Kirju Eestist. Justin Petrone

ine/>

      Valge laev

      MÕNI TÄISKUU TULEB JA LÄHEB, nii et ei saagi aru, mõni on aga tõeliselt vägev ja õel ning inimeste silmis on siis looritatud tähine helk, kui juhtumisi söandad neisse liiga kauaks vaatama jääda.

      Praegu on just selline täiskuu.

      Oleme Haapsalus iga aasta augustis toimuvatel Valge Daami päevadel. Tõsi ta on, igasugune festival võib sind jalust rabada, kuid selle täiskuuga on kõike kuidagi liiga palju. Liiga palju pikaks veninud pilke võõrastelt naistelt, liiga palju ülemäära lustakaid tuttavaid, kes tänaval õlale patsutavad ja jaburaid lugusid räägivad. On selline tunne, et peagi miski plahvatab.

      Peab plahvatama.

      Miski ei paku sellisel puhul suuremat kergendustunnet, kui astuda kõrvalisele saarele siirduvale valgele laevale St. Ola, kaasas vaid päevik, fotoaparaat ja natuke raha rattarendiks. Päikesekiired laugudel, soolapritsmed ninas, tuul tagant tõukamas. Vormsi, ajalooliselt eestirootslaste saar. Ainult et tänapäeval leidub seal kaunis vähe rootslasi ning needki on seal ainult puhkuse ajal.

      Nii see siis algab – veel üks päevik, veel üks retk.

      Eestis leiab iga viimane kui kirjanik end varem või hiljem mõne laeva pardal. Õrnas eas, 22aastasena saabusin ma laevaga Eestisse ning kui ma peaksin siit kunagi põgenema, nagu rannarootslased 1944. aastal, teeksin ma seda taas laevaga. Kuis teisiti? Lennukiga? Autoga? Kas see, kes Eestist põgeneb, sõidaks lihtsalt autoga Riiga? Ei. Nobedalt kohale ja kärmelt minema saab ainult laevaga. Nagu salakaubavedaja. Ruttu. See on saarte, poolsaarte ja abajate maa. Mägismaa ulatub siin vaevu üle merepinna.

      Parvlaev St. Ola müriseb kai ääres, kuhu laotakse parajasti tohutuid palgivirnu. Imetlen seda toorest puitu. Siis hakkab külm meri meid liigutama, valged mullid ja merevaht pööritamas laineis ja ehtimas laineharju, kuni suurest maast jääb näha vaid hall vari.

      Vormsile sõidan ma täna hommikul osaliselt ühe vana foto pärast. Selle alla oli kirjutatud: „Maria Murman (1911–2004), rannarootslane, kes jäi pärast teist maailmasõda Eestisse. Vormsi saar 1994.“

      Fotol seisab villases mantlis tüsedapoolne naine, valged juuksed maainimese moodi hooletult kuklasse seotud. Tema selja taga seinal ripub igivana kaart, kus Vormsi piirjooned on pigem visandatud kui joonistatud, otsekui Rootsi kuninglik kartograaf polnud saare kujus päris kindel. Murman oli üks väheseid rootslasi, kes pärast sõda Eestisse jäi. Ta oli elav ühenduslüli saare minevikuga, mis teisel pool seda vett võib vabalt edasi elada.

      Ma arvan, et paljud tulevad Vormsile selleks, et leida endas samasugune mõtteviis, nagu oli temal. Me oleme väsinud festivalidest, väsinud veebilehtedest. Me oleme väsinud poliitikutest ja telesõudest. Ja me oleme tõega täiesti väsinud tasuta wifist. Me tahame midagi ehtsat. Nii me siis läheme parvlaevale ja sõidame saartele. Rendime jalgratta, ostame pudeli vett, paki rosinaid või pähkleid, ja lähemegi.

      Olin tol retkel kohutavalt kehvas vormis, ähkisin ja puhkisin üle –kaardil nii tillukesena tundunud – saare Saxbysse, kus käisin ära tuletornis, ning keerasin siis tagasi Hullo poole, kus keset äri- ja ühiskondliku elu keskusena arvesse minevat hoonekobarat asuv kauplus tõotas mind varustada järgmise veepudeliga ja täiendada mu rosinavaru.

      Keset Vormsit kasvab paks mets, kus kõrgete puude võrad varjavad ära suurema osa päiksevalgusest ning kus on võimalik seista ja näha enda ümber ainult puid, nende taga veel puid ja puid ja puid – kaski ja mände ning läbimatus metsaaluses veel pisut sõnajalgu ja kive.

      Just seal, kandis, mis kaardil on tähistatud nimega Fällarna, kuid mis muidu on täpselt samasugune kui iga muu mets, juhtus minuga midagi sellist, mis oli ühtaegu erakordne ja samas täiesti ettearvatav.

      Ma kohtasin üht vanemat naist.

      Tal oli peas sinine valgete täppidega rätik. Seljas oli tal valge pluus ja sinine seelik ning käes ämber, kuhu ta korjas metsmaasikaid. Ta sõrmed olid kõverad, kuid päevitunud ning metsmaasikatest punased. Tema peente kõrgete põsesarnadega nägu oli samuti päiksest põlenud. Toetusin tee ääres jalgrattale ja piidlesin teda, kuid ta ei teinud mind märkama ning korjas küürutades marju edasi. Tema liigutustes oli midagi väga õrna ja pehmet ning ka mina tundsin end sisimas väga kaitsetuna.

      „Noormees,“ ütles ta siis, demonstreerides suutäit valgeid hambaid. „Mida te siin teete?“

      „Kirjutan raamatut,“ ütlesin ma ja näitasin oma higiplekilist märkmikku. „Vaadake.“

      „Kas tõesti?“ Ta kükitas taas maha marjade järele. Pillas paar marja ämbrisse, siis jätkas. „Väga tore, noormees. Aga mis teie raamatu nimi on?“

      „Ma ei tea,“ ütlesin ma. „Arvatavasti midagi Eestist. „Visandid Eestist“ või midagi sellist. Äkki midagi seotud reisikirjadega. „Kirju Eestist“. „Kirjad Eestist“. „Lood Eestist“…“

      „Ah soo, ah soo…“ vehkis ta käega, ise kummargil, kondine taguots püsti. Hämmastav, kui tugevad võivad maainimesed olla. Linnas lähed sa paksuks ja vedelaks ning sured vääritult. Kui sa siin sured, siis vähemalt uppumissurma. Või saad marjul käies korraliku töise südamerabanduse.

      „Noormees, kas teile meeldib Eesti?“ küsis ta edasi, nina mulla poole.

      „Jah,“ vastasin ma.

      „Aga noormees, kas te armastate Eestit?“

      Milline küsimus. Mõtlesin hetke. „Jah,“ ütlesin. „Ma armastan Eestit.“

      „Siis kirjutate meie maast kindlasti hea raamatu,“ ütles vana naine mulle taas naeratades.

      Siis tõstis ta ämbri maast ning ulatas mulle mõned metsmaasikad. Sõin need ära ja leidsin endas viimaks piisavalt jõudu, et jõuda tagasi sadamasse, oma valgele laevale, ehkki jalad lõid küll tuld.

      Metsas kohatud vanatädist ei rääkinud ma pärast seda mitte kellelegi, ehkki kirjutades rändasid mu mõtted sageli temale ja tema sinisele rätikule. Tundsin, et tolle metsa imeline rahu, millest me üheskoos osa saime, oli liiga eriline, et sellest rääkida. Samuti polnud ma päris kindel, et ta oli päriselt olemas.

      Pärastpoole nägin valge laeva St. Ola tekilt taevas valget täiskuud kumamas. Väljas oli küll veel valge, kuid sel polnud tähtsust, kuna seal see oli, justkui auk sinitaevas. Tähtis oli hoopis see, et tundsin kuu kummalist energiat vanuvat, selle kõrghetk oli möödas. Samuti nagu jäid möödanikku metsas kohatud mõistatusliku vanatädi head soovid.

      Just nõnda naasin ma oma märkmiku ja fotoaparaadiga suurele maale, võtnud nõuks jutustada teile mõned lood.

      juuni 2016

      Rüblik Sirts ja surfar Taavi

      ENNE EESTISSE TULEKUT polnud ma end kunagi pidanud boheemlaseks või seda sõna isegi kasutanud. See oli aga mu naise Epu lemmiksõnu ning sobis suurepäraselt meie reibaste sõprade Sirtsu ja Taavi kohta.

      Sirtsu päris nimi oli Sirli, kuid kohalikele, kes pidid iga nime lihvima seni, kuni jäi alles vaid selle põhiolemus, oli isegi kaks silpi ülemäära palju. Toivost sai Toits, Peetrist sai Pets ning Väinost Väints. Nõnda sai Sirlist Sirts ehk Rüblik Sirts, nagu oli kirjas tema koerustükkidest kõneleva ise avaldatud raamatu kaanel. Sirtsu juuksed nägid välja metsikumad kui Aruba puud ning tol kaanel rippus ta puu otsas nagu mõni naissoost Tarzan, rinnad paljad.

      Esimest korda sattus Sirtsu raamat mulle näppu Tallinna vanalinnas Viru väravate juures Apollo raamatupoes tol ammusel ajal, mil meie esimene tütar polnud veel sündinud. Epp saatis mind selle järele, kuna ta pidi Sirtsu mingi ajakirja jaoks intervjueerima. Mul polnud raamatu järele minemise vastu midagi. Veetsin toona raamatupoodides üsna palju aega, kuna artikleid tuli kirjutada vähe ning mul polnud eriti sõpru, minu muusikakirge kahandasid aga lumi, lörts ja vaikus. Lugesin näiteks The Economistist ja Time’ist Howard Deani kohta, misjärel liikusin