Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

narr õlgu kehitades. „Need varemed mäletavad ogrede lahkumist Tühimaale ning orkide ja haldjate Sialasse saabumist. Mina ei saa kuidagi teada, kes siin tol ajal elasid. Kuid usu mind, Tšu on väga ilus. Või siis oli väga ilus.”

      „Sa oled ka siin jõudnud käia?”

      „Muidugi mitte. Lihtsalt Tšu pole Zagrabas ainus mahajäetud linn. Sealkandis, kus minu hõim elab, on veel üks, väga selle sarnane. Me panime talle nimeks Bu. Too linn on Tšust palju paremini säilinud.”

      Päev veeres õhtusse, päike vajus silmapiiri taha ning puuokste vahelt tungisid läbi vaid üksikud kiired. Metsas kiskus hämaraks. Tõmbasin oma miniatuurse välevibu lähemale ja kontrollisin sajandat korda, kas see on laetud.

      Mu suureks rõõmuks ja Kli-Kli sügavaks pahameeleks oli Alistan Markauz jätnud meid siia, seniks kuni teised orkidega õiendavad.

      Ja õigesti tegi! Varas ja narr pole loodud kähmlusteks ega taplusteks. Paharet oli selle osas küll teist meelt, kuid otsustas torisedes siiski minu seltsi jääda.

      „Kra-a-a! Kra-a-a! Kr-a-a-a!”

      Linnu kraaksatus hõljus sünge kummitusena üle varemete, seintelt vastu kajades ja hüljatud paiga rahu häirides. Korraks sähvas üle tiidakil sambatipu ja puutüvede paarsada jardi eemal loodud loitsu sinakas helk, misjärel võttis taas maad väljasurnud linna vaikus.

      „Hakkas pihta,” ütles Kli-Kli end püstakile ajades. „See on Miralissa töö.”

      „Ma ei kuule midagi.”

      „Seda parem. See tähendab, et teised ka ei kuule. Ootame.”

      Ja me ootasime. Minutid venisid lõpmata kaua.

      Paks samblavaip summutas samme ning me kuulsime jooksjat alles siis, kui meid lahutas kõige rohkem kümme jardi. Kli-Kli näpistas jube valusasti mu kätt ja nookas samba suunas. Algul pidasin ma jooksjat Egrassaks. Ainult et miks polnud haldja käes mitte tema tavaline s’kaš, vaid jatagan?

      Muidugi ei olnud see mitte haldjas, vaid ork. Kaks rassi on selleks omavahel liiga sarnased, et nende eristamiseks piisaks ühest pilgust. Sagot tänatud, et me lamasime kivide taga ja ork ei saanud meid näha.

      „Mida sa ootad?! Läheb ära ju!” kähistas Kli-Kli, võttes vöölt viskenugade esimese paari.

      Narril oli õigus. Kui esmasündinu pääseb eluga minema, hoiatab ta omasid ning me maksame oma peadega. Vaenlane oli nii lähedal, et mööda laskmine nõudnuks erilist osavust.

      Plaks!

      Nool tungis õhukesest rõngassärgist vaevata läbi ja jäi selga turritama. Ork komistas ja prantsatas näoli samblasse. See, et ma olin jooksvale vaenlasele selga lasknud, ei tekitanud minus vähimaidki süümepiinu. Oleks tal vaid võimalus olnud, oleks ta pikemalt mõtlemata teinud nii minule kui Kli-Klile otsa peale.

      „Kas sa tapsid ta ära?” Kli-Kli surus ennast hirmunult minu vastu.

      „Justkui,” kostsin kõhklevalt, viivitades vibupüssi langetamisega.

      „Selles asi ongi, et justkui. Tal jätkub nutti surnut teeselda!” kahistas paharet, kuid ei tõtanud asja lähemalt kaema.

      „Kli-Kli, nool on talle vaata et sulgedest saati selga tunginud. Kuidas ta saaks elus olla?”

      „Ma ei hakkaks igaks juhuks talle lähemale minema,” hoiatas narr mind.

      Hirm ja kahtlus on alati nakkavad. Nüüd piidlesin ma liikumatut orki kartlikult. Äkki on paharetil õigus ja esmasündinu vaid teeskleb surnut? Igatahes jatagan oli tal endiselt käes.

      „Hea küll,” ohkasin ma. „Arvesta, et ma teen seda üksnes sinu rahustuseks.”

      Olin sunnitud mõne sammu võrra lähemale minema ja laskma orki selga teisegi noole. Sihukese sadistliku teo peale vennike isegi ei võpatanud.

      „Noh, kas nüüd veendusid, et ta on elutu kui kivi?”

      „Peaaegu.” Narr tipsis ettevaatlikult laiba juurde ja tonksas surnud orki saapaninaga. „Kiitus jumalatele, sa tegid talle otsa peale.”

      „Ei ole nad nii hirmsad midagi, surelikud nagu inimesedki.”

      „Kui sa tabad neid ootamatult.”

      Egrassa hääl sundis mind järsult ümber pöörama ja vibupüssi tõstma.

      „Garret, kui minu asemel oleks ork olnud, oleksid sa juba surnud. Pealegi pole sul vibupüss laetud. Mis teil siin juhtus?”

      „Ork, üks neist esmasündinutest, kelle te pidite tapma. Garret lasi ta maha, kuid mina nägin teda esimesena,” seletas Kli-Kli, raatsimata kogu au mulle jätta.

      „Ei, Kli-Kli, see pole nende hulgast.” Haldjas keeras laiba ringi ja kummardas orki kohale, uurides kiretult tolle nägu. „Miralissa tõmbas neile liikumatusevõrgu ümber ja me nottisime nad kõik maha, nad ei jõudnud silmagi pilgutada. Neli lõkketule ümber, veel üks haavatu kõrval, kokku kuus. Me tapsime nad kõik.”

      „Kust siis see välja ilmus? Või on see ork mu haige kujutlusvõime vili?” pobises paharet pahaselt.

      „Lihtsalt see teie närune flinn ei pidanud vajalikuks meile seitsmendast teatada,” mühistas müüri tagant ilmunud Hallas. „Ma ütlesin kohe, et ei tasu seda lendavat tolgust usaldada!”

      „Seal, kus oli seitsmes, võib olla ka kaheksas,” lausus Egrassa mõtlikult.

      „Ning samuti üheksas ja kümnes,” ei saanud paharet jätta haavale soola riputamata.

      „Lähme teiste juurde, siis otsustame, mida teha.”

      Hakkasime haldja kannul astuma, Hallas nohises meil sabas. Egrassa juhtis meid enesekindlalt läbi võssa kasvanud varemete labürindi. Igast küljest vaatasid vastu häving ja kõdu, ent samal ajal oli see paik… ütleksin, et ilus. Ilus oma kummalisel, aastatuhandete mõistatuslikkust kandval moel.

      Sambad ulatusid sama kõrgele kui kuldlehiste ladvad või siis lösutasid sammaldunud tükkidena maas. Üks postamendil seisev kuju oli ajahambast nii rängalt puretud, et enam polnud võimalik aru saada, kas see pidi kujutama inimest, orki või kedagi hoopis teist, kes oli elanud Sialas enne halli ajastut.

      Vaevu hubiseva lõkke ümber lamava nelja orki laibas turritas kaugelt rohkem nooli, kui olnuks vajalik. Miralissa ja Egrassa olid hoolitsenud selle eest, et asi ikka kindel oleks. Vähe maad eemal vedeles iidvana lehtmänni all veel kaks surnukeha.

      Egrassa rääkis milord Alistanile lühidalt minu tapetud orkist.

      „Flinn ei pruukinud teda näha, kui ork istus kuskil peidus,” arvas Miralissa, näppides mõtlikult oma tumerohelise kuue käist.

      „Ta lihtsalt ei tahtnud näha, mileedi.” Hallas ei suutnud ikka veel unustada oma etteastet pisikesele sõnumitoojale.

      „Hallas, Deler, Mumr, Angerjas! Võtke paaridesse ja otsige üles koht, kus see seitsmes ork ennast peitis,” käskis Alistan Markauz.

      Angerjas noogutas kõigi eest ning Metsikud kadusid varemetesse.

      „Tunni aja pärast läheb täiesti pimedaks.” Milord Alistan vaatas kissis silmil taevasse. „Kas jääme siia või liigume edasi?”

      „Sõltub sellest, mida me sõdurid leiavad,” vastas Miralissa väsinult,

      „kuid ma pooldaksin edasi liikumist. Praegu on täiskuu, valgust on piisavalt, me saame hommikuni vabalt kõndida, seejärel puhkame ja pärast seda jõuame kohe Hrad Speini juurde.”

      „Mina arvan samuti, nõbu, et me ei peaks siia jääma. Võiksime teha puhkepeatuse, kui Punasalust välja jõuame.”

      „Garret, lähme vaatame surnuid,” kutsus mind Kli-Kli.

      „Mind laibad ei huvita.”

      „Aga võiks!”

      Sellal kui paharet tapetute vahel luusis, laadisin ma vibupüssi kahe uue noolega.

      „Osavalt tehtud, leedi Miralissa. Rohelise üksuse parimaid traditsioone