Punane ja must. Stendhal

läbi rääkida, nagu võiks provintsis rikas isa millegi muu kui vormi pärast nõu pidada oma pojaga, kel ju enesel krossigi pole.

      Saeveski asub ühes kuurialuses oja ääres. Selle katust hoiab ülal puutalastik, mis toetub neljale suurele nurgapostile. Keset kuuri, kaheksa või kümme jalga maast kõrgemal, on näha üles-alla liikuv saag, kuna mingi üsna lihtne mehhanism lükkab palgi sae ette. Seda kahekordset mehhanismi, nimelt niihästi üles-alla käivat saevärki kui ka seadeldist, mis palgi tasakesi sae ette lükkab, paneb käima ojavooluga käivitatud ratas.

      Lähenedes lauavabrikule, hõikas Sorel Julieni oma kõrvulukustava häälega, aga keegi ei vastanud. Ta nägi ainult oma hiiglasetaolisi vanemaid poegi, kes raskete kirvestega tahusid kuusetüvesid, mis olid määratud sae alla minekuks. Pannes teraselt tähele palgile veetud musta joont, lõid nad iga kirvehoobiga sealt küljest tohutuid laaste. Isa häält nad ei kuulnud. See läks kuuri ja otsis Julieni asjatult sealt, kus ta oleks pidanud olema, nimelt sae juurest. Ta märkas teda viis või kuus jalga kõrgemal, kaksiratsa ühel pennil istuvat. Selle asemel et hoolikalt valvata kogu masinavärgi tegevuse järele, luges Julien raamatut. Vanale Sorelile polnud midagi vastumeelsemat. Ta oleks Julienile andestanud kas või ta nõrga kehaehituse, mis ei kõlvanud kehalisele tööle ja mis nii erines ta vanemate vendade omast, aga see lugemistõbi oli talle vastik: ta ise nimelt ei osanud lugeda.

      Asjata hõikas ta Julieni kaks või kolm korda. Veel enam kui saeveski müra takistas lugemispõnevus poissi isa kohutavat häält kuulmast. Hoolimata oma east hüppas isa lõpuks ise kärmesti sae ees olevale palgile ja sealt üles katust toetavale pennile. Tugev hoop virutas raamatu Julieni käest ja see langes alla vette, kuna teine sama tugev kuklasse sihitud hoop lõi poisi tasakaalust välja. Ta pidi juba alla kukkuma kahe- kuni viieteistkümne jala kõrguselt, otse keset liikuvat masinavärki, mis oleks võinud ta purustada, kui mitte isa teda vasakust käest poleks kinni haaranud.

      «Ah sa laiskvorst! Ikka veel loed sa neid neetud raamatuid, selle asemel et sae järele valvata! Loe õhtul, kui sa oma aega raiskad küree pool.»

      Kuigi Julien oli löögist uimane ja verine; siiski läks ta sae kõrvale oma valvepostile. Tal olid pisarad silmis, vähem füüsilisest valust kui oma armastatud raamatu kaotusest.

      «Roni alla, tõbras, ma tahan sinuga rääkida!»

      Masinamüras ei kuulnud Julien ka seda käsku. Isa oli juba alla tulnud, ja et ta ei viitsinud enam uuesti üles ronida, tõi ta pika varva, millega pähkleid maha pekstakse, ja lõi sellega Julienile vastu õlga. Vaevalt oli Julien maas, kui vana Sorel teda enese ees hakkas jõhkralt kodu poole ajama. «Jumal teab, mis ta minuga peale hakkab!» mõtles noormees. Ta heitis vargsi kurva pilgu vette, kuhu oli kukkunud ta raamat. See oli ta kõige armsamaid raamatuid: Mémorial de Sainte-Hélène.

      Ta põsed olid purpurpunased, silmad mahalöödud. See oli kaheksa-üheksateistkümne-aastane noormees, väliselt nõrk, ebareeglipäraste, aga peente näojoontega ja kullininaga. Ta suurtes mustades silmades, mis vaikseil silmapilkudel väljendasid mõtlikkust ja tuld, sätendas nüüd kõige ägedam viha. Ta tumepruunid üsna madalalt kasvavad juuksed peaaegu katsid ta lauba ja andsid talle siis, kui ta vihastas, väga tigeda ilme. Vaevalt leidub inimnägude lõpmatus mitmekesisuses teist, mis oma rabava iseärasusega nõnda silma oleks torganud. Ta sale kuju ja kaunis rüht ilmutasid rohkem kergust kui jõudu. Juba oma varaseimast noorusest peale oli ta olnud äärmiselt mõtlik ja väga kahvatu ning ta isa oli alati arvanud, et ta kaua ei ela või et ta muutub perekonnale koormaks. Kogu maja põlgusealusena vihkas ta oma vendi ja isa. Pühapäeviti avalikul platsil mängides sai ta alati lüüa.

      Alles viimasel aastal hakkas ta oma ilusa näo tõttu noorte tütarlaste hulgas poolehoidu leidma. Kuna teda kui nõrka olendit kõik põlgasid, austas ta ise väga seda vana sõjaväearsti, kes ühel päeval julges linnapeale oma arvamist avaldada plataanide asjus.

      See arst maksis vahel isa Sorelile poja päevapalga kinni ja õpetas talle ladina keelt ja ajalugu, see tähendab seda, mis ta ise ajaloost teadis: 1796. a. sõjakäiku Itaaliasse. Surres pärandas ta poisile oma auleegioni-risti, oma väikese pensioni ülejäägid ja kolm-nelikümmend raamatut, millest kõige väärtuslikum oli äsja lennanud sinna «avalikku ojja», mis tänu härra linnapea sidemeile oli mujale juhitud.

      Vaevalt oli Julien koju jõudnud, kui ta tundis isa tugevat kätt oma õlale laskuvat. Ta värises, oodates, et nüüd järgnevad hoobid.

      «Vasta mulle ja ära valeta,» karjus vanamees karmi häälega talle kõrva, samal ajal teda oma käega ümber pöörates, nagu seda teeb lapsekäsi tinasoldatiga. Julieni suured mustad pisarais silmad seisid vastamisi vana puusepa väikeste hallide ja tigedate silmadega, mis näisid teda tahtvat puurida hinge põhjani.

      Viies peatükk

      TEHING

      Viivitusega päästis ta olukorra.

Ennius.

      «Vasta mulle, ja kui suudad, siis ära valeta, sa igavene raamatukoi, kust sa tunned proua de Rênali? Kunas sa oled temaga koos olnud?»

      «Ma ei ole temaga kunagi koos olnud,» vastas Julien, «ma olen teda ainult kirikus näinud.»

      «Tähendab, sa oled teda vahtinud, sa häbematu lurjus?»

      «Mitte kunagi! Te ju teate, et ma kirikus näen ainult jumalat,» lisas Julien väikselt teeseldud ilmega, mille varal ta lootis vältida uusi hoope.

      «Selle taga on siiski midagi,» vastas kaval talupoeg ja jäi hetkeks vait; «sinult ei saa ma ju midagi teada, sa neetud silmakirjateener! Igatahes pääsen ma sinust lahti ja mu saeveski hakkab veel paremini töötama kui seni. Oled enda poole võitnud küree või mõne teise, kes sulle nüüd ilusa koha on muretsenud. Pane oma koli kokku, ma viin sind härra de Rênali poole; hakkad tema lapsi kasvatama.»

      «Mis ma selle eest saan?»

      «Toidu, riided ja kolmsada franki palka.»

      «Teenijaks ma ei taha hakata.»

      «Lojus, kes sulle ütleb – teenijaks? Kas sa arvad, et mina tahaksin seda, et mu poeg oleks teenija?»

      «Aga kellega hakkan ma koos sööma?»

      See oli vanale Sorelile täbar küsimus. Ta tundis, et edasi rääkides võib ta ütelda midagi ebasobivat, ning ta sai vihaseks Julieni peale, kuhjas teda üle sõimuga, süüdistas teda maiustamises ja läks siis minema, et läbi rääkida teiste poegadega.

      Julien nägi veidi aega hiljem, kuidas nad seal oma kirvestele toetudes nõu pidasid. Kui Julien neid kaua oli jälginud ja nägi, et ta niikuinii teada ei saa, mis nad seal arutavad, läks ta ja peitis end sae varju, kust teda nii kergesti ei saadud tabada. Ta tahtis järele mõtelda selle ootamatu pakkumise üle, mis ta saatusesse pidi tooma suure muudatuse, aga ta tundis enese võimetu olevat ükskõik milliseks arupidamiseks; ta hakkas fantaseerima ainult sellest, mis teda ootab härra de Rênali kaunis kodus.

      «Ennem juba loobuda kõigest sellest kui ennast niivõrd alandada, et hakata sööma ühes lauas teenijatega,» mõtles ta. «Mu isa tahab mind selleks küll sundida, aga pigem juba suren. Mul on taskus viisteistkümmend franki ja kaheksa sou’d, ma põgenen veel täna öösel. Kõrvalisi teid mööda, kus mul pole karta ühtegi sandarmit, olen ma kahe päeva pärast Besançonis; seal astun soldatiks, ja kui vaja, lähen Šveitsi. Kuid siis pole mul ka oodata mingit edutamist, mingit väljavaadet; lõpp ilusale preestriseisusele, mis mind muidu võiks veel kaugele viia.»

      Selline hirm ühes lauas söömise ees teenijatega polnud Julienil iseenesest loomuomaduseks; tema oleks valmis olnud tegema hoopis piinlikumaidki asju, et ainult edasi jõuda. Seda vastikustunnet oli ta ammutanud Rousseau’ «Pihtimustest». See oli ainus raamat, mille abil ta kujutlus lõi talle pildi maailmast. Ainult veel Suure Armee bülletäänid ja Mémorial de Sainte-Hélène täiendasid seda koraani. Ta oleks võinud lasta end kas või tappa nende kolme teose eest. Ta ei uskunud ühessegi muusse raamatusse. Nagu vana sõjaväearst ütles, pidas ta kõiki muid raamatuid maailmas valelikuks ja petiste poolt oma isikliku kasu eesmärgil kirjutatuks.

      Oma tulise hinge juures oli