Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa

Puhake rahus, Sir! Loodan, et muld on Teile kerge.

      toit&[email protected]

      NB! Syldi sees ei tohi liiga palju kõõluseid olla! Ja paks rasvakiht syldi peal on puha küllastatud rasvhapetest. See pole alati kõhule hea. Parem oleks küllastamata. Aga Pontusele meeldib ka nii.

      Pruust, bakterioloog, suur syldisõber

      4

      Too oli üks neist jahedaist septembripäevist, läbipaistvaist nagu altarileib. Kui õhus juba kargust ja päike veel petlikult ere, kuid enam suurt ei soojenda. Ja aias õitsevad lillakad astrid. Ärni Pruust tuli jalgrattal poeauto juurest, mis reedeti siia kanti toidukraami tõi. Üle ta pea lendas suur kiil ― silma järgi otsustades Saaremaa tondihobu. Kiili lend oli laperdav ja uimane ― see võis ehk olla selle kiili üks viimastest lendudest. Enamasti teevad juba esimesed öökülmad neile lõpu.

      Kui vana mees õuele pööras, libises jalgratas märgadel kollastel vahtralehtedel ja Pruust oleks peaaegu kukkunud. Aga ju ei tahtnud Vägede Jehoova, et tema sulane kukuks ja kondid murraks.

      Pontus haukus miskipärast kuidagi ärevalt ja üritas end ketist lahti kiskuda.

      Kui emeritus kööki astus, nägi ta seda, kes nähtavasti koera erutuse põhjuseks oli olnud.

      Ärni pliidi ees istus imelik plika, sinililleline sitsseelik seljas, ja kooris kartuleid. Kooris suure süvenemisega. Siis tõstis ta pea, ta sametpruunid silmad vaatasid Pruustile otsa. Vaguralt, kuuletumisvalmilt. Siis lausuti kummalise venepärase aktsendiga:

      "Katja olen. Katti… Koo…rin kuus suurkartulit, siis vana mjees sjuua saab…"

      Ta oli nii naljakalt tõsine ja asjalik seal raiepakul istudes, et üle hulga aja hakkas Ärni naerma. Koguni vappumiseni. Ei teagi, miks just. Ja tüdruk vaatas ta naeru ning muutus sellest nagu kohmetumaks.

      "Kas sa, tüdruk, sousti kah teha mõistad?"

      Katja raputas nukralt pead: ei, sousti ta teha ei oska. Mis ju loomulikki, sest ega sillaalused enamasti sousti tee.

      "Mina vorst praadida oskan kjull…"

      Ja siis tõi Ärni Pruust sahvrist kolm muna ja jahu ja piima, võttis panni ja hakkas ise munasousti tegema. Kati vaatas huviga pealt.

      Pärastlõunal rebis Pontuskoer end lahti. Tormas tuppa. Kati ei kartnud suurt koeravolakat üldse. Koer aga võttis ARMSA LAPSE kohe omaks ja tõmbas tal keelega mitu korda üle näo. Suurest armastusest lausa leemendavalt. Keeras end siis kohe aga ka selili, et too imelik inimilmutis teda kõhu alt sügada saaks. Katja sügaski. Pontuse alandlikus ja armastavas pilgus oli nirvaana… Just koerte silmi vaadates võite veenduda, et sellel sõnal on sisu.

      Kui Katja lõpetas, tõusis Pontus ja raputas end ägedasti ― koguni ta nahk liikus, otsekui olnuks see koerale tõmmatud elastne ümbriskott. Siis pakkus Pontus Katjale käppa. Seejärel nuusutas ta tüdruku põhjalikult üle, pühendudes eriti piirkonnale allpool puusajoont. Ta vaatas tüdrukut jumaldavalt. Siis nuusutas ta kulunud jalavarje. Koer sulges silmad ja nägi kujutluses pea kõike seda, mida meie linnakese prügikastides leida. Pontuskoer oli õnne tipul.

      Õhtul istus emeritus mikroskoobi taha. Silmitses pirnjaid mügarbakterid, mis on küll liikumisvõimetud, aga ikkagi elusolendid. Neilgi vist mingi hing sees. Mihuke?

      Kati tõusis, eks tahtnud temagi imeliku riista kahest silmatorust sisse vaadata. Pruust ei keelanud. Bakterid Katile eriti ei meeldinud. Sel ajal, kui tüdruk tema taburetil istus, oli Pruustil võimalus uurida ta puudutama kutsuvat ülemist selgroolüli ― see oli ARMSAL LAPSEL udukarvadega kaetud. Pruust pidi toda elliptilist luukuulikest silitama. Tundus nagu oleks tüdruku naha all suur uba. Tüdruk laskis oma luumunakest silitada küll.

      Üle pikkade aastate imestas vana mees selle üle, et ta tunneb nagu mingit imelikku hellust. Niisugust asja pole ammu olnud. Pärast seda, kui ta esimene, see libliknaine Grete Pruust täiesti ootamatult infarkti suri. Et naine suri, seda ei saa Ärni Pruust talle andestada. Mis õigusega niiviisi, ilma ette teatamata, surrakse?! Teda üksinda jäetakse… Aga oma esimest ja ainukest seaduslikku naist armastas ta siiski siiani. Ja mõtles temale oma õhtupalvustes. Ärni Pruust palvetas oma naise hea käekäigu eest neil igavestel jahimaadel, kuhu meil kõigil asja on. Ja enne veel, kui me elumõttele üldse pihta oleme saanud. Liiga vara.

      Jah, Ärni Pruust palvetas ― isegi siis, kui ta lakku täis oli. (Eriti just siis.) Tema palve algus oli iga kord ise moodi. Aga palve lõpp ikka sama. See oli Sinclair Lewise dr Arrowsmithi õhtupalve:

      "Issand, anna mulle jõudu mitte Sinu sisse uskuda!"

      Aga tüdruku kael oli must, väga must. Kaua pesemata, mis muud. Ja tema juuksed, lähedale kummardudes võis seda selgesti näha, olid hallmusta puru täis. Pruust uuris luubiga: need olid täitingud.

      Tüdruk on täia täis! Vana mees mõtles natuke ja otsustas: homme tuleb sauna kütta.

      Järgmisel päeval nii tehtigi. Saun sai kenasti tulikuumaks köetud. Ärni Pruust oli seganud oma suures portselantiiglis kokku mögina, millest oli arvata, et see täisid peaks tapma: petrooleumist, karboolhappest ja taimeõlist. Pidas siis natuke aru ja lisas sekka veel ka valgest punase ristiga apteegikapist leitud pooliku purgikese elavhõbedasalvi. Elavhõbedasoolad peaksid täid, selle vastiku juusterahva armutumalt kooletama. Tingud takkaotsa. Selle salviga saab plika pea kokku möksitud.

      Õigupoolest oleks pidanud Ärni ARMSA LAPSE juuksed ennekõike lühikeseks lõikama. Tegema talle moodsa siilipea. Aga Ärni Pruust miskipärast ei söandanud tüdruku peanuppu kääridega rünnata. Plika poleks aru saanud, miks ta seda teeb. Vist.

      Üks piinlikuvõitu hetk tekkis siiski: ARMAS LAPS hakkas ennast loomuliku inimese kombel, ilma mingi häbita, riidest lahti koorima. Sitskleidi all kandis ta meesterahva sedamoodi särki, mida maikaks kutsuti. Ei, tissihoidjat polnud Kati-Kadi-Katjal ühti. Ega eriti vaja kah polnud. Tal olid sihukesed väikesed armsad poolnaise, poollapse õuntissid.

      Ega nüüdsel ajal neid tissihoidjaid vist eriti ei kantavatki.

      "Kas tüdruk enda puhtaksrookimisega korralikult ikka hakkama saab? Ta ju vist päris mustusekorpas…" muretses vana Pruust. Keeras plikale selja.

      "Nu kas si-ina, vana mjees, ei tulegi Katjaga koos saunlava pjeale…" imestas Kati-Katja. Ei saanud asjast aru. Oli nagu solvunud.

      Pruust rehmas käega ja astus saunauksest välja. Aga Pontus oli hüpanud käpatsi sauna akna peale. Jäi ennast lahti riietavat plikat vahtima. Kuid kaua ei vahtinud ― porgandpaljas plika küll, aga mingit lõhna pole läbi aknaklaasi tunda.

      Poole tunni pärast tuli kuumast õhetava näoga ARMAS LAPS tuppa. Ta oli täitsa teist nägu. Nüüd oli ta tõesti just nagu pisike pruntis suuga püha madonna. Või kaitseingel, nagu neid vanasti klantspaberist välja lõigati ja laste voodisõimede kohale kinnitati, et siis lastel nende kaitse all kenam üksinda magama jääda.

      Sellel öösel ehmatati Pruust päris ära ― ta oli plikale valmis seadnud välivoodi. Pärast südaööd tundis ta aga, et üks noor soe ihu, jah, veel saunasoegi, end ta teki alla pressib.

      "Kõtt!" käratas Pruust. Nagu teinekord oma nimetule emakassile, kes kah voodisse tükkis. Pruust kuulis imestusega, et ta hääl miskipärast väriseb. Ta süütas kähku voodipeatsis oleva öise lugemislambi.

      Kati-Katja vaatas emeritusele imestuse ja arusaamatusega otsa.

      "Mis sina minust arvap-p…?! Katja sulle tütre eest. Sulle soojus annap-p, sina лољ vana mjees! Votmiss!"

      Ei Katja läinud vanamehe voodist kusagile. Lihtsalt ei läinud. Pruust aga ei julenud end sooja plika kõrval kaua aega üldse liigutadagi. Suikus alles vastu hommikut magama. Ta tundis, et see animaalne, see loomne soojus imbub tema kehasse nagu kärjemesi piimaga. Annab jõudu.

      Päris unnekukkumise eel meenus talle see, mida ta kunagi kuulnud oli: hiina rahva suur juht Mao-Zedong olevat kogu aeg maganud teismeliste plikade… kuidas seda nüüd öeldagi, noh, kuhjas, pundi keskel. Hiina rahvas ― suur rahvas ― tark rahvas.

* * *

      LSD