Veel on aega. Erik Tohvri

nelja-aastasena nägi, oli siis ammugi tuhmunud ja ema tookordne ütlemine ei muutnud temas midagi. Ometi oli elu rasketel hetkedel mõte Jumalast talle tulnud kuidagi iseenesest, nagu kellegi saadetuna ja esimest korda suure häda tõttu tekkinud ahastuse kaudu, kui Einar kahe-aastasena rängas kopsupõletikus hinge vaakus. Siis oli ta taevaselt võimult abi palunud, küll vaid mõttes, aga kogu hingest. Ning hommikul tuli arst ja tegi lapsele süsti, mille järel haigus taanduma hakkas. Nii et – mitte Jumala ime, vaid ikkagi meditsiin… Või – äkki oli Jumal ise selle tohtri õigel hetkel kohale saatnud…?

      8

1954

      Erna ja Meeta asusid tööle Kohtla-Lageda lasteaeda septembrikuu algusest. Tööga harjusid tüdrukud kiiresti, kool oli selleks vastavad teadmised ja ka küllaldase praktika andnud, aga uue elukohaga ja siinsete eluviisidega harjuda oli palju raskem. Kindlasti mängis selles oma osa teadmine, et Kohtla-Lageda on neile ikkagi ajutine elu- ja töökoht, kus kehtivate seadustega määratud kolm aastat tuleb lihtsalt ära kannatada. Mõtet, et nad võiksid sinna elama ja tööle jäädagi, nagu Olga Kapustina soovitas, ei suutnud kumbki tüdrukutest tõsiselt võtta; neis oli tekkinud alateadlik arusaam, et tegemist on vaid järjekordse praktikakohaga, samasugusega kui need, kus kooliajal paari nädala viisi lastega suhtlemist ja nende õpetamist harjutati. Siinne praktika pidi lihtsalt pikem olema ja lisaks oli vaja ka oma elamise eest hoolitseda. Mõnevõrra muretumaks ja mugavamaks muutis tüdrukute elu ka see, et toitumise eest pidi muretsema vaid pühapäeviti, tööpäevadel oldi lasteaia toidul. See polnud küll seaduslik, aga kõikjal lasteaedades oli üldiseks tavaks saanud, et lastele valmistatavat toitu jätkus kogu personalile.

      Õhtukoolis käimine sai pikkadest sügisõhtutest üha enam tuge ja vanasti tüütuna tundunud õpikud muutusid nagu nõiaväel isegi huvitavaks lektüüriks. Pedagoogilises koolis oli õpitud peamiselt eriala, mitmeid pedagoogilisi distsipliine; üldhariduslikke õppeaineid käsitleti seal üsna pealiskaudselt ja mitmed neist jäeti hoopiski kõrvale. Õppekava koostajad olid nähtavasti arvamisel, et õpilaste seitsmeklassilises koolis omandatud üldteadmised on väikelaste kasvatajatele küllaldased.

      Meeta oli usinam õppija kui Erna, kes ei püüdnudki seda salata.

      „Minu pea lihtsalt ei võta! See venekeelne Puškini luuletus mulle pähe ei jää!” kaebas Erna ja viskas tusaselt raamatu öökapile. Nad olid harjunud enne magamajäämist üht ja teist õpitavat üle lugema – räägiti, et siis pidavat värsked teadmised paremini kinnistuma.

      „Sul pole peas lihtsalt enam ruumi, sellepärast,” arvas Meeta.

      „Tohoh! Ei tea, kuhu see ruum sealt siis jäi?”

      Meeta muigas kavalalt.

      „Sul on see kena seltsimees peas, kes tagumises reas istub! Sellepärast sul seal vaba ruumi enam polegi.”

      Erna mühatas omajagu põlastavalt, aga ei hakanud vastu vaidlema. Tutvus Arturiga oli arenenud omasoodu, kohati tema arvates isegi liiga tormiliselt; kui noormees koolis oli, pidi Meeta pärast kooli üksinda ühiselamusse kõmpima. Kui ilm vähegi sobis, läksid Erna ja Artur oma teed ja oskasid selle mõnesajameetrise vahemaa eriti pikaks venitada; tihti ilmus Erna ühiselamutuppa alles siis, kui Meeta oli juba teki alla jõudnud.

      Artur oli kaevur, töötas vahetustega ja üle nädala oli tema koht koolipingis õhtuti tühi.

      „Kuidas sa jõuad järele õppida?” imestas Erna, kui nad õhtupimedas oma jalutuskäike tegid. „Kevadel tulevad eksamid ja…”

      „On see nii tähtis?” vastas mees küsimusega. „Mina usun, et keskkooli lõputunnistus antakse mulle nagunii kätte, kui aeg nii kaugel! Venemaal on töölisnoored au sees, kõik teed peavad lahti olema.”

      „Nojah, aga ikkagi… Ja ma ei saa aru, miks sa just kaevuri ameti valisid – raske töö, pealegi maa all, päikest ei näe… Ja ohtlik ka – kogu aeg oled hirmul, et laest midagi pähe kukub!”

      Selle peale oli Artur endasse tõmbunud ja vait jäänud, nii et Erna hakkas juba kahtlema – kas ta meest kuidagi ei solvanud? Aga siis tuli ikkagi vastus, mis jättis tegelikult veelgi rohkem küsimusmärke õhku.

      „See, mis laest kukub, polegi kõige kardetavam…”

      „Taevashoidku, sealvõidjusurmasaada!Mamuretsenjuba praegu selle pärast, et sinuga midagi ei juhtuks!” ütles Erna ja taipas alles siis, et oli vist liiga palju öelnud. Sest Artur jäi äkki seisma, pöördus tüdruku poole ja küsis kuidagi ärevalt:

      „Kas sul oleks kahju, kui mina niimoodi otsa saaksin?”

      Nüüd oli Erna kord vait jääda. Lihtne jaatamine oleks teda veelgi rohkem paljastanud, samal ajal ei saanud öeldust midagi ka tagasi võtta.

      „Võib-olla natuke tõesti…” pomises tüdruk endale nina alla, aga mehel oli hea kuulmine. Artur lasi käes olnud koti koolitarvetega maha kukkuda, haaras Erna näo oma käte vahele ja suudles teda. Ahnelt ja ehtmehelikult, nii et tüdruk tundis peapööritust – see polnud enam kuskil koolipeol koridorinurgas tantsupartnerilt saadud põgus musi, vaid kogenud mehe tõeliselt näljane suudlus. Ning esimese reaktsioonina rabeles Erna mehe haardest lahti, olles valmis jooksu pistma, kui Artur midagi niisugust korrata kavatseb.

      Aga mees ei kavatsenud rünnakut korrata, ta oli ühe väärtusliku teadmise poolest rikkamaks saanud. Erna öeldud „natuke tõesti” oli tema jaoks tõsine signaal, et see tüdruk on tema oma. Artur tõstis rahumeeli oma määrdunud puldanportfelli kõnniteelt ja ütles veidi kahetsevalt, aga sisemise juubeldusega:

      „Kui ma sulle liiga tegin, siis palun andeks.”

      „Ära siis enam nii tee,” arvas Erna, aga mõlemad tundsid, et niisugune lahendus ei rahulda kumbagi. Ning tüdruk oli küllalt nutikas, et taibata vahetada jututeemat.

      „Räägi, miks sina ei ela ühiselamus? Kas seal talumajas on siis parem?”

      Tundus, et Artur poleks tahtnud sellele otse vastata.

      „Kui me sinuga rohkem tuttavaks saame, siis saad minust ka rohkem teada! Aeg on niisugune, et isegi iseennast ei tohi usaldada,” kohmas mees pärast mõttepausi ja mõlemad kõndisid vaikides edasi. Ning kui Artur järgmisel tänavanurgal otse ühiselamu poole pööras, sai Erna aru, et nende vahel on veel palju lahti rääkimata küsimusi.

      Tõepoolest, kui Artur pidi midagi iseendast ja oma päritolust rääkima, polnud ta eriti jutukas. Seda, et ta oli pärit ühest väikesest Lõuna-Eesti alevikust, oli mees möödaminnes maininud, aga oma vanematest ei tahtnud pikemat juttu teha.

      „Mis neist… Ega ma õieti teagi, mis neist sai.”

      „Mismoodi? Sina ei teagi?” imestas Erna ja nähtavasti kostis see imestus sedavõrd süüdistavalt, et Artur ühmas:

      „Ei tea! Ütleme, et neljakümne esimesel viidi Siberisse! Parem, kui sina seda ei teaks.”

      „Miks parem? Ma tahaksin sinust kõike teada,” oli tüdruk protestinud.

      „Sellepärast, et mina sinust veel kõike ei tea! Näiteks sedagi – kas sa komsomolis oled?”

      Jutt oli ootamatult poliitiliseks pööranud. Komsomol, kommunistlik noor… Erna tundis mehe toonist, et peaks selle maha salgama, aga loomupärane ausus sai võitu.

      „Koolis pidime astuma, pooleldi sunniviisil,” tunnistas ta.

      „Näed siis! Paras minu järel luurama,” mühatas mees mõtlematult, aga Ernale mõjus see nagu ootamatu kõrvakiil. Ning seda taibates võttis Artur tooni maha ja päris kahtlevalt:

      „Mismoodi – pooleldi sunniviisil?”

      „Meil oli väga tore klassijuhataja, meie kõik armastasime teda. Ja siis tuli ta ühel hommikul klassi ja nuttis. Ütles, et kui me komnooreks ei astu, siis lastakse ta kohalt lahti! Eks siis astusimegi,” seletas Erna.

      „Noh – näed, kui lihtsalt see käis! Sa oled nagu rohukõrs tuules, kuidas saab siis sind usaldada!”

      See oli selge etteheide ja tüdruk tundis oma selgroos kummalist kangestuskrampi,