Kirju Eestist. Justin Petrone

Sirts. Ta oli kõva reisisell. Kuid ta ei rännanud mitte Roomas, Londonis või New Yorgis. Tema reisis kohtades, kuhu kogunesid teised temataolised inimesed. Juba enne temaga kohtumist olin ma näinud teda ihualasti fotodel, mis tehtud mitmesugustel vikerkaarehõimu1 kogunemistel Ibizal, Austraalias, USAs ja Mehhikos. Fotodel leidus ka palja ülakehaga habetunud ja tätoveeritud mehi bongotrummidega. Ohtralt naeratusi, ohtralt embusi. Need olid 21. sajandi stiilis hipide armupeod. Ning mõelda, Sirtsu puhul sai see kõik alguse mingist süütust maakohast, väiksest raudteeülesõidulinnast nagu Viljandi, Rapla või Türi. Mingist sedasorti paigast. Kui ma viimaks Sirtsuga tutvusin ja temaga juttu ajasin, rääkis ta mulle oma lapsepõlvest, sellest, kuidas ta ei osanud enne Tallinna kolimist sõnakestki vene keelt ning lillemüüjad olid talle sellega pinda käinud, kuid talle olid sellegipoolest väga meeldinud õudulmelised Vene multifilmid, mida lapsed Brežnevi-Andropovi-Tšernenko ajal vaatasid, ning kuidas kõigi Nõukogude Eesti laste unistus oli leida endale kirjasõber Soomest, kes saadaks neile lahedaid kleepekaid.

      Mingis punktis oma teel armastuse rüppe, kõigi hipide sihtkohta, Rübliku maailma kohtus Sirts aga Taaviga, kes oli surfar ning vähemalt korra leidis ka ühes ajakirjas äramärkimist kui surfar Taavi. Ajakirjas trükitud fotol seisis ta rannas surfilaua kõrval, kalipso seljas. Taavi oli Eesti vanemate muuseumide seintele maalitud paganlike kangelaste füüsiline kehastus. Pikk. Sitke. Tema nahk oli pruun ning juuksed kuldsed. Tema nägu oli otsekui puust voolitud või kivist tahutud, ning tal olid kummalised silmad, pisut liiga sinised, liiga sügavad, ülemäära erksad, ning iga kord, kui ta rääkis mulle rahulikult oma seiklustest ning ma juhtusin talle silma vaatama, mõistsin ma, et inimesena oli ta minust igas mõttes väga kaugel ning et kui meil olid ühised eellased, siis olid nende teed läinud lahku juba väga ammu.

      Blond kahupea Sirts kõneles aga kiiresti ja innukalt. Ta ütles mulle „kallis“, otsekui oleksin ma mõni orb, kelle eest ta peab hoolitsema, ning tema hingestatud laused meenutasid mulle mullitavat vett, mis on jõudnud keemistemperatuurini. Taavi oli üle võtnud Austraalia surfarite pehme aktsendi. Talle meeldis minuga inglise keelt rääkida, ehkki ma üritasin oma eesti keele oskust parandada. Taavi rääkis mulle päikselisest rannaelust maakera kuklapoolel, kus Sirts teenis elatist massöörina ning Taavi joonistas võltstätoveeringuid. Tavaliselt oli neil mõni jõukam ja vanem patroon, kes pakkus neile peavarju, seda sageli mereäärses bangalos. „Ning ta ütles, et me võime alati seal peatuda!“ siristas Sirts. „Ning teie tulge meile külla! Ükskõik kui kauaks! Oleks ju lahe?!“

      Kui Sirts ja Taavi meie Tartu-aastail Eestis käisid, saatsid nad meile sõnumi, et saaks õige kokku. Taavi vanematekodu oli Ahjal. Sinna pääsemiseks tuli sõita Tartust kirde poole välja ning sealt mööda käänulist Räpina maanteed kagusse. Möödunud viimastest ladudest ja asukohaga eksinud aedlinnadest, jõudsime viimaks päriselt maale. Mulle on alati meeldinud Tartust välja sõita, sest linna ümbrus on nii ebaühtlane ja võluv ning seal oli ikka midagi huvitavat – näiteks mingi mahajäetud ait, mis oli otsekui mõnest kriminaalromaanist pärit, või mõni sädelev järv metsatukkade taga. Oli tore kõiki neid uusi asju näha, sest ma teadsin, et Eesti on nii väike, ning sestap hindasin ma iga uut leidu umbes samamoodi, nagu sulle hakkavad meeldima mõne plaadi need lood, mille sa varem vahele jätsid, et jõuda hittideni, mille pärast sa selle ostsid. Kurgus torkis sageli sõnnikuhais ning see meeldis mulle, sest see tuletas mulle meelde, et mul on kurk.

      Ahja oli pisike tolmune väikelinn, kus oli vana luteri kirik ning samblasse kasvanud kiviseintega pikad, suurtest tellistest korstnatega 19. sajandi elamud, mis voogasid koos maastikuga üles-alla. Juhtnöörid olid sellised: keerake vasakule, sõitke üle väikse jõe, seejärel mäest üles ja ümber ja läbi – kuid hoidke vasakule! –, ning siis tuli sõita alla ning taha ning jääda enne seisma.

      Kuidagi jõudiski meie auto riigipiiri meenutava puust aiani ning mitu karvast elajalikku peni kogunes väravale meie peale ulguma, kuni üks pruunide rastapatside ja lõbustatud näoilmega noormees väravale tuli ja meid sisse lasi. Ta ei öelnud suurt midagi, kuid ma sain aru, et see on Taavi noorem vend. Midagi oli temaga aga viltu. Ta ei öelnud midagi ja ta naeratas kogu aeg, otsekui oleks ta oma mõtetega rahul, ainult et tema silmad olid rahuarmastava hipi jaoks liiga pinevad.

      Ning mina arvasin, et Taavi ja Sirts on veidrikud.

      Aga sellest polnud lugu, sest majas oli rõõmustamist ja kalli-kallit kui palju ning Rüblik Sirts embas mind ja kutsus kalliks nagu ikka. Seal oli ka teisi boheemlasi – Kati ja tema mees Peeter ning nende poeg Taavi-Mikk. Samuti oli seal Marko, kellega ma olin varem Taavi ja Sirtsu Kalamaja kodus kohtunud, ning üks neiu, kelle nime ja silmi mäletasin ma veel Kalamaja päevilt, kuid keda ma inimesena ei tundnud.

      See neiu oli kunstnik ja väga ilus, tal olid pisut aasiapärased sinised särasilmad ning ümarad ja sujuvad näojooned. Ta oli hea välimusega nagu kõik teisedki. Mind ärritas pisut, et eestlased näevad nii head välja. Miks oli neil välimusega sedamoodi vedanud? Ning kui neil vedas välimusega, siis miks ei vedanud neil mingit muud moodi, näiteks ajalooga? Ning kuhu see välimus vananedes kadus? Vanemad eestlased ei näinud nii head välja. Kas ka nemad olid kunagi kaunid või olid sovetid neilt ka ilu röövinud? Või oli see üksnes Sirtsu ja Taavi põlvkond, meie põlvkond, kellel oli erakordselt vedanud, kes võttis enesestmõistetavalt mitte üksnes oma haruldast ilu, vaid ka taastatud iseseisvust ning vabadust reisida ja poseerida kõikjal kaunilt alasti?

      Mäletan, et Sirtsu ja Taavi korter Kalamajas oli oma segadusega üsna dostojevskilik ning selliseid hea vedamise ja välimusega boheemlasi täis. Mul on meeles, kuidas üks üürnik Lehari hoidis oma tuba tühjana ning austusest mingi jaapani filosoofia vastu magas lihtsal matil.

      Küsisin Ahja peol Lehari kohta, kuid keegi polnud temast mõnda aega kuulnud ega vaevunud sellele mõtlema, kuna neil oli üksteisega ning oma lastega piisavalt tegemist. Mul oli süles meie armas blond tüdrukutirts Anna ning kõik kudrutasid tema ümber. Seal oli ka Sirtsu ja Taavi laps Iti, kes oli sama kuldne, lokkisjuukseline ja ebamaine kui tema vanemad. Ta rippus Taavi küljes ja piidles meid ettevaatlikult ning mulle meenus, kui palju janti Sirtsul ja Taavil oli olnud Austraalias, kus ingliskeelsed olid arvanud, et nende tütre nimi on E.T.2 ehk extraterrestial.

      Kuni eestlased juttu ajasid, uitasin mina mööda tuba ringi. Seal oli suur tellistest kamin ning köök, kus leidus ohtralt vorstikesi ja kartuleid ja praetud sibulat ja mahlajooki. Laadisin endale pisut taldrikule, sõin ära, loputasin selle mõnusa vaarikamahlaga alla ning siirdusin alkoovi, kus ma olin näinud Taavi rastapatsidega venda arvutis istumas. Hakkasin seal uurima arvuti kõrval seisvat raamatuvirna. Need olid rasked köited, mõned olid vanad ja kopitanud, mõned uued ja läikivad. Mõned olid eesti, mõned saksa, mõned inglise keeles. Kõigi nende kaantel olid Saksa sõdurite pildid ning kõik autorid olid suutnud Kolmanda Reichi oma pealkirja sisse pista.

      Issand jumal, sosistasin ma omaette, puudutades pilti, millel sõdurid loopisid jalgu üles.

      Taavi vend on nats?

      Kiikasin rastapeaga nooruki poole, kes jälgis jutuajamist huviga, kuid ise eriti midagi ei öelnud. See ei paistnud õige asi olevat. See, et ta üldse ei rääkinud. See kurjakuulutav pilk ta silmis. Tema kummalised metsikud penid. Poisiga oli midagi lahti. Samal ajal oli mul raske aru saada, kuidas üks noor Ahja boheemlane saab tunda sümpaatiat natsionaalsotsialistide vastu. Ses mõttes, et kutt nägi ju välja nagu Eesti Bob Marley. Aga milline Bob Marley jünger tunneb mõnu raamatuist Kolmanda Reichi kohta?

      „Kas sulle meeldivad mu raamatud?“ küsis Taavi vend ning ma ehmusin pisut.

      Tõmbasin käe ära. „Mis?“

      „Ma küsisin, kas sulle meeldivad mu raamatud.“

      „Need on huvitavad,“ ütlesin ma. „Kuule, kas sa Kalev Rebast tead?“

      Taavi vend turtsatas selle nime peale pisut. „Jah, tean küll.“

      „Ahah“ oli kõik, mida ma seepeale kosta oskasin. Seepeale läksin teise tuppa, kuid piidlesin Taavi venda endiselt ettevaatusega. Kuis siis nii? Ise on välimuselt nagu Peter Tosh

1

Vikerkaarehõim – üleplaneediline iga-aastane hipimeelsete kogunemine.

2

Ameerikas 1980ndatel populaarne lastefilm „E.T“, hääldusega „ii-tii“, kus pea-tegelaseks on extraterrestial ehk tulnukas.