Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

vanemate ees. Nii jättis ta oma lõhutud kirstu ja läks armastatut otsima. Lool oli kurb lõpp, sest kuna tüdruk oli mõnda aega olnud karu, polnud ta enam läbinisti inimene ja ta armastatu ei võtnud teda enda juurde.

      Selle loo põhjal otsustas Burrich proovida mind prints Regali vangikongist vabastada ja mürgitas mu.

      Tuba oli liiga palav. Ja liiga väike. Lõõtsutamine ei jahutanud mind enam. Tõusin laua tagant ja läksin nurgas seisva veepange juurde. Tõstsin kaane pealt ja jõin pikalt. Karja Süda ütles peaaegu lõrisedes: „Kasuta kruusi, Fitz.”

      Vesi jooksis mööda mu lõuga. Vaatasin talle rahulikult otsa, jälgisin teda.

      „Pühi nägu kuivaks.” Karja Süda pööras pilgu minult tagasi oma kätele. Ta kätel oli rasv, mida ta hõõrus mingitele rihmadele. Nuusutasin seda. Limpsisin huuli.

      „Mul on kõht tühi,” ütlesin talle.

      „Istu ja lõpeta oma töö. Siis sööme.”

      Püüdsin meenutada, mida ta minust tahtis. Ta viipas käega laua suunas ja mulle meenus. Minu lauapoolel olid samuti rihmad. Läksin tagasi ja istusin kõvale toolile.

      „Mul on praegu kõht tühi,” seletasin. Ta vaatas mind jälle niiviisi, et kuigi ta ei paljastanud hambaid, oli see ikkagi lõrin. Karja Süda oskas silmadega lõriseda. Ohkasin. Rasv, mida ta kasutas, lõhnas väga hästi. Ma neelatasin. Siis langetasin pilgu. Minu ees laual olid nahkrihmad ja metallitükid. Vaatasin neid mõnda aega. Siis pani Karja Süda oma rihmad käest ja pühkis lapiga käsi. Ta tuli ja jäi mu kõrvale seisma ning ma pidin ennast pöörama, et teda näha. „Vaata,” ütles ta mu ees olevat rihma puudutades. „Sa parandasid seda.” Ta seisis minu kohal, kuni ma rihma kätte võtsin. Kummardusin seda nuusutama ja ta lõi vastu mu õlga. „Ära tee nii!”

      Mu huul tuksatas, kuid ma ei urisenud. Tema peale urisemine tegi ta väga, väga kurjaks. Hoidsin rihmu veidi aega käes. Siis tundus, et mu kätele meenus enne, kui mu mõistusele. Vaatasin, kuidas mu sõrmed nahaga töötasid. Kui see oli valmis, tõstsin selle tema ette ja sikutasin kõvasti, näidates, et see peab vastu isegi siis, kui hobune pea kuklasse heidab. „Aga hobuseid ei ole,” meenutasin valjusti. „Kõik hobused on läinud.”

      Vend? Ma tulin. Tõusin toolilt püsti. Läksin ukse juurde.

      „Tule tagasi ja istu,” ütles Karja Süda.

      Öösilm ootab, ütlesin talle. Siis tuli meelde, et ta ei kuule mind. Mõtlesin, et ta võiks kuulda, kui ta püüaks, aga ta ei proovigi. Teadsin, et kui ma temaga veel niiviisi räägin, siis ta tõukab mind. Ta ei lase mul ka Öösilmaga palju niiviisi rääkida. Ta tõukaks isegi Öösilma, kui hunt minuga liiga palju räägib. See tundus väga veidrana. „Öösilm ootab,” ütlesin talle suuga.

      „Ma tean.”

      „Praegu on hea aeg jahipidamiseks.”

      „Veel parem aeg sul tuppa jäämiseks. Meil on siin sinu jaoks toitu.”

      „Me leiaksime Öösilmaga värsket liha.” Mu suu hakkas sellest mõttest vett jooksma. Lõhki rebitud, talveöös veel aurav jänes. Just seda ma oleksin tahtnud.

      „Öösilmal tuleb täna öösel üksi jahti pidada,” ütles Karja Süda mulle. Ta läks akna juurde ja lükkas aknaluugi pisut irvakile. Külm õhk pahises sisse. Tundsin Öösilma lõhna ja kusagil kaugel lumekassi lõhna.

      Öösilm vingus. „Mine ära,” ütles Karja Süda talle. „Mine nüüd, mine jahile, mine otsi endale süüa. Mul pole nii palju, et sind siin sööta.”

      Öösilm läks akna valgusvihust eemale. Aga ta ei läinud kuigi kaugele. Ta ootas seal mind, aga ma teadsin, et ta ei saa kaua oodata. Ta oli näljane nagu minagi.

      Karja Süda läks tule juurde, mis tegi toa liiga palavaks. Selle juures oli kastrul, ta tõmbas kastruli tulest eemale ja võttis kaane pealt. Välja tuli aur ning ka lõhnad. Viljaterad ja juurikad ja õige pisut liha lõhna, mis oli peaaegu ära keenud. Aga ma olin nii näljane, et ma nuuskisin seda. Hakkasin vinguma, aga Karja Süda lõrises jälle silmadega. Nii et ma läksin tooli juurde tagasi. Istusin. Ootasin.

      Ta ei kiirustanud sugugi. Ta võttis kõik nahkrihmad laualt ja riputas konksu otsa. Siis ta pani rasvapoti ära. Siis tõi kuuma kastruli lauale. Siis pani lauale kaks kaussi ja kaks kruusi. Ta pani kruusidesse vett. Ta pani lauale noa ja kaks lusikat. Kapist tõi ta leiba ja väikese purgi moosi. Ta asetas minu ette kausi toiduga, aga ma teadsin, et ei tohi seda puudutada. Ma pidin istuma sööma hakkamata, kuni ta lõikab leiba ja ulatab mulle tüki. Ma võisin leivatükki hoida, aga ma ei tohtinud süüa enne, kui tema on oma kausi ja toidu ja leivaga samuti istunud.

      „Võta lusikas,” tuletas ta mulle meelde. Siis istus ta aeglaselt oma toolile, otse minu kõrvale. Ma hoidsin lusikat ja leiba ning ootasin, ootasin, ootasin. Ma ei pööranud temalt pilku, aga ma ei saanud hoida oma suud paigal. See tegi ta vihaseks. Ma panin suu jälle kinni. „Nüüd sööme,” ütles ta viimaks.

      Aga ootamine polnud sellega lõppenud. Ma tohtisin võtta ainult ühe suutäie. Siis pidin seda närima ja alla neelama, enne kui ma järgmise võisin võtta, või muidu ta lõi mind. Ma tohtisin võtta ainult nii palju toitu, kui mahtus lusikasse. Võtsin kruusi ja jõin sellest. Ta naeratas. „Tubli, Fitz. Tubli poiss.”

      Ma naeratasin vastu, aga siis ma võtsin liiga suure suutäie leiba ja ta kortsutas kulmu. Püüdsin aeglaselt närida, aga selleks ajaks olin ma juba väga näljane, söök oli sealsamas ja ma ei mõistnud, miks ta ei luba mul nüüd lihtsalt seda süüa. Söömine võttis palju aega. Ta oli teinud toidu nii kuumaks selleks, et see põletaks mu suud, kui ma liiga suure suutäie võtan. Ma mõtlesin sellele veidi aega. Siis ütlesin: „Sa tegid meelega toidu liiga kuumaks. Et ma ennast kõrvetaksin, kui ma liiga kiiresti söön.”

      Ta naeratus ilmus aeglasemalt näole. Ta noogutas mulle.

      Ikkagi lõpetasin mina söömise enne teda. Ma pidin toolil istuma, kuni ka tema oli lõpetanud.

      „Noh, Fitz,” ütles ta lõpuks. „Täna polnudki kõige halvem päev. Kuule, poiss?”

      Vaatasin tema poole.

      „Vasta mulle,” ütles ta.

      „Mida?” küsisin.

      „Ükskõik mida.”

      „Ükskõik mida.”

      Ta kortsutas mulle kulmu ja ma oleksin tahtnud uriseda, sest ma olin teinud just nii, nagu ta ütles. Veidi aja pärast tõusis ta püsti ja võttis pudeli. Ta valas midagi oma kruusi. Sirutas siis pudeli minu poole. „Tahad ka?”

      Tõmbusin eemale. Juba lõhn torkis mu sõõrmeid.

      „Vasta,” tuletas ta mulle meelde.

      „Ei. Ei, see on halb vesi.”

      „Ei. See on halb brändi. Põldmarjabrändi, väga odav. Vanasti ma vihkasin seda, aga sulle see meeldis.”

      Turtsatasin, et lõhnast vabaneda. „Meile pole see kunagi meeldinud.”

      Ta asetas pudeli ja kruusi lauale. Tõusis püsti ja läks akna juurde. Ta avas selle jälle. „Mine jahile, ütlesin ma!” Tundsin, kuidas Öösilm püsti hüppas ja ära jooksis. Öösilm kartis Karja Südant just nagu minagi. Kord ma läksin Karja Südamele kallale. Ma olin kaua aega haige olnud, aga siis mul oli parem. Ma tahtsin välja jahile minna, aga ta ei lasknud. Ta seisis ukse ees ja ma hüppasin talle kallale. Ta lõi mind rusikaga ja hoidis siis mind maas kinni. Ta ei ole minust suurem. Aga ta on kurjem ja kavalam. Ta teab palju viise, kuidas kinni hoida, ja enamasti teevad need haiget. Ta hoidis mind põrandal selja peal, mu paljas kõri oli kaua, kaua aega ta hammaste ootel. Iga kord, kui ma liigutasin, lõi ta mind. Öösilm oli väljas urisenud, aga mitte ukse lähedal, ja sisse polnud ta proovinudki tulla. Kui ma halastust paludes kiunatasin, lõi ta mind veel kord. „Ole vait!” ütles ta. Kui ma vait olin, ütles ta: „Sina oled noorem. Mina olen vanem ja tean rohkem. Ma võitlen paremini kui sina, ma pean paremini jahti kui sina. Ma olen alati sinust üle. Sa teed kõike, mida ma tahan. Sa teed kõike, mida ma käsin. Said