kirjanik on, aga ometi ma tundsin ta otsekohe ära, võib-olla aitaks kaasa ka see avatud kaelusega hele päevasärk, teatud eas kirjaniku lugejateõhtu loomulik riietusese, aga rohkem ikka nende hoiak ja olemine, kes olid tema ümber, kui ta trepist alla meie juurde sinna kokteiliruumi laskus. Ta oli kuu aega Passa Porta linnaresidentsis. Ta küsis mu käest, kas mul oli mingi asi juba pooleli, kui ma siia tulin. Ma ütlesin, et polnud, alustasin siin, ja ta avaldas tunnustust. Tegelikult ma pole midagi alustanud. Seda, mida tahan kirjutada, ma pole alustanud ega vist alustagi, vähemalt siin. Mis ma kirjutan, on see, mida ma ei taha, aga mis tuleb. Hea seegi. Ei, ma olen tänulik ja rahul. Aeg möödub.

      Õhtu ise oli mulle igav, sest ma ei saanud tema vaiksest ja peenest, nüansirikkast briti inglise keelest hästi aru. Ja raamatut pole ju ka lugenud. See, „The Line of Beauty” (ja tal, Booker-prize-winner’il, nagu ta on, see tähendab, tohutu lugejakohtumistekoormaga kirjanikul, olid kohe mõned Powerpointis illustratsioonid, muuseas ka sellele, mis siis on see ilu joon, ja tuli, välja, ja see vist oli ühe flaami kunstniku teooria, et see on teatav S-joon) jutustab 80ndatest, Thatcheri Inglismaast. Peategelane on küüniline esteet, gei. Ja meelde jäi seik, et ühes kohas seal Thatcher tantsib ühe noore poisiga, kelle jaoks Margaret on vastupandamatult sexy. Ma arvan, et see on päris terane koht. Sest võimu karisma on muidugi veel palju võimsam kui kirjandusliku kuulsuse või edu oma. Nii võimas, et võib äratada ka iha, ükskõik, kes seda karismat ka ei kiirgaks või kes oleks see ihaldaja. Kas Savisaarel, võtame näiteks, kunagi on naistest, ja jumaldavatest noortest naistest, puudust olnud. Ja kindlasti oli ka Thatcher nii mõnegi mehe ja poisi jaoks vastupandamatu. Ma olen aru saanud, et iha, „sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.

      Alguses ma imestasin naiivselt, kuidas on kirjandusõhtul nii palju mehi ja isegi noori mehi. Ma ju ei teadnud, et Hollinghursti raamatukangelane on gei. All Gay Brussels is here, nagu Sigrid, kui oli pärast veidi veini rüübanud, mulle millegipärast mainis. Aga seda olin ma selleks ajaks juba isegi märganud. Huvitav, et see seltskond on ka nii muutumatu, ei sõltu ei ajast ega kohast. Vanad kaovad „lavalt” kuhugi teadmatusesse, aga uued tulevad peale ja võtavad üle vanad kombed, skeemid, maneerid, võrgutamisstrateegiad. Nii mõnedki mehed, eriti keskeapoolsed, kandsid hoolimata sügisesest ajast lühikeste käistega särke. Nad teavad, et kui ka nägu hakkab ära vajuma, tee mis tahad, säilib biitsepsites, millega ju vähe vaeva pole nähtud, ehk siiski mingit veetlust. Kuigi minu arust, kuigi iha on omamoodi pime, selles mõttes, et alati eksib oma objektiga, mida polegi olemas, on samas teda ka võimatu ära petta. Kuid lõpuks on see ka lihtsalt üks dressing code’i elemente. Viisakas on selles seltskonnas riietada ennast ihaldusväärsuse standardeid silmas pidades, sest nii austad sa sellesama seltskonna, gay scene’i põhilauseid, samuti kui sa viisaka Flandria inimesena oma maja eest muru ära niidad. Kõik olid tõesti kohal (kuigi arvuliselt oli All Gay Brussels’ist seal muidugi vaid murdosa, oli Sigridil kvalitatiivses mõttes ometi õigus), kõik selle seltskonna kohustuslikud tüübid, kogu bestiaarium, kui lubatakse, või pigem herbaarium, sest mulle, vanale botaanikule, meenutavad kõige tüüpilisemad eksemplarid, eriti kui nad on juba teatud ikka jõudnud, oma närbumatus õitsemises hoolikalt kleebitud ja etiketeeritud herbaarlehti: väike, aga seksikas latiinotüüp, selline naaskel, võltsnaiivne oma suurte pruunide silmadega; pisut kareda välimusega tsipa habetunud rohmakas macho, kelle liigutused ja miimika selle välimusega ajuti huvitavasse vastuollu satuvad; hästiteeniv Brüsseli yuppie, keda tema justkui tavaline büroovorm ei reedakski, kui seda ei ilmestaks natuke liiga edevad kingad, natuke liiga hästi istuvad püksid; le jeune ingénu, särasilmne alles (vähemalt pealtnäha) rikkumata noormees, pealtnäha nagu päris tavaline üliõpilane, kelle poole vilksavad nii mõnedki pilgud, des très audacieux regards, aga kes tuleb ja lahkub vanema, isaliku ja koduse lihtsusega riietatud härrasmehe seltsis. Mentor ja tema õpilane. Muide, kunagi ei tea. Üleüldse, kunagi ei tea. Kõik need inimesed esitavad seltskonnas, eriti niisugusel õhtul, teatud rolle, mis neile kultuurist, olgugi subkultuurist, aga kõik kultuurid on subkultuurid, on peale pandud, millest neil ei olegi pääsu, kui nad tahavad kuuluda, olla koos, väljastada arusaadavaid signaale. Kõige suurem inimlik kangelastegu minu arvates on jätkata seda rollimängu läbi elu, aastaid, ka siis, kui sa ammugi paratamatult oled tuhat korda näinud selle taga olevat eimiskit. Uskuda sellesse edasi, olla selles edasi, ihaldada seda edasi. Ma imetlen inimesi üle kõige nende ennastsalgava visaduse, püsivuse, kustumatu ja vankumatu usu pärast. Selles on võti. Alati ja kõiges.

      27.09, neljapäev

      Masaaki Suzuki Bachi eest makstud kolmekümmet kuut eurot ja neljakümmet üheksat santiimi ma enam ei kahetse. Ma olen juba praegu nende eest saanud rohkem, kui raha eest tavaliselt saab, ühe väga kummalise õhtupoolikutunni selles majas. Salong-söögitoas on väike muusikakeskus, vanas tumedas kapis televiisori all, nii et selle kuulamiseks tuleb kapi alumised uksed lahti teha, telekapilt pääseb välja ülemistest. Väga võimalik, et see vana raskest puust flaami kapp annab muusikale mingit erilist lisakõla, ilma et sellega keegi muidugi oleks arvestanud, muusikakeskus on peidetud kappi sellepärast, et ta ei reostaks oma väljanägemisega interjööri. Eile sadas terve päeva, nii et see oli esimene päev, kui ma majast välja õieti ei pääsenudki. Aga vahel on just selline päev nagu kingitus. Piirangud, mida me kardame, tasuvad nii mõnigi kord ära, kinkides midagi sellist, millele me ilma nendeta, vabalt valides, see tähendab, oma harjumuste mustrit jälgides kunagi ei satuks. Firat oli õhtuni kodust ära ja nii ma sain selle majaga lähemat tutvust sobitada. Mitte et Firati kohalolek mind kuidagi segaks, aga neid vanu maju on alati huvitavam kuulatada, kui oled üksi, majaga kahekesi. Anne küll toimetas seal teises otsas, aga tema kuulub juba selle maja juurde, tema vaikne toimetamine ei sega selle omaetteolekut. Kodus Järvamaal on Esna härrastemaja pakkunud erilisi hetki ka just siis, kui olen olnud seal üksi, eriti mõnel kevadepoolsel pühapäevaõhtul, kui loojuv päike heidab läbi laineliste klaaside imelikke punaseid mustreid seintele ja inglise põrandakell raamatukogutoas lööb tundi. Talve üle elanud koerliblikas liigutab aknal uimaselt tiibu. Tuleks ta välja päästa, aga väljas on alles