Punane ja must. Stendhal

väriseva häälega, «ma jään siiski siia maakohta elama. Teate isegi, et ma nelikümmend aastat tagasi sain pärandiks maatüki, mis toob aastas sisse kaheksasada liivrit. Sellest sissetulekust jätkub mulle elamiseks. Küreekoht ei võimalda mulle niikuinii mingisuguseid ülejääke, ja sellepärast, mu härrad, võib-olla ma ei tunnegi nii hirmu, kui ähvardatakse see koht minult võtta.»

      Härra de Rênal elas oma naisega üsna hästi. Kuna ta ei teadnud, mida vastata naise korduvale küsimusele: «Aga mis kahju võib see Pariisi härra vangidele tuua?», oli ta juba valmis vihastama, kui ta naine äkki kiljatas. Teine ta poistest oli roninud terrassimüüri äärele ja jooksis seal ülal, kuigi müür laskus teiselpool kahekümne jala sügavusse, kus asetses viinamägi. Kartes, et poeg võib ehmatada ja kukkuda, ei julgenud proua de Rênal teda hüüda. Lõpuks naeris poiss oma uljuse üle, vaatas emale otsa, nägi ta kahvatut nägu, hüppas alla teele ning jooksis ta juurde. Poiss sai tubli peapesu.

      See väike vahejuhtum andis vestlusele teise suuna.

      «Mul on kindel tahtmine võtta enda juurde Sorel, see lauavabrikandi poeg,» ütles härra de Rênal, «ta võib meie laste järele valvata; need lähevad meil juba liialt ülekäte. Ta on noor preester, ja mis veelgi tähtsam, hea latinist, kes lapsi oskaks edukalt õppima panna; tal on tugev karakter, ütleb küree. Ma annan talle kolmsada franki ja prii toidu. Mul oli küll väike kahtlus tema kõlbluse kohta, sest ta oli selle vana sõjaväearsti ja auleegionäri pailaps, kes asus Sorelide juurde elama ettekäändel, et ta olevat nende sugulane. See mees võis väga hästi olla liberaalide salaagent; ta kinnitas küll, et meie mägede õhk olevat hea tema astmale, kuid mine võta kinni, kui palju selles tõtt on. Ta tegi Itaalias kaasa kõik Bonaparte’i sõjakäigud ja olevat omal ajal hääletanud isegi keisririigi vastu. See liberaal õpetas Soreli pojale ladina keelt ja jättis maha suure hulga kaasatoodud raamatuid. Ma poleks iialgi tulnud mõttele võtta oma laste juurde seda puusepapoega, kui mitte küree just päev enne seda lugu, mis meie vahele igaveseks tüli külvas, mulle poleks ütelnud, et too Sorel õpib teoloogiat juba kolm aastat ja et tal on kavatsus astuda preestrite-seminari; ta pole siis ikkagi liberaal, küll aga latinist.»

      «See asjaolu sobib ka teistel põhjustel,» jätkas härra de Rênal, vaadates oma naise otsa diplomaatliku ilmega, «Valenod uhkustab oma kahe toreda normandia hobusega, mis ta äsja oma tõlla jaoks ostis. Aga tema lastel pole kodukooliõpetajat.»

      «Ta võib meilt selle viimati ära võtta.»

      «Sa oled siis mu plaaniga nõus?» küsis härra de Rênal, naeratades tänulikult oma naisele, kellel nii tore mõte oli tulnud. «Niisiis – tehtud!»

      «Ah, mu jumal, kui ruttu sa ometi otsustad, mu kallis!»

      «See tuleb sellest, et mul on iseloomu, küreegi sai seda küllalt tunda. Mis seal varjata, meid piiravad siin ümberringi liberaalid. Kõik need riidevabrikandid kadestavad mind, selles olen ma kindel; kaks või kolm neist saavad rikkaks. Noh, valmistab mulle üsna palju lõbu, kui nad näevad, kuidas härra de Rênali lapsed lähevad jalutama oma kodukooliõpetaja seltsis. See äratab lugupidamist. Minu vanaisa jutustas sageli, et ka temal olnud noorpõlves kodukooliõpetaja. Mis see sada eküüd siis ära ei ole, see kulutus aga on tarvilik meie väärikuse alalhoidmiseks.»

      Järsk otsus tegi proua de Rênali üsna mõtlikuks. Ta oli suur ja ilusakasvuline naine, omal ajal siinse maakoha iludus, nagu siin mägedes väljendutakse. Ta kõnnakus oli midagi lihtsat ja nooruslikku; mõne pariislase silmis see lapselik graatsilisus oma süütuse ja elavusega oleks äratanud isegi magusa iharuse mõtteid. Kui proua de Rênal oleks taibanud sedalaadi muljet, oleks ta kindlasti häbi tundnud. Iialgi polnud ta südamele lähedal olnud edvistus või teesklus. Härra Valenod’d, vaestemaja jõukat juhatajat, arvati küll tema ümber lipitsenud olevat, kuid ilma tulemusteta, ja see andis proua voorusele erilise hiilguse; sest härra Valenod, pikk ja tugev noormees, jumeka näoga ja suure musta põskhabemega, oli üks neid toorevõitu, ülbeid ja lärmakaid olendeid, keda provintsis peetakse ilusaiks meesteks.

      Väga arga ja näiliselt üsna rahutu iseloomuga proua de Rênali segas eriti härra Valenod alaline kärsitus ja lärmakus. Eemalolek kõigest sellest, mida Verrières’is peeti rõõmuks, tõi prouale kuulsuse, nagu oleks ta väga uhke oma päritolule. Sellele ta ei mõelnud, küll aga oli väga rahul sellega, et linna elanikud teda järjest vähem külastasid. Ma ei salga, et siinsed daamid pidasid teda rumalaks, sest tal polnud seda diplomaatlikku kavalust oma mehe vastu ega kasutanud ta kõige soodsamaidki juhuseid, et lasta endale osta ilusaid kübaraid Pariisist või Besançonist. Lastagu tal ainult oma ilusas aias üksinda kõndida, muud midagi ta ei palunud.

      Ta oli naiivne olend, kes iialgi ei läinud niikaugele, et oleks arvustanud oma meest või enesele koguni tunnistanud, et mees on talle igavaks muutunud. Ta oletas, ilma sellest järeldusi tegemata, et mehe ja naise vahel ei saagi olla õrnemaid vahekordi. Ta armastas härra de Rênali eriti siis, kui see talle jutustas oma kavatsustest laste suhtes, kellest ta ühe määras sõjaväkke, teise ametnikuks ja kolmanda vaimulikuks. Kokkuvõttes leidis ta härra de Rênali olevat palju vähem igava kui kõik teised tema tutvusringkonda kuuluvad mehed.

      Sellel otsusel oma abikaasa üle oli küllaltki alust. Verrieres’i linnapea oli kuulus oma vaimukuselt, eriti aga oma kõnekusega, – seda nende poole tosina nalja tõttu, mis ta oli pärinud ühelt onult. Vana kapten de Rênal teenis enne revolutsiooni Orléans’i hertsogi jalaväe-polgus, ja kui ta Pariisi tuli, võis ta liikuda vürsti majas. Ta oli seal näinud proua de Montesson’i, kuulsat proua de Genlis’d, härra Ducrest’d, seda leiutajat kuningalossist. Need isikud esinesid ikka uuesti härra de Rênali anekdootides. Kuid vähehaaval muutus talle nende jutustamiseks küllaltki delikaatsete lugude meelespidamine vaevaliseks ja juba mõnda aega kordas ta neid Orléans’i majasse puutuvaid anekdoote ainult erilistel juhtudel. Kuna ta muide oli küllaltki viisakas, välja arvatud, kui räägiti rahaasjust, – siis peeti teda õigusega Verrières’i kõige aristokraatsemaks isikuks.

      Neljas peatükk

      ISA JA POEG

      Ons see minu süü kui asi nõnda on?

Machiavelli.

      «Mu naine on tõepoolest taibukas!» mõtles Verrières’i linnapea, astudes järgmisel päeval kell kuus hommikul alla isa Soreli saeveski poole. «Kuigi loo algatajaks olin mina, sest nii on see tarvilik minu üleoleku säilitamiseks, siiski poleks ma ise tulnud sellele mõttele, et kui mina ei võtaks seda väikest vaimulikku Soreli, kes kuuldavasti tunneb ladina keelt nagu mõni ingel, siis võiks vaestemaja juhataja, see rahutu hing, tulla samale mõttele ja ta minult üle lüüa. Millise üleoleva tooniga ta siis oma laste kasvatajast kõneleks!.. Kas see kasvataja hakkab veel kunagi preestrikuube kandma, kui ta kord minu teenistusse on astunud?»

      Härra de Rênal oli süvenenud neisse kahtlustesse, kui ta eemal silmas ligi süllapikkust talupoega, kes varavalgest saadik näis ametis olevat palkide mõõtmisega, mis olid kokku kuhjatud Doubs’-äärsele jalgteele. Erilist headmeelt see mees linnapea lähenemisest ei näinud tundvat, sest puud olid tee peal hunnikus määrustevastaselt.

      Isa Sorel – see ta oligi – üllatus väga, aga veelgi enam rahuldus imelikust ettepanekust, mis härra de Rênal talle tegi ta poja Julieni suhtes. Sellest hoolimata kuulas ta linnapea juttu selle tusasuse ja ükskõiksusega, millega siinsed mägielanikud nii hästi oskavad varjata oma kavalust. Seda Egiptuse fellahite ilmet kannavad nad sestsaadik, kui nad olid Hispaania orjuseikkes.

      Soreli vastus koosnes algul ainult kõigist austuseavaldustest, mida ta peast teadis. Samal ajal, kui ta kordas neid tühje sõnakõlkse, naeratas ta virilalt; see suurendas ta näoilmele omast silmakirjalikkust, peaaegu kelmust, ning vana talupoja elav vaim jäi otsima põhjust, miks nii tähtis mees tahab endale saada tema logelejat poega. Julieniga polnud ta ise kuidagi rahul, nüüd aga tuli härra de Rênal ning pakkus talle uskumatut palka: kolmsada franki aastas, prii söök ja isegi riietus! Sellele viimasele tingimusele oli isa Sorel taibanud tulla viimasel hetkel, ja härra de Rênal oli nõustunud ka sellega.

      See tingimus üllatas linnapead äärmiselt. «Kuna Sorel minu ettepanekust pole eriti vaimustatud ega täielikult