Punane ja must. Stendhal

hakata preestriks.»

      Julien oli juba kaks aastat oma vastses vagaduses teoloogiat õppinud, kui teda kord reetis ta hingesööva tule järsk puhang. See juhtus Chélani pool; ühel preestrite lõuna ajal, kus heasüdamlik küree oli Julieni teistele esitlenud kui imeväärset õppijat, hakkas Julien tuliselt Napoleoni kiitma. Karistuseks selle eest sidus ta oma parema käsivarre rinnale kinni, öeldes, et ta on selle välja venitanud üht kuusepalki veeretades, ja kandis seda kaks kuud säärases ebamugavas asendis. Alles pärast seda ihunuhtlust andestas ta enesele.

      Niisugune oli see üheksateistkümne-aastane väliselt habras noormees, keda võis pidada kõige enam seitsmeteistkümne-aastaseks ja kes nüüd astus väikese pakiga kaenla all suurepärasesse Verrières’i kirikusse.

      Ta leidis selle olevat hämara ja tühja. Kirikupüha puhuks olid kõik selle hoone aknad kaetud tulipunase riidega. Kuhu päike peale paistis, tekkis pimestav valgus, millel oli äärmiselt haarav ja sügavalt harras mõju. Julien värahtas. Ta leidis end kirikus üksinda olevat ja istus kõige ilusamasse pinki. See kandis härra de Rênali vappi.

      Palvepuldil nägi Julien mingit trükitud paberit lahtiselt nagu lugemiseks. Ta heitis silmad sellele ja luges:

      «Üksikasju Louis Jenreli hukkamisest ja viimseist silmapilkudest, kes hukati Besançonis sel…»

      Paber oli lõhki rebitud. Teise külje ühelt realt võis lugeda rea esimesi sõnu: «Esimene samm.»

      «Kes küll selle paberi siia pani?» ütles Julien. «Vaene õnnetu,» lisas ta õhates, «tema nimi lõpeb nii sarnaselt minu omaga…» Ja ta kägardas paberi kokku.

      Välja tulles arvas ta pühavee-nõu lähedal maas verd nägevat: see oli punaste aknaeesriiete peegeldus mahapiserdunud pühas vees, mis sel laskis paista verena.

      Lõpuks tundis Julien häbi oma salajasest hirmust.

      «Olen ma siis mõni pelgur?» küsis ta eneselt. «Relvade juurde!»

      See hüüdsõna, mida vana arst nii sageli oli korranud oma lahingujuttudes, tundus Julienile sangarlikuna. Ta tõusis püsti ja läks kiiresti härra de Rênali maja poole.

      Kui Julienil jäi minna veel ainult paarkümmend sammu, haaras teda, hoolimata ilusaist otsustest, võitmatu argus. Raudvõrest uks oli avatud, kõik näis olevat nii tore, oli tarvis ainult sisse astuda.

      Julien polnud ainus, kelle süda sellest majjatulekust värises. Oma äärmise arguse tõttu oli ka proua de Rênal segaduses mõttest, et tuleb keegi võõras ja jääb oma ametikohuste täitmisel alatiselt tema ja ta laste vahele. Ta oli harjunud sellega, et ta pojad ikka magavad tema toas. Hommikul oli ta palju pisaraid valanud, nähes, kuidas väikesed voodid üle viidi kasvatajale määratud tuppa. Asjata palus ta oma mehelt, et vähemalt kõige noorema poja Stanislas-Xavier’ voodi tagasi viidaks tema tuppa.

      Naiselik õrnatundelisus oli proua de Rênali juures arenenud otse äärmise piirini. Tal oli tulijast kõige ebameeldivam ettekujutus, nagu kunagi toorest ja sassis peaga olendist, kes tohib sõimata ta lapsi ainult sel põhjusel, et tema tunneb ladina keelt, ja selle barbaarse keele pärast peavad tema pojad nahutada saama.

      Kuues peatükk

      MEELEHÄRM

      Ei tea, mis mul on ja mis ma teen.

Mozart (Figaro).

      Parajasti oli proua de Rênal salongi klaasuksest aeda astunud selle elavuse ja painduvusega, mis talle oli omane siis, kui inimesi lähedal polnud. Äkki märkas ta värava juures äärmiselt kahvatu näoga noort talupoega, peaaegu last, kelle silmis võis näha pisaraid. Poiss kandis lumivalget särki ja hoidis kaenla all väga puhast lillast ratiinist vesti.

      Selle noormehe näovärv oli nii valge, ta silmad nii mahedad, et proua de Rênal oma romantilises kujutluses algul arvas, et see on vist küll ümberriietunud tütarlaps, kes on tulnud linnapea juurde mõnesuguse palvega. Tal hakkas hale sellest vaesekesest, kes seisatas välisukse juures ja nähtavasti ei julgenud kätt kella juurde tõsta. Proua de Rênal astus talle lähemale, unustades hetkeks kibeda kurvastuse, mida ta tundis uue kasvataja majjatuleku puhul. Julien oli ukse poole pöördunud ega näinud, et proua de Rênal lähenes. Ta võpatas, kuuldes otse kõrva juures mahedat häält:

      «Mis te soovite, mu laps?»

      Julien pöördus kähku ümber ja oli proua de Rênali lahkest pilgust nii haaratud, et kaotas poole oma argusest. Siis aga hämmastus ta proua ilust niivõrd, et tal kõik meelest hajus, isegi see, mis ta siit otsis. Proua de Rênal kordas küsimust.

      «Ma tulin siia kodukooliõpetajaks, armuline proua,» ütles ta viimaks, tundes häbi oma pisaraist, mida katsus märkamatult ära pühkida.

      Proua de Rênal jäi imestades sõnatuks. Nad seisid väga lähestikku ja vaatasid teineteisele otsa. Julien polnud iialgi näinud nii hästi riietatud olendit, veel imelikum oli see, et see nii pimestavalt kauni näovärviga naine rääkis temaga nii mahedasti. Proua de Rênal silmitses suuri pisaraid noore talupoja põskedel, mis olid äsja nii kahvatud, nüüd aga nii roosad. Äkki hakkas ta üleannetult ja lõbusasti naerma nagu mõni noor tütarlaps. Ta naeris iseennast ega suutnud kogu oma õnne lihtsalt uskuda. Ah see oligi siis kodukooliõpetaja, keda ta oli kujutlenud räpase ja näruse preestrina, kes hakkab tema lastega pahandama ja neile vitsu andma!

      «Kuidas, mu härra,» ütles ta lõpuks, «kas teie oskate ladina keelt?»

      Sõnad «mu härra» hämmastasid Julieni nii tugevasti, et ta jäi hetkeks vait.

      «Jah, armuline proua,» vastas ta arglikult.

      Proua de Rênal oli nii õnnelik, et julges nüüd küsida:

      «Ega teie mu vaeste lastega liialt pahandama ei hakka?»

      «Mina nendega pahandama?» küsis Julien ehmunult. «Misjaoks?»

      «Eks ole, mu härra,» lisas proua de Rênal pärast väikest vaikust häälega, mis järjest enam erutus, «teie olete nende vastu hea? Kas tõotate mulle?»

      Kuulda uuesti sõnu «mu härra», pealegi päris tõsiselt ühe hästiriietatud daami poolt, – see ületas kõik Julieni ootused: üheski ta õhulossis, mis ta lapsepõlves ehitas, poleks korralik daam suvatsenud talle öelda neid sõnu, kui tal poleks seljas olnud ilusat univormi. Omalt poolt oli proua de Rênal samuti eksiteele viidud Julieni ilusast näovärvist, suurtest mustadest silmadest ja ilusaist juustest, mis olid harilikust enam lokkis, sest nende värskendamiseks oli ta juukseid siia tulles kastnud linna purskkaevu basseini. Oma suureks rõõmuks leidis proua de Rênal ses saatuslikus kasvatajas, kellest ta oma lastele liigset valjust ja karmust oli kartnud, koguni tütarlapselikku arglikkust. Proua muidu nii rahulikule hingele tundus kontrast selle vahel, mida ta kartis, ja mis ta nüüd nägi, otse suursündmusena. Lõpuks kogus ta end. Ta oli siiski hämmastunud, leides end siin maja ukse ees seisvat noormehega, kes oli peaaegu särgiväel ja talle nii lähedal.

      «Astugem sisse, mu härra,» ütles ta veidi kohmetult.

      Ükski mõnutunne ei olnud proua de Rênali kunagi nii sügavasti liigutanud, kunagi polnud ta kartusele ja rahutusele järgnenud nii imelist tõelisust. Niisiis, ta kenad lapsed, keda ta nii väga hellitas, ei sattunud mingi räpase ja toriseva preestri kätesse. Vaevalt eeskotta jõudnud, pöördus ta Julieni poole, kes aralt ta järel käis. Noormehe hämmastunud pilk nii kauni kodu ees tegi ta proua de Rênalile veelgi armsamaks. Ta ei suutnud ikka veel oma silmi uskuda; kõigepealt tundus talle, et kodukooliõpetaja peaks kandma musta ülikonda.

      «Kas see on ikka tõesti tõsi, mu härra, et te oskate ladina keelt?» küsis ta veel kord, seisma jäädes ja surmahirmu tundes, et ta võib vahest pettuda; seda uskudes rõõmustas ta ju nii väga.

      Need sõnad puudutasid Julieni uhkust ja hajutasid võlu, milles ta oli viibinud juba veerand tundi.

      «Jaa, mu proua,» vastas Julien, katsudes näidata külma ilmet. «Ma oskan ladina keelt niisama hästi kui härra küree ja isegi temast paremini, nagu ta mulle mõnikord ise on suvatsenud ütelda.»

      Proua de Rênal