Ühte seotud. Sylvia Day

meenutades, et Gideon oli näinud fotosid ja videot, mille Nathan oli minust teinud. „Nathan oli sadist. Loomulik on füüsilise valuga võidelda ja seda ma tegin. See ei ole vaprus.”

      „Ma soovin, et see oleks mulle rohkem haiget teinud,” ütles Gideon mõrult. „Vihkan, et ta tegi selle mulle meeldivaks.”

      „Sa ei nautinud seda. Sa tundsid mõnu ja see pole sama asi. Gideon, meie kehad reageerivad asjadele instinktiivselt, isegi kui me teadlikult seda ei taha.“ Võtsin tal selja tagant ümbert kinni, toetasin lõua tema pealaele. „Ta oli su terapeudi assistent, keegi, keda sa oleksid pidanud saama usaldada. Tal oli saanud koolitust, et su ajusid keppida.”

      „Sa ei saa aru.”

      „Pane mind siis aru saama.”

      „Ta… võrgutas mind. Ja ma lasksin tal seda teha. Ta ei saanud mind sundida seda tegema, aga ta hoolitses selle eest, et ma ei seisnud vastu.”

      End liigutades surusin põse Gideoni meelekoha vastu. „Kas sa muretsed selle pärast, et äkki oled biseksuaalne? See ei ehmataks mind, kui see oleks nii.”

      „Ei ole.” Gideon pööras pead ja riivas suuga mu huuli, tõstis käed veest välja, et sõrmed minu omadega kokku põimida. „Mind pole kunagi mehed tõmmanud. Aga see, et sa aktsepteeriksid seda, kui see nii oleks… Nüüd ma armastan sind nii palju, et see haiget teeb.”

      „Mu kullake.” Suudlesin teda hellalt, huuled avanesid ja sulgusid. „Ma tahan vaid, et sa oleksid õnnelik. Soovitavalt koos minuga. Ja ma tõesti tahan, et sa lõpetaksid endale haiget tegemise selle pärast, mida sinuga tehti. Sind vägistati. Sa olid ohver ja nüüd oled ellujääja. Selles pole midagi häbiväärset.”

      Gideon pöördus ja sikutas mind sügavamale vette.

      Istusin tema kõrvale, käsi tema reiel. „Kas me saame veidi rääkida? Seksuaalsel teemal?”

      „Alati.”

      „Sa ütlesid kord, et sa ei tegele anaalmängudega.” Tundsin, kuidas Gideon pingule tõmbus. „Aga sa oled… me oleme…”

      „Ma olen sul sõrmede ja keelega sees olnud,” lõpetas Gideon mind uurides. Ta oli muutunud koos teema muutumisega, tema kõhklused olid asendunud rahuliku meelevallaga. „Sa naudid seda.”

      „Aga sina?” küsisin ruttu, enne kui julgus kaob.

      Gideon hingas raskelt, tema põsesarnad läikisid kuumast veest, nägu oli paljas, kuna juuksed olid üle pea lükatud.

      Pärast pikka pausi kartsin, et ta ei kavatsegi mulle vastata.

      „Ma tahaksin seda sulle anda, Gideon, kui sa soovid.”

      Ta sulges silmad. „Mu inglike.“

      Pistsin käe tema jalge vahele ja haarasin rasked munad pihku. Keskmine sõrm sirutus edasi, et puudutada kergelt tema krimpsus avaust. Ta võpatas tugevasti, lõi sääred laksatades kokku, nii et vesi üle vanni serva loksus. Peenis tõmbus mu käsivarre vastas kivikõvaks.

      Tõmbasin lõksu jäänud käe vabaks ja haarasin tema erektsiooni rusikasse, paitasin seda ja võtsin huultega tema suu oma valdusse, kui ta oigas. „Ma teeksin su jaoks kõike. Meie voodis pole mingeid piiranguid. Pole mälestusi. Ainult meie. Sina ja mina. Ja armastus. Ma armastan sind nii väga.”

      Gideon torkas keele mulle suhu – ahne ja veidi vihane rünnak. Tema käsi mu piha ümber pinguldus, teine käsi kattis minu oma ja julgustas haaret tugevdama.

      Väiksed lained laksusid vastu vanni külgi, kui ma tema erektsiooni pumpasin. Tema oigamine ajas mu nibud kikki.

      „Su nauding on minu oma,” sosistasin ma talle suhu. „Ma võtan selle ise, kui sa seda mulle ei anna.”

      Gideon oigas, tema pea vajus kuklasse. „Tee nii, et mul tuleks.”

      „Igat moodi, nii kuidas ainult tahad,” tõotasin ma.

      „PANE sinine lips. See, mis su silmadega kokku läheb.” Mul oli otsevaade suurde garderoobi, kus Gideon valis välja ülikonda, mida töönädala lõpus kanda.

      Ta heitis pilgu sinna, kus mina suures magamistoas voodi äärel istusin, kohvitass käes. Tema suu kaardus leebeks naeratuseks.

      „Ma armastan su silmi,” ütlesin talle kerge õlakehitusega. „Need on imeilusad.”

      Gideon võttis nagist lipsu ja astus tagasi magamistuppa, grafiithall ülikond üle käsivarre heidetud. Ta kandis ainult musta värvi boksereid, mis pakkusid mulle silmarõõmu, kuna sain imetleda tema saledat lihaselist keha ja trimmis kuldset nahka.

      „See on õudne, kui tihti me sarnaselt mõtleme,” ütles ta. „Ma valisin selle ülikonna, kuna värv meenutab mulle sinu silmi.”

      See sundis mind naeratama. Kiigutasin jalgu, liiga täis armastust ja õnne, et paigal istuda.

      Gideon laotas riided voodile ja tuli mulle lähemale. Tõstsin lõuga, et tema poole üles vaadata, süda löömas tugevalt ja kindlalt.

      Ta pani peod mulle mõlemale poole pead, pöidlad pühkisid üle mu kulmude. „Selline ilus tormihall. Ja nii väljendusrikas.”

      „Täiesti ebaõiglane eelis sinu jaoks. Sina loed mind nagu raamatut, aga endal on sul parim pokkerinägu, mida eales olen näinud.”

      Gideon kallutas ette ja suudles mu otsaesist. „Ja ikkagi ei õnnestu mul kunagi midagi sinu eest varjata.”

      „Nii sa ütled.”

      Vaatasin, kuidas Gideon riietuma hakkas. „Kuule, ma tahan, et sa teeksid midagi minu jaoks.”

      „Mida tahes.”

      „Kui sul on vaja kaaslast ja mina ei saa tulla, kutsu Ireland kaasa.”

      Gideon jättis särgi kinninööpimise pooleli. „Ta on seitseteist, Eva.”

      „Ja siis? Su õde on ilus, stiilne noor naine, kes sind jumaldab. Ta teeb sulle au.”

      Ohates haaras Gideon püksid. „Ma ei kujuta ette, et ta tunneks muud kui igavust mõnel sellisel üritusel, kuhu teda sobiks kutsuda.”

      „Sa ütlesid, et tal hakkab igav minu juures õhtusöögil ja sa eksisid.”

      „Sina olid seal,” väitis Gideon pükse üles sikutades. „Ta oli lõbus koos sinuga.”

      Võtsin lonksu kohvi.

      „Sa ütlesid mida tahes,” meenutasin ma.

      „Mingi probleem pole ilma kaaslaseta minna, Eva. Ja ma ütlesin, et ei kohtu enam Corinne’iga.”

      Vahtisin teda üle kruusiääre ega öelnud midagi.

      Gideon pistis särgisaba pükstesse, olles ilmselgelt ärritunud. „Olgu.”

      „Tänan sind.”

      „Sa võiksid lõpetada selle Irvikkassi moodi irvitamise,” pomises Gideon.

      „Võiksin küll.”

      Gideon seisatas ja tõmbas silmad pilukile, kui tema pilk liikus mööda mu keha alla, sinna, kus hommikumantel oli paljastelt jalgadelt ära libisenud.

      „Unusta ära, boss. Täna hommikul ma juba seksisin.”

      „Kas sul pass on?” küsis Gideon äkki.

      Ma kortsutasin kulmu. „On küll. Mis siis?”

      Erksalt noogutades sirutas Gideon käe lipsu järele, mis mulle väga meeldis. „Sul läheb seda vaja.”

      Mind haaras põnevus. „Milleks?”

      „Reisimiseks.”

      „Misasja?” Libistasin end voodilt põrandale. „Kuhu?”

      Gideoni silmis oli kaval sära, kui ta kiiresti ja osavalt lipsusõlme tegi. „Kusagile ikka.”

      „Kas sa viid mu kusagile tundmatutesse paikadesse?”

      „Suurima heameelega,” pomises Gideon. „Meie