Kirju Eestist. Justin Petrone

ei ole negatiivne. Ma lihtsalt püüan realistlik olla.“

      „Ah et sa kutsud seda niimoodi.“

      Ma teadsin, et ta kadestab oma sõprade vaba elustiili, ning ehkki ma ei tahtnud seda tunnistada, imetlesin seda minagi. Noil päevil aga kirjutasin ma iga päevaga üha enam artikleid. Minus endas peituv pisike boheemlaslik koletis ei olnud juba tükk aega valla pääsenud.

      Aastaid hiljem, kui Sirts hääletas parajasti läbi Ameerika, võttis ta Epuga ühendust, lootes kuidagiviisi enne New Yorgi John F. Kennedy lennujaamast Ibizale tagasi lendamist meile Long Islandile külla jõuda. Tõsiasjal, et me elasime kahe ja poole tunni tee kaugusel lennujaamast ida pool, ei paistnud selles valemis mingit tähtsust olevat ning miks olekski pidanud? See oli ju Rüblik Sirts. Oli hommik ning tema lend oli hilisel pärastlõunal. Kui ütlesin Epule, et ta küsiks Sirtsult, kus ta parajasti on, ja ütleks, et me saame äkki tulla ja kuidagi abiks olla, tuli vastus: Marylandis. „Marylandis? See on nelja tunni tee kaugusel! Tema lend väljub pärastlõunal ja tema alles hääletab Marylandis? Unustage ära. Ta ei jõua mingi nipiga sellele lennukile.“

      Aga jõudis küll. Meile külla ta küll ei jõudnud, aga – ja mul on siiani seda raske uskuda – uljalt veoautodele hääletades jõudis Rüblik Sirts täpselt õigel ajal lennujaama kohale.

      Tee Jäälõhkujaga

      FRED JÜSSI, EESTI BIITNIKE KUNINGAS. Vähemalt niimoodi olen mina temast alati mõelnud.

      Isegi kui tema bebop’iks oli linnulaul, oli selles loodusmehes midagi džässiajastusse kuuluvat. Võib-olla oli see barett, mida talle meeldis kanda. Olin kuulnud räägitavat, et Fred Jüssi sündis 1935. aastal Aruba saarel eestlastest vanemate lapsena. Ma ei võtnud seda eriti tõsiselt, kuni nägin mingis ajakirjas teralist mustvalget fotot pisikesest Fredist Kariibi mere rannal.

      Niimoodi algas Fredi elu. See oli enne sõda, ajal, mil Eesti oli vaba, ammu enne seda, kui see mees fotoaparaadi kätte võttis, ammu enne seda, kui ta kirjutas raamatu „Jäälõhkuja“, ning terve igavik enne seda, kui härra Jüssi ja minu teed ristusid.

      Kuid kõigepealt pean ma teile pisut rohkem rääkima sellest võluvast ja jabura välimusega eestikeelsest sõnast „jäälõhkuja“.

      Meie kirjastuse alguspäevil tegin ma üsna palju jooksupoisitööd: viisin raamatuid kuhugi ära, võtsin kusagilt raamatuid vastu. Mäh. Mul oli endiselt olemas netiajakirjaniku töö, nii et raha tuli sisse küll, kuid kuna Tartu raamatuäri sumises ning mu kööki sattusid kõiksugused kütkestavad daamid, tahtsin ise ka sellest osa saada ning minu esimene samm sellesse maailma oli see, et ma aitasin Fredi raamatut „Jäälõhkuja“ ümber panna. Seadsin end hilisõhtul, kui lapsed juba magasid, Epu kõrvale mugavalt sisse, võtsin raamatu sülle ja tegin tööd. Epule avaldas muljet, et ma sain sellega isegi hakkama.

      Ma olen siiani selle üle uhke.

      Kui ma ütlen „ümber panna“, siis ei mõtle ma selle all seda, et ma tõlkisin selle inglise keelde. Ma olen nende ridade kirjutamise ajaks eesti keelt õppinud juba tosin aastat ega saaks sellega tänini hakkama. Ning toona, meie raamatuäri koidikul, olnuks see veel iseäranis võimatu, kuna ma ei teadnud isegi seda, mida „jäälõhkuja“ tähendab. See nägi välja lihtsalt nagu mingi suvaline tähejada, otsekui kolmeaastane oleks eestikeelse klaviatuuri kätte saanud ja seal klabistama kukkunud. Ning isegi siis, kui Epp mulle ütles, et see on üks lind, kes lõhub jääd, seega siis „jäälõhkuja“, ei aidanud see mul mõista neid teisi pikki sõnu, mida ma sealt raamatust ümber trükkisin, raamatust, mis oli ilmunud sedavõrd ammu, et seda oli võimalik leida vaid raamatukogudest.

      Meie kapsaks kulunud ja kollaseks tõmbunud eksemplar nägi välja nii, nagu see oleks välja kaevatud mõne sada aastat tagasi surnud vanadaami maise vara hulgast. Sees oli aga kirjas, et see on avaldatud 1986. aastal. Alles 1986! Või oli see juba ammune aeg? Nõnda ma siis mõtlesin trükkides vahel sellele, milline oli mu enda 1986. aasta, kuidas me tol aastal käisime isaga Vermontis suusatamas ning kuidas ma mängisin oma parima sõbra Brent Usheriga narivoodis kaarte, lumehelbed õues maja tulede käes sätendamas. Ning täpselt samal 1986. aasta hetkel sadas teisel pool maailma lumi keskealise nõukogude loodusteadlase Fred Jüssi akna taga, kes istus oma kirjutuslaua ääres, tundis mõnu oma Kadrioru korteri radiaatorite soojusest, rüüpas tulist teed ning lükkis neist jaburatest sõnadest seda raamatut kokku.

      Need langesid mööda nagu lumehelbed. Sellised sõnad:

      Arvatavasti

      Hingeõhku

      Kruubiterasuuruses

      Loodusetunnetuse

      Eestikeelsed sõnad! Vahetevahel näitas Epu õetütar Simona mulle koomikseid ning nende jutumullides oli vaid üks või kaks sõna, mis mõlemad olid umbes 17 tähte pikad, mõned hüüumärgid sabas. Seal oli piilupart Donaldi tuttav grimass ning tema pea kohal mingi ohtrate ö-de, ä-de ja ü-dega varustatud absurdne teadaanne, sõnad, mis nägid suuresti välja nagu, noh, jäälõhkuja. See meenutas mulle üht vana Gröönimaa lastelaulude LPd. Esimese poole neljanda loo nimi oli „Sialualaarluni“. Viies lugu oli „Kalingaarpoq“. Teise poole kaheksas lugu oli „Ikinngutinga naasunnguaq“.

      Mingi põhjamaine värk?

      Ning kujutage ette, sellistest müstilistest sõnadest sai kokku panna kaunist luulet ja proosat. Nii on, ning Fred Jüssi oli õigupoolest üks esimesi inimesi, kes õpetas mulle eestikeelse luuletuse. See juhtus meie kõige esimesel kohtumisel hotellis Olümpia, pikki-pikki aastaid tagasi. Juhan Parts oli siis veel peaminister, ehkki seda aega jagus talle veel vaid pooleks aastaks. Oli septembrikuu ning väljas oli juba vilu ja hall ning ainsad värvid olid kohvikuakende eest mööduvate Tallinna tudengite kollased juuksed ning nende pastellsinised ja – punased talvejoped, mida kunagi väga sügavale ära ei pakitud. Fred ilmus kohviku uksele õhetava näoga ja villases kampsunis, otsekui eskimo hülgejahilt. Ta oli turske, vaalaküti moodi mees, otsekui üks kaljurahn teise otsas, indiaanipealiku näojoontega ning lühikeste valgete traatjuustega, mis turritasid ta bareti alt välja.

      „Tere, Fred!“ ütles Epp, embas teda ning tegi talle põsemusi.

      „Noh, tere, tere jah.“

      „Väga meeldiv,“ ütlesin mina püsti tõustes ja tema kätt surudes. „Härra Fred Jüssi, mina olen Justin Petrone.“

      Seepeale hüppasid tema merehallid silmad nende siberipäraste pilude taga paar sammu tagasi, kuna eestlased ei ole harjunud, et välismaalased räägivad nende keelt, eriti ei ole aga sellega harjunud vanemad eestlased, kes on alati pidanud oma keelt mingiks pühaks saladuseks. Nüüd, kus ma sellele mõtlen, paistsid enamiku eestlaste silmad sedasorti saladustest pakatavat, otsekui kõik nad teadnuksid mingit suurt, kuid kahetsusväärset saladust, mida mitte kunagi ei tohi võõrastega jagada. Kuid Fredi silmadest paistis selliseid saladusi veelgi rohkem.

      Niisiis istus Fred maha ning me puhusime juttu, jõime kohvi ning sõime pisikeste lusikatega jogurtikooki. Suuremalt jaolt rääkis Fred Epuga, kuid kui kohvikuakna taga vihises tuuleiil, pani loodusmees käed rinnale risti ning teatas inglise keeles:

      „Justin, mulle tundub, et sa tahad meie keelt ära õppida, nii et ma tahan sulle õpetada ühe rea meie poeedi Juhan Liivi luuletusest.“

      „Luuletusest?“

      „Sügisetuul raputab puud.“ Ta põristas erre ja äigas iga sulghäälikutega silbiga kui rusikaga, vaatas lakke, kus ventilaator tegi oma mõistatuslikke ringe, ning siis taas oma saladuslike silmadega mulle otsa. „Tahad proovida?“

      Naaldusin tooli seljatoele ning kratsisin kraed. „Sügisetuul raputab puud,“ kordasin ma tema järel ning ta noogutas. Teadsin, et minu erride kohmakas põrin ei ole tema omade graatsia vääriline ning et minu p-d ja b-d olid õige eesti keele sogase vungi edasi andmiseks endiselt liiga teistsugused, kuid ma siiski proovisin.

      „Väga hea,“ ütles Fred Jüssi. „Inglise