Ühte seotud. Sylvia Day

varsti saad teada, et Gideon Cross kasutas sind selleks, et Corinne Giroux piisavalt armukadedaks muuta, et ta tema juurde tagasi läheks. Kui samale järeldusele jõuad, helista mulle. Jään ootama.”

      Võtsin kaardi vastu. „Miks sa arvad, et mul on jagamiseks midagi väärtuslikku?”

      Naise täidlane suu tõmbus kitsamaks. „Mis tahes motivatsioon Crossil sinuga semmimiseks ka oli, sa pääsesid talle lähedale. Jäämees sulas sinu jaoks veidi üles.”

      „Ehk sulaski, aga nüüd on see läbi.”

      „See ei tähenda, et sa ei tea midagi, Eva. Ma võin aidata sul välja valida, mis uudise nime väärib.”

      „Mis sul plaanis on?” Ma neaksin ennast, kui vaataksin pealt, kuidas keegi Gideoni ründab. Kui Deanna otsustas talle ohtlikuks saada, kavatsesin naist sel juhul takistada.

      „Sel mehel on ka tume pool.”

      „Eks meil kõigil.” Mida see naine oli Gideonis näinud? Mida Gideon oli paljastanud nende… suhtlemise ajal? Kui nad seda üldse tegid.

      Ma polnud kindel, kas üldse kunagi jõuan punkti, kus mõte Gideonist mõne teise naisega ei ärata minus metsikut armukadedust.

      „Me võiks kusagile minna ja rääkida,” keelitas Deanna.

      Ma heitsin pilgu töötajale vastuvõtulauas, kes jättis viisakalt mulje, et ignoreerib meid. Olin emotsionaalselt liiga marraskil, et Deannaga tegelda, ja ikka veel vapustasid vestlusest uurija Gravesiga.

      „Ehk kunagi teine kord,” ütlesin ma, jättes asja lahtiseks, kuna kavatsesin naisel silma peal hoida.

      Nagu tunnetades mu ebakindlust, astus Chad, üks öise vahetuse liige valvelauas, meie juurde.

      „Preili Johnson hakkab kohe minema,” ütlesin talle, teadlikult end lõdvaks lastes. Kui uurija Graves ei suutnud Gideoni kohta midagi leida, siis ega uudishimulikul vabakutselisel reporteril paremini lähe.

      Liiga halb, et teadsin, millist teavet võib politsei lekitada, ning kui lihtsalt ja sageli seda tehti. Minu isa, Victor Reyes oli politseinik ja olin sel teemal palju kuulnud.

      Pöördusin lifti poole. „Head ööd, Deanna.”

      „Hoiame sidet,” hüüdis ta mulle järele.

      Astusin lifti ja vajutasin oma korruse nupule. Kui uksed kinni libisesid, vajusin vastu käsipuud kössi. Pidin Gideoni hoiatama, aga ei saanud temaga kuidagi nii kohtuda, et seda ei saaks jälgida.

      Valu rinnas tugevnes. Meie suhe oli täiesti perses. Me ei saanud teineteisega isegi rääkida.

      Astusin oma korrusel välja, tegin korteriukse lahti ja kõndisin läbi avara elutoa, et visata käekott ühele köögi baaripukkidest. Elutoa maast-laeni akendest avanev vaade Manhattanile ei lummanud mind. Ma olin liiga ärevil, et hoolida sellest, kus parajasti olen. Ainuke asi, mis oli luges, oli see, et ma ei olnud Gideoniga koos.

      Kui suundusin mööda koridori oma magamistoa poole, kostis Cary juurest summutatud muusikat. Kas tal on seltsilisi? Kui jah, siis kes see on? Minu parim sõber oli otsustanud maadelda kahe suhtega – üks naisega, kes võttis teda sellisena, nagu ta oli, ja üks mehega, kes vihkas seda, et Cary oli seotud kellegi teisega.

      Teel duši alla viskasin riided vannitoa põrandale maha. Kui end sisse seebitasin, oli võimatu mitte mõelda neist kordadest, mil koos Gideoniga duši all olin, puhkudest, mil meie kihk teineteise vastu oli sütitanud sünged erootilised kohtumised. Ma igatsesin teda nii väga. Mul oli vaja tema puudutusi, tema iha, tema armastust. Minu ihalus nende asjade järele oli näriv nälg, see tegi mind rahutuks ja närviliseks. Mul polnud aimugi, kuidas saan magama jääda, kui ei tea, millal tuleb järgmine võimalus Gideoniga rääkida. Nii palju oli öelda.

      Sidusin rätiku endale ümber ja astusin vannitoast välja…

      Gideon seisis mu suletud magamistoa ukse juures. Tema nägemine kutsus esile nii järsu reaktsiooni, et see oli nagu füüsiline löök. Hing jäi kinni ja süda hüppas erutatud rütmis, kogu mu olemus vastas tema ilmumisele võimsa igatsusesööstuga. Tundus, et ma pole Gideoni aastaid näinud, kuigi möödas oli vaid üks tund.

      Olin kinkinud talle korteri võtme, kuid see oli tema maja. Minu juurde tulek ilma jälge jätmata oli sellise eelisega võimalik… just samamoodi pääses ta Nathani juurde.

      „Siin olek on sulle ohtlik,” märkisin ma. See ei takistanud mul olla tema kohaloleku pärast elevil. Minu pilk jõi Gideoni, käis aplalt üle tema saleda, laiaõlgse figuuri.

      Gideonil olid jalas mustad dressipüksid ja seljas lemmik Columbia dressipluus, kombinatsioon, mis tegi temast 28-aastase mehe, kes ta oligi, ja mitte miljardärist moguli, keda ülejäänud maailm tundis. Yankees’i nokamüts oli tõmmatud madalale kulmude kohale, kuid vari, mille serv heitis, et vähendanud tema silmade hämmastavat sinisust. Need vahtisid mind kirglikult, ja sensuaalsed huuled olid tõmbunud süngeks jooneks. „Ma ei suutnud sinust eemale jääda.”

      Gideon Cross oli uskumatult oivaline mees, ütlemata ilus, nii et inimesed peatusid ja vahtisid, kui ta mööda kõndis. Mina mõtlesin temast kord kui seksijumalast ja tema sage – ning entusiastlik – oma meisterlikkuse demonstreerimine tõestas pidevalt, et mul oli õigus, kuid teadsin ka, et ta oli vaid inimene. Nagu mina, oli ka Gideon sisemiselt katki.

      Väljavaated tulevikuks ei olnud just kõige paremad.

      Mu rind laienes sügavalt sisse hingates, keha reageeris Gideoni lähedusele. Kuigi ta seisis paari meetri kaugusel, tundsin uimastavat ahvatlust, magnetilist tõmmet, olin ju lähedal oma hinge teisele poolele. See oli nii olnud juba meie esimesest kohtumisest saadik – mõlemad halastamatult teineteise poole tõmbumas. Olime seda metsikut vastastikust lumma ekslikult ihaks pidanud, kuni mõistsime, et ei saa teineteiseta hingata.

      Võitlesin kihuga Gideoni embusse tormata – kohta, kus nii väga tahtsin olla. Kuid ta oli liiga vaikne, liiga pingul ja vaoshoitud. Ootasin ärevalt tema vihjet.

      Jumal, kuidas ma teda armastasin.

      Gideon tõmbas käed külgedel rusikasse. „Ma vajan sind.”

      Mu sisemus tõmbus tema hääle karedusele reageerides kokku, selle kähin oli soe ja luksuslik.

      „Sa ei pea oma õnne nii hullusti välja näitama,” nokkisin tema kallal, ise hingetu, püüdes tema tuju parandada, enne kui ta mu enda alla krabab.

      Ma armastasin teda metsikult ja armastasin teda hellusega. Tahtsin saada teda igal võimalikul viisil, kuid viimasest korrast oli juba nii kaua aega möödas… Mu nahk surises ja pinguldus ootusrikkalt, igatses Gideoni puudutuste ahnuse järele. Kartsin, mis juhtub, kui ta tuleb täies jõus minu kallale, kui ma ise samuti tema keha järele olen hullumas. Võisime teineteise tükkideks kiskuda.

      „See tapab mind,” ütles Gideon pahuralt. „Ilma sinuta olemine. Sinu järele igatsemine. Ma tunnen, et mu kuradima meelerahu sõltub sinust, Eva, ja sa tahad, et oleksin selle üle õnnelik?”

      Pistsin keele välja, et kuivanud huuli niisutada ja Gideon oigas, saates minust värina läbi. „No… mulle see meeldib.”

      Pinge tema hoiakus vähenes märgatavalt. Ta oli vist nii hirmsasti pabistanud, teadmata, kuidas reageerin sellele, mida ta oli mu jaoks teinud. Kui aus olla, siis olin olnud mures. Kas mu tänulikkus tähendab, et olen rohkem kiiksuga, kui arvasin?

      Siis meenusid mulle kasuvenna käed oma kehal… tema raskus, mis mind madratsisse surus… põletav valu jalge vahel, kui ta ikka ja jälle mu sisse rammis…

      Värisesin uuesti esile kerkinud raevust. Kui minu heameel selle sitapea surma üle tähendab, et olen kiiksuga, siis las nii ollagi.

      Gideon hingas sügavalt sisse. Tema käsi tõusis rinnale ja masseeris kohta südame kohal, nagu valmistaks see talle valu.

      „Ma armastan sind,” ütlesin talle, silmad täitumas uute pisaratega. „Ma armastan sind nii väga.”

      „Mu inglike.” Gideon jõudis kiirete sammudega minuni, viskas võtmed põrandale ja surus mõlemad käed mu niisketesse