Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

ja lasid end vastu vaidlemata maha lüüa. Kes haavatule otsa peale tegi?”

      „Deler,” vastas Alistan Markauz. „Aga kust sina haldjate rünnakuvõtteid nii hästi tunned?”

      „Ma oskan mitmes keeles lugeda,” teatas Kli-Kli täiesti asjakohatult.

      „See ka mõni uudis, et sa teisi sugeda oskad,” ütles Deler, kuulnud narri sõnu vaid poole kõrvaga. „Me peame siit kaduma, milord Alistan. Üks lipsas meil käest.”

      „Sai minema! Neid oli seal kaks. Sealpool, siit natuke edasi, on mingi kaevu moodi asi. Seal nad siis kükitasid. Üks jooksis õnnetul kombel Garretile sülle, teine pani edelasse. Vigastamata, milord. Ma püüdsin talle järele minna, kuid samblas kaovad jäljed ruttu.” Angerja nägu oli morn. „Ja ma pole ka jäljekütt. Siin oleks Kõutsi tarvis, viibigu ta valguses…”

      „Mida nad kaevus tegid?” küsis Alistan Markauz ning Mumr ulatas vaikides talle mingi riideräbala.

      „Inimene?”

      „Jah, milord, ta on surnud, nägu puha ribadeks, kuid ma tundsin ta riiete järgi ära,” noogutas Laternamees. „Ta oli kahevõitluse ajal Balistan Pargaidi meeste hulgas.”

      „Selge pilt. Orkid teavad nüüd, et Kuldmetsas on võõrad, ja toda põgenikku me enam kätte ei saa,” sõnas Miralissa kurvalt. „Me peame siit kiiresti lahkuma ja jõudma Hrad Speini sissekäigu juurde enne, kui esmasündinud meid kinni püüavad.”

      „Kas te mõtlete nende eest Kondilossidesse pakku minna, mileedi?”

      „Mitte tingimata. Esiteks pole nad lollid. Sestpeale, kui kurjus hauakoobaste alumistel tasanditel ärkas, käivad esmasündinud sellest kohast penikoorma kauguselt mööda. Mitte miski, isegi mitte haldjate lähedus, ei pane orke tegema sihukest rumalust nagu minema Kondilosside idavärava juurde.”

      „Ärme siis kauem viivita.” Markauz andis Egrassale noogutusega märku, et ta hakkaks ees minema.

      Ning me salk astus öhe.

      Öösel läheb metsas pimedaks ruttu ja samas kuidagi märkamatult. Alles jooksis jalge all kitsas vaevunähtav rada, ja juba on see täielikult pimedusse mattunud.

      Puud, oksad, põõsad lahustuvad kõike endasse mähkivas öösõbas, neist jäävad pelgalt mälestused (seal oli mänd, aga seal, kus praegu paistab vaid tintmust pimedus, kasvas vana vahtrapuu) ning ainult kui tõstad pilgu taevasse, võid näha omavahel läbi põimunud puuokste siluette, mis varjutavad taevavõlvil süttinud tähti.

      Sa komberdad mitu pikka, vaevalist minutit pimesi, pingutad nii väga midagi näha, et silmadel hakkab valus. Siis aga veereb jumalate põuest tõrksalt välja täiskuu.

      Ta meenutab Isilia juustu suurt tumekollast kera, tema pind on samamoodi täis auke ja vagusid. Kuu toob valguse ja kallab selle öösse, valab vihkudena magavasse metsa, laseb kiirtel mängelda tukkuvate kuldlehiste okste ja tüvede vahel, tantsiskleda lagedatel sündivas udus, mis kerkib samblast valgete joomedena ja sirutub ülespoole. Kuuvalgus muudab metsa kauniks ja muinasjutuliseks. Kuupaiste muutis ju ka iidse Tšu linna varemed imeliseks.

      Langedes ajahambast puretud nimetute ebajumalate nägudele, lasi hõbedane valgus paista neil elavatena ja see pani meie kujutlusvõime liikuma.

      Uh-hu-hu-u-u! Öökulli või mingi teise linnu huige veeres tihkete lainetena mööda kuuvalguse vihkusid, kajas lehtmändidelt, kuldlehistelt ja surnud hoonete seintelt tagasi.

      Kogu maailm ja kogu Zagraba hingasid õrnu hõbedasi niite, mida ketras täiskuu värten. Oli sama valge kui päeval ning üksnes tähed olid kuu ülesärkamise pärast pahased. Nad tuhmusid ja koguni nihkusid maakerast eemale, et mitte langeda öise valgusallika lummusse.

      Salk liikus kärmel sammul ning meile etteheitvalt järele vahtinud Tšu linna puuslikud jäid peagi kaugele taha. Rada lookles sinka-vonka, kord ilmudes nähtavale, kord jälle kadudes teeäärsesse võssa. Tunni aja pärast kadus see täielikult ning edasi tuli meil rühkida läbi tiheda kuusiku.

      Kahused, torkivad käpad tükkisid meile näkku, nii et tuli käsi kaitseks üles tõsta ja pead all hoida. Jõudsin läbi selle okkalise ja lahkusetu padriku tungides kõik maapõhja needa. Mu ees astunud Mumr vandus mis hirmus, kui Angerjas lasi ühel oksal liiga vara tagasi langeda ja see Laternamehel üle näo sihmas. Vaevalt olin ma ainus, kes hingas kergendatult, kui kuuskede vahel hakkas jälle rada paistma.

      Tee suundus allamäge, kuusik asendus lehtmetsaga. Nüüd kõmpisime üle madalate küngaste, kus kasvasid vahtrad ja õitsvad punakulmupõõsad. Väikesed punased õiekesed pidid päevavalges ilmselt paistma verepiiskadena, ent praegu hõbelesid nad kuupaistel nagu kogu ülejäänud metski.

      Me läksime mööda järvekallast, mustas vees peegeldusid kuu ja tähed, ronisime järjekordsest künkast üles ja tümpsisime jälle alla, hüpates üle oma teed tõttava ojakese. Punakulmusid kasvas siin tublisti rohkem kui järve ääres. Nad laiutasid igal pool, kuhu pilk ka ei langenud, tõrjudes välja teisi põõsaid ja isegi puid.

      „Vaata, üks on siiski jäänud,” pomises Kli-Kli mu selja taga.

      „Millest sa räägid?” küsisin vastu.

      „Vaata, seal okste vahel on metsavaim. Näed, silmad sädelevad? Flinn ütles, et nad kõik on Punasalust läinud.”

      „Kas me siis kõnnime juba Punasalus?”

      „Kus me siis sinu meelest oleme? Säde tänaval või?” nähvas Kli-Kli sapiselt. „Selge see, et Punasalus!”

      „Pole see nii punane ühti, sa ajad jälle midagi segi, Kli-Kli,” ühmas Laternamees kahtlevalt.

      „Tee silmad lahti, Mumr! Praegu on ju öö! Kuid päeval, eriti septembri algul, punetab siin kõik punakulmu õitest.”

      „See koht pole metsasalu moodigi,” toetasin ma Laternameest.

      „Lollpead!” tõmbus narr torssi ja lõpetas meiega rääkimise.

      Paharet oli täna pahas tujus. Minu meelest oli ta väga närvis.

      Mina aga ei tundnud midagi erilist ja ka Valder püsis vakka. Nojah, ta on vaikinud sellest ajast peale, kui ma nägin unes Isanda vanglat. Võibolla on surnud ülemmaag mu lõpuks rahule jätnud ja oma teed läinud? Haa! Eriti seda loota ei maksa.

      Kes see Valder on? Ma olen temast justkui juba rääkinud. Valder oli võlur, kes sai mõni sajand tagasi Vikerkaare sarve pärast surma, kuid on nüüd mulle pähe pugenud… Olgu peale, see on pikk jutt, võib-olla ma panen kunagi oma mälestused kirja ja siis saate te kõigest lähemalt teada.

      Rada sahises jalge all, mu silme ees õõtsus Laternamehe selg. Mitusada sammu olin ma astunud sestpeale, kui me lahkusime Tšu linna varemetest?

      Öö selgroog oli ammu murtud, tähed ujusid üle taevakupli, kuu paistis aina eredamalt. Siin olid punakulmud vallutanud terve metsa, neid kasvas peaaegu et iga kuldlehise all. Need neetud põõsad ei paistnud otsa lõppevat. Kõige rohkem ärritas nendest õitsvatest põõsastest tulev hapukas lõhn. See tungis jõhkralt sõõrmetesse, poolteise tunni pärast lõhkus mu pea sellest valutada ja kogu aeg kippus aevastus peale.

      Mida sügavamale Punasalusse me liikusime, seda pinevamaks muutus vaikus. Enam polnud kuulda harjunud tuulesosinat, okste sahinat, öölindude huikeid ega putukate suminat. Ei paistnud ühtegi jaaniussi… ega ka mitte metsavaimusid. Öös heljus üksnes meie sammude kahk.

      Kogu mets näis olevat surnud. Vaikus rõhus ja tekitas ebamäärast ärevust. Koguni kuupaiste paistis nüüd elutu, kattes kõik kahvatuselooriga.

      Tagantpoolt kostis tupest välja tõmmatava relva suhinat. Pöördusin vaatama. Milord Alistan kõndis, paljastatud mõõk käes, näol sünge ja murelik ilme.

      „Mulle ei me-e-eldi see va-a-ikus,” pomises Kli-Kli sõnu venitades.

      „See pole veel kedagi tapnud.”

      „Ära sa ütle, Garret. On ikka küll,” kostis meie kõiketeadja.

      Järgmise pooltunni kestel ei lausunud