Vaba Vaimu Vennaskond ehk Vanahärrade kummalised rõõmud. Enn Vetemaa

rahapadasid välja sikutanud. Miiniotsija abiga. Ent rahapadadest on palju pläratud, aga kas te teate ka mõnda meest, kes sellise paja ise on üles kaevanud?!

      Noh, maa-ost pole ka rahapadadeta just halb rahapaigutamise viis (kui sul seda raha ikka on), sest maad võib kunagi kasudega edasi müüa. Ei need maahinnad Euroliidus lange.

      Samasse Linnukese rajooni, ühte väikesesse nikerdatud luukide ja pitskarniisidega, sügaval tsaariajal ehitatud majja, mille looja oli inspiratsiooni ammutanud ilmselt kulinaaria hiilgeaegade pagarikunsti meistriteostest ning mida rahvas Präänikumajaks kutsuski, kolis parun sisse pärast seal elanud üleliidulise tähtsusega pensionärist tuumateoreetiku ja kvarkidega tegeleja Ants Tamme surma.

      Suviti, mil arheoloogia teda välitöödele viib, nähakse härra Uexkülli linnas harva (ka foneetik Pootmann reisib murdeid kogudes suve ajal palju ringi), kuid septembrist-oktoobrist maikuuni on parun ikka kodus ja korrastab oma vägevat kolme-neljasaja-aastast numismaatikakogu, mis on Uexküllide perevara.

      Kuis nii palju õpetatud mehi pisilinnas koos? Mis siin imestada ― haritud vaim ei tüki suurlinnade mellu. Ja pealegi on Tallinn, kui teda vaja peaks minema, siit ainult tunnipikkuse autosõidu kaugusel.

      Aga ega me kõiki oma linna silmapaistvaid inimesi veel nimetada jõudnudki. Kas või Metuusala-eas David Rubinit, kes on siianigi pidulikel puhkudel sinisele valgemummulisele kikilipsule truuks jäänud, ja kelle paljulubav vandeadvokaadi karjäär juba esimeses Eesti Wabariigis algas. Jõuame temanigi ― juura grand old man’ini. Oma loo lõpuosas ei saa me targa seadusetundjata kuidagi läbi. (Pargipingil istumas ja lobisemas ei käi ta eeskätt kõrge ea tõttu peaaegu üldse.) Too vanahärra on oma isalt, tsaariaegselt notarilt pärinud maja, mis teistest lähikonna majadest erineb: endisaegseid mustrilisi puust pitse-satse siin ei kohta; pigem on Tondilossi (kui ta lühemat aega pooltühjalt seisis, siis saigi ta poistelt selle nime) arhitektuuris tunda juugendstiili mõju, võib-olla ka eelaimusi veel sündimata art deco’st, aga seda teatud baltisaksa maitselisandiga juba preembrüonaalselt.

      Nimi Vaba Vaimu Vennaskond ― kunagise kultuuriosakonna teadlasi ja kunstirahvast kummardava juhataja naiivne katse Linnukese-rahvas ühise nimetaja alla koondada (väljend mingist juubelikõnest vist) ― ajas vennaskonna liikmed muigama. Õnneks nimi neile külge ei jäänud. Linnarahvast lõbustas "proffuste" elukoha tänavanimi Linnukese põik palju enam: "Paras nimi neile" naerdi, "vanamehed kõik ise kah "linnukesega"".

      Siinloetletud härrasid tutvustame lugejale edaspidi palju põhjalikumalt, elame kaasa nende rõõmudele ja muredele, kuid enne nendeni jõudmist jäi meil jutt linnakese pinkide kasutajatest pooleli. Jätkame seda. Elutõe nimel tulebki pajatada nüüd neist, kes nood öö eel vallutavad. Loomulikult on need meie linna armunud. Mis tulevikku saakski olla armunuteta linnal? Kas selliseid linnu üldse ongi?!

      Niisiis ― hilistel õhtutundidel ja öösi kuuluvad salapingid loomulikult paarikestele. Ning võib oletada, et neil pinkidel mitte ainult ei istuta ega õhata. Tehakse tegusidki!

      Ei pane aga heatahtlik linnakodanik noortele midagi pahaks. Kus vaestel lastel neid armupaiku ikka nii väga võtta on…? Ainult pargivaht Jorss ― mees, kes on oma vuntside poolest just kui tsaariarmee ratsaväekindral ―, kuri, kuid samas ka heasüdamlik vanamees, ei ole meie noorrahvaga päris rahul. Aga eks temast või ka aru saada: pikk erekollane suusakepp käes, peab too mees ju tegema varahommikuti oma ametiringkäiku ― korjama konisid, pudeleid ja muudki. Ja aeg-ajalt pahandab ta päris häälekalt: "Kõik kohad jälle neid va türakübaraid täis!"

      Ning õel kepiteravik suskub veel niiskesse, elualgmeid täis kondoomi. See lennutatakse plekkämbrisse, kus sajad tuhanded potentsiaalsed elukäivitajad oma üürikese eksistentsi lõpetama peavad. Memento mori! Või kuidas?

      Kas on midagi olulist meie linnast veel rääkimata. Muidugi on. Riivamisi sai mainitud sillaaluse-Katjat, ent temast tuleks pikemalt rääkida.

      2.

      ARMAS LAPS

      Viimased aastad oli see jumal-teab-kust välja ilmunud tüdruk elanud silla all. Paigas, mille kohta võinuks meie linnakese põliselanik ehk nentida, et siit on linnale koguni päris kena vaade ja et keskus asub vaid põgusa jalutuskäigu kaugusel… Ent too kõhn, aastat viie-kuueteistkümnene isemoodi plika, kellel oli varblaslikult vilgas käitumine, teravad õlad ja abaluud, kuid kelle malbe, kirkust kiirgav, mitte eriti arukas näolapike pärines otsekui keskaegselt madonnamaalilt, ei osanuks linnavaate ega "põgusa jalutuskäigu" peale küll midagi arvata.

      Õieti ei konutanud tüdruk silla all päris tervet aastat. Ta, vaeseke, oli saanud ühelt heasüdamlikult linnakodanikult kingiks lambanahkse kasuka küll, kuid mis liig see liig: talvekülmad oleksid temast ikkagi kringli teinud. Ja nii oligi plika enne külmade tulekut alati kadunud nagu tina tuhka. Keegi ei tea kuhu. Ega keegi temast üldse midagi täpsemat teadnud.

      Tüdrukule, kelle päris õiges nimeski kindel olla ei teatud ― kutsuti teda nii Katiks, Kadiks kui Katjaks ―, tähendas sillaalune hädapärast elamisvõimalust. Vähemalt suviti. Kust ta üldse pärit, ei sedagi teatud. Arvati, et küllap on too ARMAS LAPS kuskilt lastekodust jalga lasknud; keegi teadis rääkida, et Sillamäe kandist… Katja ise oma minevikku puudutavatele küsimustele ei vastanud. Vahtis mujale ja ainult naeratas.

      Ent sellegi aasta, mil meie loo tegevus algab, maikuu esimestel päevadel oli plika ― ning seda vist kolmandat aastat järjepannu ― siin platsis. Jah, just silla all. Seal ta istus, pleekinud siniste õitega sitskleit seljas; tema ei olnud teksapükste moega kaasa läinud. Istus ja vahtis oma katkistest tossudest välja vahtivaid varbanublusid. Aga kui ARMAS LAPS ― nii kutsuti Kadi-Kati-Katjat tõesti ― taas läinud oli, siis võisid sillale lähemate majade elanikud nentida, et näe, suur sügis jälle käes.

      Möödunud aastal oli üks saekaatri poiss, tumedapealine ja kahtlase kuulsusega Rinaldo, keda mitmesse korterisse sissemurdmistes kahtlustati, plikale telgi toonud ja selle ise ka üles seadnud. Ega plika poleks mõistnudki. Mida see telgi ülesseadmine tähendas? Ei midagi muud, kui et noorele mornile mehele oli tüdruku sitskleidi all paisuv põu silma hakanud.

      "Privaat-litsimaja," nentisid vanemad linnakodanikud. Ei meeldinud see neile.

      "Aga mis see meie asi…"

      Ja meie asi kah mitte.

      Aga kindel see, et Rinaldo selles telgis päris tihti oma peremeheõigusi kasutas. Ja ega ARMAS LAPS ka vastu puigelnud. Ta kannatas ära. Et plikas veel õige naine polnud ärganud, siis vahtis ta neil korril, kui teda rudjuti, kannatlikult tähistaevasse. Ja tema silmades peegeldusid siravad taevatähed ja lõpmatu ning hirmkauge Linnutee. Armsal tüdrukul olid ilusad sametpruunid silmad.

      Plika sai toidu tänavailt, nagu kunagi, oma sada aastat tagasi, meie pisilinna varblasedki (kellega Katjat-Katit ülalpool juba sai võrreldud). Jah, siis kui siin veel kureerisid rikkamaid linnakodanikke vedavad voorimehetroskad; aegadel, kui lauldi, et "elagu sitt ja varblased, kojame’el tööd, kojame’el tööd…" On ikka aegu olnud…

      Pärast Kati-Katja maikuist siiailmumist püüdis tüdruk esiotsa kaubamajadest midagi näpata, aga varsti ei lastud teda neisse enam sisse; kerjamas polnud tüdrukut siiski nähtud, aga ega seda olnud vajagi, sest Katjale jäid ju prügikastid. Tema oli prügikastivarblasekene. Meie linnakese paarkümmend asotsiaali polnud oma suurte linnade seisusekaaslaste eeskujul veel jõudnud prügikonteinerite kohta kehtestada kindlat haldussüsteemi. Siin oldi esiotsa veel vabad mehed ja naised vabal maal ― siin võis igaüks võtta just sellest prügikastist, kust tahtis ja kus midagi leidus… Katja eriti ― tema ju ARMAS LAPS. Innukalt ja vilkalt, ilma igasuguse häbitundeta sonkis inglinäoline plika neis haisvates kastides, pikk kepiudjakas peos, rõõmus nägu ees. Ja eks viimasel ajal ole prügikastid palju rikkamad, kui aastate eest olid. Isegi avamata pakendeid, millel vaid see viga, et toiduaine lubatud kasutamise aeg paar päeva üle läinud, ja korralikke konserve, millest vaid pisinatuke näksitud ja sisu siis ära põlatud, võis hea õnne korral rämpsu hulgast leida. Aga kuivanud leivakontse ja vorsti, mis pärast lõkkel praadimist mürgitust saamata süüa sündis, jätkus alati. Taarast rääkimata. Eks taara olnudki see kõige väärtuslikum kraam, mis prügikastikratte (keda vahel ka